Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kandis pealkirja „Meie armas polükas. Eile. Täna. Homme” ning oli ülespuhutult ülistav. Mitmeid aastaid demonstreeriti libekeelset videolinti järjekindlalt kõrgetele külalistele ministeeriumist.

      Rektor oli kingitusest sügavalt liigutatud ning klubile hakati raha eraldama. Pärast neid subsiidiume hakkas uue televiisori, videomaki ja muusikakeskuse soetanud Galoganov mind hoidma kui silmatera.

      Instituudi pisiametnikud kutsusid mind koosviibimistele kui oma kambajõmmi. Peatset edutamist haistev Galoganov kuulutas mu oma mantlipärijaks klubijuhataja kohal ning solvus siiralt, kui ma vaimustusest ei hõisanud.

      Ma ei saanud toona aru, et elu pakkus mulle igati talutavat karjäärinäidist, tasast tüma sadamat. Lükkasin need saatuse kingitused nördimusega tagasi. Selle asemel, et tugevdada sõprust Galoganovi ja kultuuriprorektoriga, kõnelesin ma kord korra järel oma heategijatele üleolev-armuliku naeratusega, et kavatsen tõsiselt kunstiga tegelema hakata ja sülitan instituudi pisifunktsionääri tuleviku peale laias kaares.

      Vanemad püüdsid mind mõistagi ümber veenda, kuid ma vastasin jäigalt, et olin neile lubanud „kindlat ametit”, aga mitte igavusega hukutatud elu.

      Vovka hoidis nokka kinni, sest oli pahateoga hakkama saanud. Ta õppis tollal teisel kursusel, ning ma ei mäleta enam, mis oli enne, kas kõhu melonisuuruseks paisumine või teade varstisest abiellumisest. Seega Vovka ei kippunud tarka nõu andma, vaid mangus õppejõududelt usinalt eksameid ja arvestusi, et mitte kaotada õppeaastat. Meie aga püüdsime hakata armastama Vovka peigmeest Slavikut, tema kursusekaaslast. See polnud üldse raske, sest kohe esimesel kohtumisel võitis õe äralörtsija oma vagura ja lepliku loomusega meie poolehoiu. Ta paistis Vovkat tõepoolest armastavat. Nad registreerisid varsti abielu ja kolisid elama meie kadunud vanavanematest tühjaks jäänud korterisse. Juulis tõi Vovka ilmale poisslapse, kellele pandi nimeks Ivan.

      Kahe aastaga pimestas uhkus mind täielikult. Mul olid prorektoriga semulikud suhted, oli oma töölaud klubijuhataja kabinetis. Diplomitööd ma ei vaevunudki kirjutama. Galoganovi palvel tõmmati arhiivist vana diplomitöö „Sulatusvormide kasutamine valutöödel”, kus lihtsalt vahetati tiitelleht välja.

      Mis siis veel? Suvel, pärast neljandat kursust, võtsin ma naise. Tudengipulmad omandasid tol ajal mingisuguse epideemiavormi. Mu naise nimi oli Marina. Ta oli üsna meeldiva välimusega; korrapäraste, kuid sedavõrd tavaliste näojoontega, et meenutas sümpaatse neiu statistiliselt keskmist maketti. Niiviisi kujutati agitatsiooniplakatitel ühtses rivis sammuvaid komsomolineidusid, kes jagasid üht kollektiivset nägusust. Ma ei oleks meie tutvumise järgsel päeval teda tänaval ära tundnud. Ainus, mis Marinat eristas, oli naer. Väga meloodiline ja hele, ning naeris ta peaasjalikult siis, kui ma oma teravmeelsusega särasin. Lõpuks ma märkasin teda.

      Kõik polüka-aastad oli mul sõbratare jalaga segada. Ma olin üsna tuntud tegelane. Ja siiski tõrjus Marina rivaalid üsna kiiresti kõrvale, mina aga suhtusin sellesse asjaolusse kergemeelselt, tüdruku abikaasa-jaht pakkus mulle varjamatut lõbu.

      Marina ei raisanud aega ja ajas sehvti nii hoogsalt, et poole aasta pärast sain ma üllatusega teada, et meist räägitakse pigem juba kui abielupaarist, ning kõige hämmastavam oli see, et mul ei tekkinud tahtmist seda ilmselget eksiarvamust kummutada. Isegi prorektor jõudis koridoris mööda joostes mulle peatsete pulmade puhul õnne soovida.

      Vanemad olid samuti kahe käega poolt. Nad arvasid, et abielludes võtan ma aru pähe ja matan tobedad unistused maha, eelistades pereõnne.

      Üldisest abiellumisnakkusest rabatud hingeosake rahustas valelikult, et naine ei saa tulevase lavastaja karjäärile kuidagi takistuseks olla. Kõik otsustas mu ülemuse Galoganovi pillatud fraas: „Mida sa kardad? Kui ei meeldi, lahutad ära.”

