Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ loomakeste surmamiseks mürki. Šulga väitis, et mürk oli miskitmoodi tema toidu sisse sattunud.

      Šulga rääkis, kuidas ta oli küünla valgel lugenud, siis aga tundnud äkitselt „seisundi muutumist”, nagu oleks üle keha jooksnud kuum judin.

      Tõenäoliselt lendas Šulga aadressil solvav sõna. Näiteks öeldi: „Puhu tuli surnuks, närvihaige, ära raiska küünlaid pahna peale.” Sunnitud vangistusest tigedaks aetud inimesed ei vaevu sõnu valima ja ruumikitsikus annab toorutsemiseks piisavalt ajendeid.

      Šulga koges ebainimliku agressiooni tulva, haaras kirve ning lõi rajaleidja ja kütid maha. Mõne tunni pärast viha lahtus, toimepandu jõudis teadvusesse.

      Šulgale tehti vastavad analüüsid, mingeid mürgi jälgi organismist ei leitud. Arvestades tema kahetsust, abi juurdlusele ja kuriteo psühhogeenset klaustrofoobset tegurit, asendati kõrgeim karistusmäär viieteistkümne aastaga range režiimiga koloonias.

      Rängast paragrahvist polnud Šulgal laagris abi. Allilma kasuistikast eemal seisnud inimesena mainis ta pärimise peale lihtsameelselt, et õppis „kaks aastat pedas”. Vibalik, kiitsakas, prillide ja tõmbleva põsega Šulga, kes sai juba eeluurimisisolaatoris hüüdnimeks Õppealajuss, oli ideaalne mõnituste objekt. Armetust välimusest lööduna määras ta ise oma staatuse laagris – kuhugi hirmunud tšušoki ja snõrri, igavese päevniku vahele.

      Meeleheide ja hirm painasid Šulgat. Ta ei saanud oma elus midagi parandada. Rindel olnuks pelguritest sangarite sekka tõusmine reaalne, kui sooritada kangelastegu. Ent Šulga ei teadnud sellist vägitükki või kas või tegu, mis oleks tema positsiooni allilmas muutnud, ja ilmselt polnud seesugust tegu olemaski.

      Šulga käis läbi põhiliselt samasuguste õnnetutega nagu tema ise, tšušokkide või tõrjututega. Barakikaaslased, tavalised töörügajad ehk mužikid, suhtlesid Šulgaga sügava vastumeelsusega, mõistes, et too triivib hierarhias allapoole, ning püüdes vältida kokkupuuteid inimesega, kellele vaata et kohe-kohe kingitakse liigse abituse pärast „auguga taldrik”, see tähendab degradeeritakse allalastuks.

      Laagri kastisüsteemi mittetundev Šulga neelas lootuses karistusaja lühendamisele või mingitele hinnaalandustele administratsiooni ettepaneku alla ja astus seadusrikkumiste profülaktika sektsiooni. Ning sai tagantjärele aru, et oli siirdunud ”kitsede” kategooriasse – niiviisi kutsuti urkasid, kes olid nõus koloonia administratsiooniga koostööd tegema.

      Šulga sattus „aktiivi”. Seisis, lint käisel, žiluhha ja promka ehk koloonia elu- ja töötsooni vahelises kontrollpunktis. Võttes arvesse ehkki mittetäielikku, kuid siiski humanitaaralast haridust ja tervislikku seisundit – tõmblustõbe –, viidi Šulga üle tööle raamatukokku. Seal oli kergem.

      Ta istus kuuendat aastat. Vabal ajal neelas Šulga raamatuid, kusjuures kõiki järjest, et anda ajule mingitki tegevust. Hirm andis järele ning hinge- või öörahu hetkedel mõtiskles ta tihtilugu selle üle, mis oli temast, arglikust ja üldse mitte kurjast inimesest, mõrtsuka teinud. Meenutused juhtisid ikka ja jälle tolle tules hävinud porihallide kaantega raamatu juurde.

      Vangilaagri raamatukogust leidis Šulga Gromovi jutustuse „Lenda, õnn!” See oli hoopis teine raamat, mitte see, mida ta lugenud oli, kuid ta mäletas autori nime. Pühapäeva õhtul luges Šulga talle omase põhjalikkusega Võimuraamatu läbi. Mingil hetkel adus ta temaga toimunud hingelist transformatsiooni, tema mõistus täitus ühtäkki enda tähtsuse pulseeriva tajumusega. See uus tunne meeldis Šulgale väga ja, mis peamine, ta mõistis selle allikat ja põhjusi.

      Šulga pani tähele: tänu Raamatule suudab ta ümberolijaid mõjutada, oma tahet dikteerida. Loomulikult ei muutunud mitte maailm tema ümber, vaid Raamatu läbi lugenud inimene: salapärane jõud muutis tema miimikat, pilku, kehahoiakut, mõjutas oponenti žestide, hääle, sõnadega. Võib öelda, et Raamat aitas Šulgal värvata neid hingi, kes kuulusid tema suhtlusringi: kitsi, tšušokke, tõrjutuid, paraskineid, snõrre, kukkesid – allilma puutumatuid.

