Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimesed. On teada, et kogemata äratasid leiukohad huvi sissesõitnud tšetšeenides. Jultunud kaukaaslased meelitati ühte barakki lõksu ja põletati elusalt.

      Gurjevlased said kätte kullerimuti ühes materjaliga. Vanamutt näitas üles harukordset ohvrimeelsust ja jõudis papitükid nahka pista. Kulleril lõigati söögitoru lõhki, lootuses kaardid kuidagimoodi taastada. Kougiti välja täiesti äranätsutatud, loetamatud tükid, kuid kaartide arvu järgi võis oletada, et Raamatuid on kokku seitse.

      Otsingud ei nõudnud mitte ainult kannatlikkust, vaid ka raha. Mohhova jõudis õigel ajal munsterdada sotsosakonda pearaamatupidajaks oma inimese. Osav arveametnik korraldas asjad nii, et vanadekodu kadus ametivõimude vaateväljalt, kuid oli seejuures veel mitmeid aastaid riigi finantseerimisel.

      Maja mahutas kuni nelisada „mammat”. Pensionäride vool ei lakanud: mehed saadeti sissejuurdunud harjumuse järgi kohe teise ilma, naised pandi püssi alla.

      Kahe aasta pärast oli Mohhova käsutada kõikidest klannidest arvukaim ja võimsaim armee. Pealegi oli „mammade” vanuseline koosseis suhteliselt noorenenud. Mohhova mõistis kokk Ankudinova ja sanitar Bassova näite varal, et armee vajab nooremaid nekruteid. Väetid eidekesed näitasid end vahvate sõduritena, kuid ainult siis, kui Raamat neid muundas. Muul ajal nõrgenes armee enamasti kahe kolmandiku võrra. Vanadekodu hõivamisest jõudis mööduda vaid nädal, kui algas uute jõudude värbamine.

      Omaenda kehas igavesti elamise idee ristus paljuski Jehhoova tunnistajate ideoloogiaga. Võib-olla sellepärast täiendaski Mohhova ridu sageli keskealiste sektantidega – need tulid varmalt tema poolele üle, eelistades nõmedate brošüüride levitamisele nuga ja kirvest.

      Vanamoorid kaasasid oma eakaid, kuid veel tugevaid tütreid. Joomatõbised, lahutatud, lihtsalt üksikud, kogu maailma peale tigedad naised jäid vanadekodusse alatiseks, valides võitluse surematuse eest.

      Kedagi ei õpetatud taplema. Gorn leidis arukalt, et pole mõtet vanu reflekse häirida. Naised said pihku selle, millega nad olid kogu elu toimetanud. Külanaised käsitsesid võrdselt osavasti kirvest, nuga, vikatit ja kooti. Endistele depoo-, tehase-, ehitus-, teetöölistele väljastati neile tuttavad oranžid vestid, kangid, vasarad, labidad ja kirkad.

      Tuleb ütelda, et usk naiste nõrkusse on alati olnud sügavalt ekslik arusaam. Aastatepikkuse raske tööga kogus iga organism endasse tohutult lihasjõudu. Naised jäid nõdraks psühholoogiliselt, unustades, et varem vehkisid nad ehitusplatsidel väsimatult kangide ja kirvestega, tassisid raudteetöödel liipreid ja rööpajuppe, vedasid hirmraskeid mördiämbreid ja – kaste.

      Kedagi ju ei üllata hiina võitluskunstide meistri, kõhetu papi suutlikkus tulla toime kümnete noorte vastastega. Samamoodi omasid ka eluaeg tööd rassinud naised tohutut füüsilist potentsiaali. Vajalik Raamat üksnes aitas hägustunud Jõu tunnetust meelde tuletada.

      Otsekui tinast valatud kehadega teetöölistest ja kolhoositaridest koosnev jalavägi lõi Šulga kunagiste võitluskaaslaste Frolovi ja Ljašenko klannid pihuks ja põrmuks. Veristes sõjaretkedes paistis eriliselt silma viiekümneaastane kraanajuht Olga Petrovna Dankevitš. Tema jõud paisus nii suureks, et ta valis endale relvaks tõstekraana konksu, mille külge käis kolmemeetrine tross. Selle kettnuia hoop oleks ka ninasarviku jalust niitnud. Võigas konks saatis surma mitmeid tosinaid lugejaid, kelle hulgas oli ka raamatuhoidjaid.

      Kui Gurjevi klann oli likvideeritud (Mohhova maksis kulleri söögitoru lõhkilõikamise eest julmalt kätte), tuli ilmsiks peamine oht. Just tollest hetkest peale muutus elatanud naine pikaks ajaks ohu sümboliks, halastamatu salakavaluse sünonüümiks.

      Üheksakümne viiendal aastal ühinesid biblioteegid Mohhova türannia vastu. Koalitsioonil oli veel üks tähtis ülesanne – võtta Mohhovalt ära tema käsutuses olev Jõuraamat. Räägiti, et kõik pinnale kerkivad Jõuraamatud hävitatakse viimseni, ja võimalik, et see niigi üliharuldane Raamat on nüüd ainueksemplar. Mismoodi raamatuhoidjad kavatsesid seda hiljem omavahel jagada, jäi selgusetuks.