      Miskipärast just see tulevase lahutuse võimalus rahustas mind ning ma palusin Marina kätt. Juunis me abiellusime. Pulmi pidasime kitsas pereringis – Vovka oli kaheksandat kuud rase ning tekitas oma piraka kõhuga pidulistes härdumust. Ämm ja äi kinkisid meile korteri, ent kirjutasid selle siiski Marina nimele.

      Meie abielu kestis veidi üle aasta. Selle võrdlemisi lühikese ajaga võisin veenduda, et mu abikaasa nutt osutus vastupidiselt tema naerule erakordselt ebameeldivaks.

      Saanud kätte inseneridiplomi, asusin ma ihu ja hingega valmistuma sisseastumiseks lavastajaõppesse. Suundusin Moskvasse luureretkele. Pealinn lajatas salakombel rublaga. Mul ei tulnud ju pähegi, et ma olen teise riigi kodanik ja õppimine saab olla vaid tasuline.

      Kurvastav asjaolu võttis kõik Venemaal hariduse omandamise küsimused hoobilt päevakorrast maha. Jõudnud tagasi, sain ma kõigile tuttavatele otsa vaadata ilma mingi häbita – Moskva langes ära üksnes raha pärast. Ma hõõrusin vanematele nina alla – näete nüüd, oleks pidanud sõitma ikkagi siis, viis aastat tagasi, kui veel Liit alles oli.

      Unistuse teokstegemiseks oli minu kodulinnas olemas kultuuriinstituut, katel, kus keesid kõik rapitud muusad. Dekoratiivtarbekunsti meistreid, akadeemiliste ja isetegevuslike kooride juhte, domba- ja balalaikaorkestrite dirigente, koreograafiakollektiivide eestvedajaid drillivate muusikateaduskondade sekka sattus seal olema ka teatriteaduskond, mis koosnes näitekunsti osakonnast, draamarežii ning teatraliseeritud etenduste ja pidude režii osakonnast.

      Vanemaks saades hakkasin ma oma võimeid kainemalt hindama. Koos noorusega kadus ka enesekindlus. Nädal enne eksameid sain ma teada, et draamasse on küllaltki suur konkurss, kaheksa inimest kohale, mis oli meie kõrvalise maanurga kohta ebatavaline.

      Näitlemisosakonda oli konkurss natuke madalam, kuid ma hakkasin järsku oma vanust häbenema; kahekümne kahe aastasena paistsin ma seitsmeteistkümneaastaste koolilõpetajate seas ülekasvanud noorukina, pomooride maalt tulnud kalahaisuse Lomonossovina.

      Järele jäi vaid teatraliseeritud etenduste ja pidude režii talutava konkursiga – kolm inimest kohale. Seal nõuti veel paberit, mis näitaks kogemusi töös kollektiiviga. Galoganovi sekretär viskas selle mulle viie minutiga valmis ning prorektor lisas tõendile positiivse iseloomustuse.

      Ma pidasin perega nõu, vanemad ja Vovka ütlesid kui ühel häälel: „Ära riski, peaasi on varvas ukse vahele saada. Kui tahad, lased hiljem end üle viia.”

      Teab mitmendat korda lasin argusel end lõõgapidi vedada. Viisin dokumendid „etendustesse ja pidudesse”.

      Ja ikkagi olin ma tol suvel ütlemata õnnelik. Kui kütkestavad olid tütarlapsed, kes tahtsid minna näitlemist õppima! Kõndisid kõrgetel kontsadel, katsid end õhkkerge, tuuletõmbuse käes väreleva läbipaistva šifooniga, paljastades noorukesi võlusid lõõskava juuli ja meeste pilkude pärast.

      Kuuldes, et ma sain režiisse sisse (millisesse, jätsin ma targu täpsustamata), palusid kaunitarid neid meeles pidada. Ütlesid naerdes: „Ainult vilista, noor lavastaja, ja me lendame silmapilk kohale. Küll sa näed, kui hellalt me sind osa eest täname, oo, režissöör,” – lubasid nad, nii säravad, nii õrnad…

      Ja siis, suvisest vaimustusest, sellest valmisolekust vilistada noortele näitlejannadele nii kiiresti kui võimalik, marssisin ma koju ja teatasin oma tüütule Marinale, et tahan lahutust.

      Naine vastas miilitsahuilgega, mis õnneks möödus sama kiiresti kui kollane vilkuriga auto. Juba järgmisel nädalal olin ma taas vallaline ja lootusrikas. Vanemad kurvastasid väheke ja rahunesid maha, aga lahke Vovka ütles, et Marina pole talle kunagi meeldinud.

      Järgmist viit aastat on mul valus meenutada. „Rahvaetenduste režii” osutus umbes samaks metalliteaduseks, ainult et kunstivallas. Seal õppisid vanemad ja inetud inimesed – kotjad piigad, energilised kolkaprovintsist saabunud СКАЧАТЬ