Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ dollarit, mis onu Maksim oli kunagi isalt laenanud. See töökaaslane rääkiski, et Maksim Danilovitš jättis joomise maha, kuid kahtlustatakse, et teda neelas teine mülgas – justkui mingi religioosne organisatsioon, võimalik et baptistid või Jehoova tunnistajad.

      Onu Maksim ise midagi konkreetset ei teatanud, telefonis oli tema hääl muutumatult lõbus ning vastuseks isa etteheidetele („Maksim, kas sa oled viimase aruraasu maha joonud? Kas sa tõesti ei suuda olla lihase venna suhtes avameelne?”) ta vaid naeris ning palus tervitada ema, Vovkat ja mind.

      POISIPÕLV, NOORUKIIGA, NOORUS

      Kunagi tahtsin ma minna meditsiini õppima, et sõita nagu onu Maksim romantikat otsides mööda riiki ringi. Seejuures ei tulnud mulle pähegi, et arstiamet on statsionaarne ja tavaliselt meditsiinitöötajad suurt ei reisi.

      Lõpuklassis mu plaanid muutusid. Kõik keeras pea peale koolis loodud teatriring. Õnnetuseks juhtus seda juhtima inimene, kel polnud annet ega huvi. Aastaga taoti meile tugevasti pähe kõikmõeldavad teatriteaduse puudused, kuid kõige hullem oli see, et igaüks meist hakkas kindlalt uskuma oma geniaalsusse. Selle asemel, et valmistuda eelseisvaks eluks ja valida enesele võimetekohane, väärikas ja stabiilse palgaga elukutse, hakkasime unistama kunstist.

      Oma napi tegevusaja jooksul ei toonud ring lavale ühtegi näidendit, me tegime vaid proove. Švartsi õnnetu näitemäng „Tavaline ime”, mille me enesekindlalt lavastada võtsime, ei jõudnud esimesest vaatusest kaugemale, kuid me pidasime ennast juba näitlejateks.

      Mäletan, et ma ajasin isa ja ema kohutavalt närvi, kui teatasin, et kavatsen sõita mitte mujale kui Moskvasse ja proovida sisse saada teatriinstituuti näitleja erialale.

      Vanematele tuleb au anda, nad püüdsid poega läheneva katastroofi eest kaitsta. Mind toetas auahnetes unistustes ainult Vovka, kuid sedagi vaid hetkeni, kuni talle tehti selgeks: vend Aljoška ei satu mitte Moskva Akadeemilise Kunstiteatri õppelavale, vaid joonelt sõjaväkke. Aru pähe saanud Vovka jäi vakka ja mina kaotasin truu liitlase. Vanemad aga käivitasid uue kasvatuskampaania. Säästes mu eneseuhkust, materdasid nad seda laadi asutustele omast onupojapoliitikat: „Sinna saab ainult tutvuste kaudu.”

      Sattusin kimbatusse, mind ahvatleti salakavalalt uue perspektiiviga. Isa ütles, et ei taha mu unistusi purustada, kuid kas poleks mõistlikum enne omandada tehnikakõrgkoolis kindel amet. Hiljem, viie aasta pärast, kui ma tõesti ei suuda ilma kunstita elada, võin ma juba välja kujunenud ja endas selgusele jõudnud inimesena minna õppima režissööriks, mis juba iseenesest kõlab soliidsemalt. Ma mõtlesin järele ning nõustusin polütehnilise instituudi ja „kindla ametiga”.

      See sõnaühend meenutab seniajani mulle midagi täisnurkset ja rasket, mis sarnaneb ühteaegu silikaattellise ja raudbetoontalaga. Ma eelistasin raudkindlat – „valutööstuse masinad ja tehnoloogiad”. Sisseastumiseksamitel matemaatikas ja füüsikas tegin jube palju vigu ja lõin päris vedelaks, kuid mind tiriti välja, pandi neljad. Pärast kirjandit, mis oli juba täiesti fiktiivne eksam, arvati mind esimesele kursusele.

      Õppimine ei köitnud mind, kõik ained jäid ühtviisi kaugeks. Ma käisin loengutel, kirjutasin eksamiteks usinalt hunnikute viisi spikreid, mida meilt ära ei võetud.

      Talvise sessiga lendasid paljud instituudist välja, kuid ainult mitte mehhaanika-metallurgia teaduskonnast. Meid lohistati vägisi edasi ja eks ma püüdsin ise ka ree peal püsida. Kõige raskem oli joonistega, kuid see probleem oli lahendatav: neid tegid väikese tasu eest üliõpilased, kelle erialaks oli kujutav geomeetria. Stipendiumist jätkus täpselt nii paljuks, et maksta eriti nurjatute kursatööde eest, mis tuli kirjutada masinate ja mehhanismide teoorias – MMT-s, mida igiammustest aegadest seletati lahti kui „matke mind täna”. Elasin vanemate juures ja mul ei tulnud rinda pista selliste raskustega nagu paljudel mujalt pärit tudengitel.

