Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pähe. Vargad haarasid noad välja, kuid purustav relv näitas oma paremust. Šulga sai ise ka korralikult vatti. Tal jätkus jõudu vaid Raamat üles võtta, misjärel kaotas teadvuse.

      Taplusel oli salajane tunnistaja – süüdimõistetu Saveli Vorontsov. Ta oli juba ammu Šulga maagilise mõju all ning, haistes, et miskit on teoksil, otsustas talle järgneda, ja õigesti tegi. Vorontsovi abi kulus verest tühjaks jooksvale raamatuhoidjale hädasti ära. Kangutanud torujupi Šulga käest välja, sokutas Vorontsov selle tapetud torpeedole pihku ja andis häiresignaali.

      Instseneerituna paistis pilt välja hoopis teistmoodi: end purupaljaks mänginud uugu tahtis vargaeliidiga arveid õiendada, Šulga üritas sekkuda ja sai haavata.

      Ülemused ei jäänud seda luiskelugu uskuma, kuid võtsid selle alusversiooniks, seda enam, et tunnistajaid oli vaid kaks – Vorontsov ja haavatud Šulga – ning nood raiusid üht ja sama juttu. Šulga veetis kuu aega haiglakoikus ja naasis seejärel laagrisse.

      Teise tapmiskatse suutis Šulga tõrjuda preventiivsete meetmetega. Öist kallaletungi Õppealajussile ette valmistanud varast tabas päeval teotus piider Volkovi poolt, kes hukkus kohapeal noa läbi, kuid päästis oma peremehe.

      Platnoid pidasid mõistlikuks Šulga rahule jätta. Teda austada nad ei saanud, kuid puutuda inimest, kelle üheainsa sõna peale võidi autoriteetne varas häbisse saata, olnuks samuti kergemeelsus.

      Sestpeale oli Šulga elu allutatud üheülbalisele päevakavale: hommikul luges ta Raamatut ja päeva ülejäänud osa valitses alandatuid. Administratsioon pidas vajalikuks tekkinud olukorda mitte sekkuda. Sotsiaalse vastukaalu rolli täites hoidis Šulga laagris ülemustele vajalikku rahu ja korda ning selle eest osutati talle varjatult abi. Seni, kuni Šulga laagris asus, püüdsid platnoid mitte lasta seadusetusel maad võtta ning kõik kastid võisid suhteliselt rahumeelselt koos eksisteerida.

      Šulga lähimateks mõttekaaslasteks tulevases biblioteegis said kunagi alla lastud Timur Kovrov, tšušokid Saveli Vorontsov, Gennadi Frolov ja Juri Ljašenko. Nad pääsesid vabadusse mõni aasta enne Šulgat. Ise sai ta vabaks kaheksakümne kuuendal, istudes talle mõistetud viieteistkümnest aastast ära neliteist.

      Šulga otsis oma laagrikaaslased üles. Nende seltsis asus ta kohe aktiivselt koguma Raamatuid, kui saatus ise oli teda juba raamatuhoidjaks määranud. Algul ei pühendanud ta saladusse kedagi, rääkis vihjamisi ja kaude. Isegi ustavale Kovrovile ei avaldanud Šulga pikka aega kogu tõde. Kui said leitud esimesed Mäluraamatud ja Rõõmuraamatud, viibis Šulga alati lugemise juures, rõhudes sellele, et Raamatute efekt on saavutatav tema kohalolekuga.

      Šulga ümbritses end harjumuspärase inimmaterjaliga, hankides seda ühiskonna põhjakihtidest, urgastest ja prügimägedelt. Endised paraskinid, kitsed, vaflöörid muutusid Šulga käe all ohtlikuks jõuks. Laagrialandused tekitasid neis vaid ühtehoidmise tunnet, leppimatut viha ühiskonna vastu ja ainsat suurt soovi kätte maksta – ükskõik kellele, kõigile korraga. Just kontingendis seisnes Šulga biblioteegi põhimõtteline erinevus teistest taolistest moodustistest.

      Võrreldes kas või Lagudoviga, kes panustas intelligentsile, toetus Šulga ärapõlatutele. Lisaks alla lastud kriminaalidele värvati nekruteid ka pettunud sektantide, kodutute, pudelikorjajate, end põhja joonud lumpeni, töövõimeliste invaliidide seast. On teada, et biblioteeki sattus terve artellitäis kurttummi puuseppi – mituteist osavalt kirvest käsitsevat mehepurikat. Üheksakümnendate aastate alguseks kerkis lugejate arv üle saja viiekümne.

      Klanni rahastamiseks tegelesid „tsivilistid” oskuslikult tavapärase kerjamise, pisiröövide, väljapressimistega. „Jalavägi” – asjasse pühendatud otsijad – hankisid Raamatuid.

