Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise sain Raamatu läbi alles kuu aega pärast ametisse asumist ning tunnistan, et lugesin harva üle, pealesunnitud „mälestus” oli alati ühesugune ja mulle tundus mõnikord, et kordamisest võib see nagu püksitagumik viledaks kuluda.

      Tegelikult on kogetavat tunnet raske nimetada mälestuseks või meenutuseks. Unenägu, nägemus, hallutsinatsioon – ka need sõnad ei anna edasi selle kompleksse seisundi olemust, millesse Raamat sind viis. Isiklikult minule pakkus ta välja täiesti väljamõeldud lapsepõlve, niivõrd südamliku ja rõõmurohke, et sa jäid seda paugupealt uskuma sügava läbielamistunde tõttu, millega võrreldes olid reaalsed mälestused kahvatud siluetid. Veelgi enam, sa tajusid seda kolmemõõtmelist fantoomi eredamalt ja intensiivsemalt kui ükskõik millist elu, see koosnes ainult õnnekristallidest ja mahedast nukrusest, mis heitsid ühe sündmuse valgust teisele.

      „Mälestus” oli vooderdatud muusikaga, mis põimus kokku paljudest meloodiatest ja häältest. Seal aimusid „Kaunis on kaugel” ja „Tiivuline kiik”, jääkarumamma laulis seal Umkale hällilaulu, Trubaduur ülistas sametise baritoniga „kuldset päikesekiirt”, liigutav tüdrukuhääl palus põtra viia teda võlumaale, „kus männid löövad taeva kummi ja ulmad saavad tõeks.” Ning koos mändidega hüppas süda rinnust ja lendas minema otsekui soojade pihkude vahelt välja pääsenud lind.

      Selle heldimuspisaraist tulvil popurrii saatel kangastusid nääripeo ringmängud, rõõmusära, kingitused, kelgutamine, heledalt klähviv lontis kõrvadega kutsikas, sulakud, kevadveed, maipühad loosungites, kujuteldamatu lennukõrgus isa õlgadel. Laotus laiali suitsune võililleväli, taevas sõudsid puuvillased pilved, kõrkjatega pikitud maaliline järv väreles tuule käes. Soojas ja madalas vees nõelusid hõbedased maimud, päikesest kõrvetatud rohus siristasid tirtsud, violetsed kiilid tardusid õhulennul paigale, keerutades sillerdavate litritega ehitud päid.

      „Meenusid” kooliaastad. Oli uhiuus ranits, laual lebasid värvilised pliiatsid ja lahti löödud kirjanäidis ühes kohmaka käega maalitud igiarmsate sõnadega: „Kodumaa” ja „Moskva”. Esimene õpetaja Maria Viktorovna Latõnina avas päeviku ja pani kirjatehnika eest punase viie. Oli oivaliselt lõhnav trükisoe matemaatikaõpik, kus liideti jäneseid ja lahutati õunu, ning metsa järele lõhnav loodusõpetuse õpik.

      Õppeained läksid märkamatult järjest täiskasvanulikumaks, kasvasid algebraks, geograafiaks, kuid nende omandamine käis vähima vaevata, lõbusalt. Talvine koolivaheaeg kallas liuväljale sileda jää või algas lumesõda, pärast aga saabus kuldnokkade sädinal kevad ning käsi kriipseldas mingi halenaljaka armastuskirja, mis anti edasi kaks pinki eespool istunud armsate helepruunide patsidega tüdrukule.

      Pühad sööstsid õhupallidena õhku, klumbid kirendasid kõikides vikerkaarevärvides ning päike paistis igas aknas. Saabus suvi, maa kohal kihutas metsikult sinine juulitaevas, langes alla ja muutus pilvevahus lainetavaks Mustaks mereks. Lõunamaa miraažist kerkis rukkilillesinise rünkana nähtavale Karadag, õhk oli täis küpressisahinat ja kadakalõhna. Iga leebe tuulevine napsas rohelusest välja pioneerilaagri heleda kahekorruselise korpuse. Graniitpostamendil kõrgus valge, otsekui suhkrust tehtud Lenin, monumendi juurest hargnesid tähekiirtena värviküllased lillealleed, sihvakas lipumastis laperdas erepunane helkjas õnn…

      Sõnadesse pandult ei avalda see muidugi teab mis muljet. Ent tol õhtul, kui Raamatu toime lõppes, vahtisin ma kaua äikeselises taevas pilve, mis oli must nagu maks, ning mõistsin siis, et hakkan võitlema Gromovi Raamatu ja väljamõeldud lapsepõlve eest.