      Käes oli üheksakümne esimene aasta ning „heale” sooritatud NLKP ajaloo eksam ja teadusliku kommunismi arvestus jäid mu matriklisse nõukogude epohhi viimaseks, hüvasti jätvaks suletõmbeks.

      Ma muidugi ei unustanud, mis on mu kutsumus ja miks ma siin õpin – omandamaks „kindlat eriala”, seda indulgentsi iseenda ja vanemate ees, et seejärel astuda, insenermehhaaniku diplom põues, kartmatult kunstimaailma.

      Instituudis hakati aktiivselt arendama KVN-i2 ning ma sööstsin sinna. Esimeste lavakatsetega sai selgeks, et ma „ei ole naljakas”. Seda tunnistasid kõik. Ma põhjendasin enda läbikukkumist laval kaugeltki mitte klouniliku välimuse ja draamaandega. Pettunult rahustasin end sellega, et ma pole eelduste poolest mitte isetegevuslik veiderdaja, vaid tõsine näitleja.

      Kord mõtlesin ma välja kaks nalja: „Ukrainas hakati tootma ahvidele mõeldud viina Gorillkat” ja „Valel on lühikesed jalad, tõel paks tagumik”. Teine nali praagiti naerdes välja. Samuti tegin ma ümber laulu „Kaunis on kaugel” sõnad: „Ma tõotan olla puhas, pesta ha-ambaid…”

      Mu tähetund saabus, kui meie instituudi meeskond otsustas linnafestivalil kaasa lüüa. Kolm päeva enne veerandfinaali selgus äkki, et konkursinumbrid „Tervitus” ja „Kodune ülesanne” polegi valmis. Lõbusad ja leidlikud olid koos kapteniga kindlalt põhja minemas. Nad ladusid paberitükkidele kirjutatud vaimukusi nagu pasjanssi ega suutnud neist tervikut kokku panna. Ees terendas kurb perspektiiv – festivalilt lahkumine.

      Meid käis vaatamas tudengiklubi juhataja Dima Galoganov, hiljutine instituudi vilistlane ja nüüdne pisiametnik. Galoganov tõotas süngelt võistkonna läbikukkumise korral laiali ajada.

      Peapesu ajal lappasin ma arhiivi, kuhu oli talletatud ribu-räbu läbisegi väikesekaliibriliste naljadega, ning ühtäkki oli meie esinemise kondikava mu peas kuju omandanud.

      Lubasin lipikuid ja vihikulehti kokku korjates, et kirjutan kõik etteasted järgmiseks päevaks detailselt lahti. Öö läbi töötades õmblesin kahvatutest lappidest kokku kirju ja täitsa originaalse lavakava. Eriti hästi õnnestus juhtmotiiv lauludest, kus mainiti kas või möödaminnes meelemõistuse kaotamist: „Tema sõduripluus mul segi ajab pea”, „Vist lähen hulluks ma, teen meeletusi ülimaid”, „Iga kord, kui sind näen, kaotan jälle pea”, „Miks teised ütlevad, et oled püstihull”. Niipea kui esineja jõudis sellesama „hullumise” või „pea kaotamiseni”, hakkas ta järsku tegema debiilseid lõustu, irvitas, lalises, lasi suunurgast ila jooksma. Lõpulauluga panime saali lihtsalt prahvatama, kui kogu rivi hakkas idioodi kombel lällutama. Võistkond jõudis triumfaalselt poolfinaali ning žüriis istunud pealinna KVN-i täht ütles, et meie esinemine oli väärt kõrgliigat.

      Rektor soovis tudengiklubi juhatajale Galoganovile võidu puhul õnne, too pidas mind meeles. Kolme päevaga sain ma meeskonnas kõige tähtsamaks inimeseks. Lihtsast naljakirjutajast ülendati mind ebamäärasesse ametisse, mille piirjoontes aimusid lavastaja funktsioonid. Muuseas, keegi ei vastustanud minu ametikõrgendust. Vastupidi, mind õnnitleti häälekalt ja tänati.

      Ruttasin oma edust kodustele teatama, need noogutasid rahulolevalt – „Mis me siis rääkisime”, „Mõelda vaid, alles teine kursus, aga juba lavastaja” – ning pilgutasid kavalalt silma, andes mõista, et „see on alles algus”.

      Uus tegevusala röövis mult lõpuks „kindla ameti”. Teisest kursusest peale ma ei õppinud peaaegu üldse, vaid tegelesin KVN-iga. Suurema osa arvestustest ja eksamihinnetest sain ma kingituseks, tänu rektori asetäitjale kultuurialal.

      Minu kompileerimisanne, mis varem avaldus referaatide kirjutamisel, kulus uues ametis marjaks ära. Konstrueerisin vaevata kõik instituudi aastapäevadele pühendatud aktuste ja peoõhtute kavad, minust sai klubijuhi asendamatu abimees.

      Minu СКАЧАТЬ