      Šulga pani sotsiaalse seltskonna valikuga täppi. Sootsiumi sügav väärarvamus eeldas tõrjututes vaimunõrkust, ebausaldusväärsust, argust. Vastupidi, juba tõrjutus ise piirnes väljavalitusega. Šulga inimesed, kes puutusid päevast päeva kokku Saladusega, olid omal moel sama vaimsed ja intelligentsed kui kas või needsamad Lagudovi insenerid. Gromovi Raamatud avasid neile pääsu teise universumisse – salapärasesse, hirmutavasse, tulvil mõistatusi ja närvekõditavat müstikat; seal käis samuti võitlus, oli palju ohtlikke vastaseid, kehtisid elu- ja sõjakoodeks ning leidus kohta suuremeelsusele ja vaprusele. Kõik otsustati ausas, silm silma vastu võitluses nagu ennemuistsel ajal. Seal sai hing autasu, võrreldamatult vägevama kui viinatulu – lootuse ja usu tollesse senitundmatusse, mida kingivad tulevikus leitavad, veel lugemata Raamatud.

      Ei, muidugi ei läinud kõik tõrgeteta. Kaheksakümne üheksandal elas biblioteek üle lõhenemise. Selle algatasid Frolov ja Ljašenko. Nad omastasid salaja Võimuraamatud, mis leiti ühel arvukatest otsimisretkedest. Frolov ja Ljašenko juhtisid tookord ekspeditsiooni ning, saanud Raamatud enda valdusse, hakkasid himustama isiklikku liidrirolli.

      Šulga sai aru: mis tahes karm sekkumine olukorda teeb asja ainult hullemaks. Lõhenemine oli möödapääsmatu ja et see ei lõppeks verise finaaliga, otsustas Šulga seda ise juhtida. Korraldati üldkoosolek, kus kuulutati välja veel kahe biblioteegi asutamine.

      Lahkumine toimus rahumeelselt. Kuuldavasti viis Frolov nelikümmend inimest Sverdlovskisse. Kolmkümmend järgnesid Ljašenkole Sotši. Šulga ei jätnud uusi raamatuhoidjaid tühjade pihkudega, eraldas mõlemale stardikapitali – kummalegi kolm Mäluraamatut ja kolm Rõõmuraamatut, et uued biblioteegid võiksid takistamatult uusi lugejaid värvata.

      Vanast laagriaegsest kaardiväest jäid Šulga juurde Kovrov ja Vorontsov. Klann kuivas poole peale kokku, kuid Šulga ainuvalitsemist ei ähvardanud lähemal ajal miski, Kovrov ja Vorontsov olid usaldusväärsed, neile poleks liidrikohale asumine mõttessegi tulnud. Šulga biblioteegi omanduses oli kuus Mäluraamatut, üheksa Rõõmuraamatut, neli Kannatuseraamatut, üks Raevuraamat ja üks Võimuraamat.

      MOHHOVA

      Kaheksakümnendate aastate lõpus ja üheksakümnendate alguses olid klannidevahelised kokkupõrked Raamatute pärast eriliselt verised ja sagedased. Jelizaveta Makarovna Mohhova biblioteegi õelus sai legendaarseks. Selle paljuski kõikide Gromovi kogujate saatust määranud naise lool tasub peatuda, seda enam, et teada on omajagu.

      Mohhova kasvas ilma isata, oli kinnine tüdruk, keskpäraste õpitulemustega, lähedasi sõbrannasid tal polnud, paistis algklassidest peale silma haiglase enesearmastusega. Lõpetanud meditsiinikooli, elas ta kaks aastat ema kulul, olles kusagil koristajana kirjas, seejärel sooritas sisseastumiseksamid meditsiiniinstituudi farmaatsiateaduskonna õhtusesse osakonda. Päeval töötas apteegis.

      Saanud kaheksakümne kolmandal aastal teise diplomi, asus Mohhova tööle vanadekodusse.

      Talle meeldis ravimeid valmistada, laboris oli jahe ja vaikne. Mohhova nautis pulbrite ja katseklaaside keskel salakesi oma varjatud võimu väetite hoolealuste üle, teadvustades, et pelgast tema soovist piisab muutmaks ravim surmatoovaks mürgiks, kusjuures ilma mürgitaja vahelevõtmise võimaluseta. Mohhova oli olnud hoolas üliõpilane ja orienteerus hästi oma ameti peensustes.

      Mõnikord segas Mohhova naljaviluks lamatistevastase salvi sisse mõnda kõrvetavat sodi ja kujutles siis, kuidas üks või teine vanamoor end voodis kratsib, püüdes artriitse käekesega ulatuda tulitava sügeluse allikani, või jõllitab und oodates tundide kaupa musta lage, olles manustanud poolenisti kofeiinist koosnenud „rahustavat” pulbrit.

      Sedasi lõbutsedes möödus veel mitu aastat. Mehele Mohhova ei saanud, kusjuures süüdistas selles oma ema, kellega ta koos elas. Kas etteheidetest või siis sisemisest ängist, igatahes heitis ema hinge. Ilma tema pensionita raha elamiseks enam ei jätkunud ning Mohhova võttis lisaks pool meditsiiniõe kohta vanadekodu naisteosakonnas.

      Seal oli algul tõsiselt СКАЧАТЬ