      Selle aja peale oli uus põlvkond noori bandiite laagris vana vargaeliidi aegamööda kõrvale tõrjunud. Need ei pidanud enam au sees senist kirjutamata seadust, mis keelas ükskõik keda põhjuseta alandada. Üldrežiimiga laagrites tärganud seadusetuse kool levis ka seni suhteliselt rahulikesse range režiimiga kolooniatesse. Madalamate kastide elu läks nüüd palju kibedamaks. Hakati alla laskma niisama lõbu pärast, igavusest. Ettekäändeks võis olla mis iganes – nägus näolapp, kõhnus, ülemäärane intelligentsus.

      Kord leidis laagris aset erakordne intsident. Alla lastud Timur Kovrov puutus ära noore lootustandva autoriteedi – Kovrov kargas talle peale ja kukkus lakkuma. Platnoi klohmis ”kuke” poolsurnuks, kuid minetas senise austuse igaveseks, ja veelgi enam, ärasolgitu ise siirdus tõrjutute ridadesse ja leiti varsti pooduna. Kovrov seevastu praavis hospidalis ning kuuldavasti kärbiti tal kui sandil karistusaega.

      Vaevalt pani keegi seda tähele, et kaks päeva enne kummalist atentaati pidas Šulga Kovroviga jutu maha ja õssitas teda tegudele. See Kovrov lasti alla lihtsa tillikaga – lasti tal kui uustulnukal laagrikinos kuke toolile istuda. Ning ammugi ei mäletanud enam keegi, et toosama autoriteet oli avalikult Šulga kallal ilkunud, lubades „prillidega sokule tagumise värava kaudu aru pähe panna”.

      Niiviisi leiutas Šulga oma viisi, kuidas kaitsta end kriminaalse maailma eest, kasutades selleks allaheitlikke, rüvedaid, ärapiinatud olevusi, kellel olid eraldi alandavalt auklikud toidunõud, eraldiasuv koht, kelle osaks oli suu lahti teha ja asend sisse võtta.

      Kuu ajaga puututi ära mitu lugupeetud inimest, kõik need, kes olid kunagi Šulgale tuska teinud. Tuleb märkida, et kuke-kamikaze poolt räpastatud platnoid ei elanud pärast seda kaua, lõikasid endal veenid läbi või tõmbasid end oksa, sest muidu oleksid ennistised ohvrid vägistanud neid rafineeritud julmusega…

      Šulga luges regulaarselt Raamatut, mis kinkis talle iga päev kunstlikku, kuid seetõttu mitte põrmugi vähem mõjusat karismat. Isegi paadunud retsid lõid Šulga ees vedelaks, saamata aru, mis nendega toimub.

      Kuuldus sellest, et keegi ässitab allalastuid kaasvangide vastu, jõudis lõpuks pahhaani enda kõrvu – eks paariate hulgas oli keelekandjaid. Pahhaan ei jõudnud ära imestada, kuidas hakkas toodik äkki sihukest vaimuväge kiirgama. Tundis ninaga, et Šulga teeb mingil mõistusevastasel kombel sohki, ja jõudis pärast pikka juurdlemist õige järelduseni. Öösel varastati Šulgalt Raamat ära. Selle saladust pahhaan lahti ei muukinud, kuid salapärase lumma lätte suhtes oli tal sisuliselt õigus.

      Hommikul avastas Šulga, et Raamat on kadunud. Baraki šestjorka tõi sõna, et vanemad kutsuvad Õppealajussi vestlema. Šulga aimas, millega vestlus lõpeb, kuid korduvalt läbielatud võimutunne oli vorminud ta erakordseks isiksuseks.

      Klattimine leidis aset metsaraiealal. Oli veebruarikuu ja läks vara pimedaks. Pahhaan ei oodanud vastuhakku. Tal olid kaasas vaid üks võitleja lähikondlaste hulgast ja uugu, kes oli oma elu maha mänginud ja torpeedoks hakanud, tema pidi siis ülbeks läinud Õppealajussi kõrvaldama. Kuigi pahhaan arvas, et selleni asi ei lähe. Ta kavatses teha Šulgale ettepaneku end oksa tõmmata, et uugu ei peaks pattu hingele võtma. Juba oli sobiva oksa külge ka silmus seotud.

      Šulga oli nii norgus moega, et kellelgi ei tulnud pähe teda relvade mõttes läbi kombata. Kuid ilmaaegu. Tal oli vattjope varrukasse peidetud kaalukas jupp terastoru, mis oli raskuse mõttes liiva täis topitud.

      Pahhaan täheldas rahuldustundega: Õppealajuss ei kiirga enam enesekindlust, ning sai taas kord kinnitust, et tegemist on petisega, kes tüssab mingi erilise hüpnoosi abil.

      Kuulnud surmaotsust, küsis Šulga vaid, kus Raamat praegu asub, lubades avaldada tema fantastilise saladuse. СКАЧАТЬ