      Kõlasid arvamused, et Jõuraamat tuleb ära põletada või siis peab ta saama ühisomandiks, tõsi küll, keegi ei täpsustanud, mil moel. See küsimus pandi kalevi alla, et mitte tekitada segadust. Igatahes olid kõik ühel meelel, et Mohhovale tuleb lõpp teha.

      Koalitsioonivägi koondas endasse kuueteistkümne biblioteegi üksused, ligi kaks tuhat inimest erinevatest linnadest: Saratovist, Tomskist, Permist, Kostromast, Ufast, Krasnojarskist, Habarovskist, Lipetskist, Sverdlovskist, Penzast, Belgorodist, Vladimirist, Rjazanist, Vorkutast, Kaasanist, Tšeljabinskist. Nendega ühines kuussada lugemistubade poolt välja pandud rahvaväelast.

      Mohhova paiskas lahingusse ligi kolmkümmend „mammade” sadakonda. Ise hoidus ta taplusest arukalt eemale. Malevat juhatas Polina Gorn.

      BIBLIOTEEGID JA LUGEMISTOAD

      Lugemistoaks nimetati väikest rühmitust, mis moodustus mõne Raamatu, näiteks Rõõmuraamatu või Mäluraamatu, harvemini Kannatuseraamatu ümber.

      Kogu Gromovi maailm sai alguse sellistest väikestest kogukondadest. Ilmus keegi üks, kes oli tunginud Raamatu saladusse, ja tema ümber tekkis lugemistuba – kaaslased, keda ta julges usaldada. Kui seltsi sattus mõni pereinimene, siis peagi olid seal ka tema lähedased ning sellesse suhtuti sallivalt. Igal nööril on oma ots ning teatud etapil lakkas kollektiiv kasvamast.

      Lugemistuba oli vundament, mille alusel võis ajapikku kujuneda biblioteek. Juhtus ka vastupidist. Arveteklaarimise tulemusel vähenes väiksemapoolne klann lugemistoa mõõtmeteni.

      Publikut kogunes mitmesugust, eri vanuses, erinevatelt elualadelt. Iga lugeja oli vaba moraalselt ja, mis polnud vähetähtis, ka finantsiliselt. Selle poolest erines lugemistuba soodsalt biblioteegist, kus inimesed loovutasid osa palgast, nõndanimetatud liikmemaksu Raamatute otsimiseks ja organisatoorsete struktuuride käigushoidmiseks.

      Nagu biblioteegil, oli ka lugemistoal juht – teda kutsuti raamatuhoidjaks. See oli kas Raamatu omanik või see, kelle kätte lugemistuba usaldas Raamatu. Raamatute otsingud ei kuulunud lugemistubade plaanidesse, inimesed piirdusid olemasolevaga, pidades järjekorrast ausalt kinni.

      Algul biblioteegid ja lugemistoad kokku ei puutunud, ehkki olid üksteisest teadlikud. Hiljem kogusid biblioteegid jõudu ja Raamatuid. Konkurentide olemasolu oli vastuolus nende totalitaarsete plaanidega.

      Lugemistube šantažeeriti ja hirmutati. Pakuti Raamatu vabatahtlikku loovutamist, lubades kohta biblioteegis. Mõnikord Raamatuid eksproprieeriti. Avalikel röövidel oli ametlik põhjendus: lugemistoad kuulutati ümberkirjutajate kasvulavaks ning suurte biblioteekide juhid nõudsid kopeerimise peatamist ükskõik mis hinnaga.

      Eikusagilt ilmusid tõrvikukandjad – suurklannide tahtel sündinud pimeduse sigitised. Tõrvikukandjad ründasid lugemistube, varastasid Raamatud ja põletasid ära. Biblioteekides ei andnud need kaod sisuliselt kuidagi tunda, varamutes oli piisav hulk varueksemplare, seevastu ainsast Raamatust ilma jäänud lugejatele jäi vaid üks tee – biblioteeki.

      Selle vastuolulise olukorra foonil vuhises Gromovi taevasse Mohhova täht. Pärast vanamooride mitut edukat kallaletungi mõjukate biblioteekide varamutele sai selgeks, et suur lahing on vältimatu. Venemaa põhjavööndis leiti mahajäetud Neverbino küla lähedal sobiv väli.

      Ning siis pöördusid mitme klanni, sealhulgas Lagudovi ja Šulga esindajad lugemistubade poole. Abi eest võitluses Mohhovaga lubati neile tulevikus täielik puutumatus. Seepärast koguneski Neverbino lähistele nii palju vabatahtlikke. Nad sõitsid riigi eri paigust kokku, et seista, relv käes, oma lugemistubade ja Raamatute eest.

      NEVERBINO СКАЧАТЬ