      Hämmastav, kui ruttu mälu diskrimineerimisega leppis. Raamatufantoom ei pretendeerinud veresugulusele, lõppude lõpuks oli see läikiv patakas vanu päevapilte, koduse filmiprojektori särin ja lüüriline laul.

      Ja ikkagi lendas tegelik lapsepõlv jalamaid tagahoovi – ebahuvitavate sündmuste pikk rong, hangunud karavan, millest ma ei hoolinud.

      Kuid see kõik juhtus palju hiljem, aga esimestel nädalatel široninlaste lugemistoas needsin ma mulle kaela langenud pärandust – kadunud onu Maksim oli tahtmatult mulle korraliku käki keeranud. Ühes onu korteriga pärisin ma ka raamatuhoidja ameti ja Mäluraamatu.

      ONU MAKSIM

      Onu oli ametilt arst. Algul laabus tema elu suurepäraselt. Ta lõpetas kooli hõbemedaliga, läks õppima meditsiini. Pärast instituudi lõpetamist ja kaheaastast praktikat Siberis lasi onu värvata ennast tööle Arktikasse.

      Ma mäletasin onu Maksimi tema noorusaastatest. Ta käis meil külas ning tõi alati defitsiitseid toiduaineid või mingeid asju, mida ei olnud tavalistes kauplustes saada – importjopesid, sviitreid, jalanõusid. Kord kinkis ta Panasonicu duubelkassettmaki, millest sai aastateks paljude meie tuttavate kadestuse objekt.

      Me istusime perelaua taga – isa, ema, mina ja õde Vovka… Tema päris nimi oli tegelikult Nataša, Vovka oli kodune hüüdnimi. Kui Nataša sündis, viis isa kaheaastase minu sünnitusmaja juurde, lubades näidata seal pesuehtsat Djuimovotškat1. Ma hüüdsin akende all: „Emme, kus on Djuimovotška?”, aga töntsi kõrvaga kojanaine, sõbralik nagu bernhardiin, korrutas treppi pühkides iga kord naeratades: „No mis sa kisad, väikemees, kohe tuuakse teie Vovotška”…

      Me istusime ja onu Maksim pajatas igasuguseid, peaaegu muinasjutulisi lugusid Kaug-Põhjast: „Ühes asunduses lasi põdrakasvataja end maha. Ta maeti maamulda, aga järgmisel ööl läks põtrade seas taud lahti. Vana šamaan ütles, et enesetapja maeti valesti ja ta muutus kariloomi tapvaks deemoniks. Laip kaevati üles ja maeti ümber, nüüd juba näoga allapoole ja löödi morsakihv kehast läbi. Kõige huvitavam on aga see, et taud lakkas kohemaid…”

      Erinevalt pelglikust Vovkast armastasin mina neid hirmsaid jutte. Isa küll väitis, et onu on meie emast sisse võetud, püüab talle muljet avaldada ja kipub seetõttu luiskama. Ma ei välista, et isa lihtsalt kadestas onu Maksimi, kellel oli nii värvikas elu.

      Siis aga lakkas onu meil külas käimast. Ma kuulsin vanematelt, et enam ta ekspeditsioonidel ei käinud ning olevat romantilisest tundrast mingisse igavasse vene kolkasse kolinud. Kuid veel pikka aega oli onu Maksim minu jaoks seiklusfilmi kangelane, Siberi Jäljekütt.

      Aastatega läks onu oreool märgatavalt tuhmimaks. „On alla käinud”, „teeb perele häbi” – rääkis isa onu Maksimi kohta. Arvatavasti hakkas onu alkoholiga sõprust pidama külmas kliimas viibimisest, kuid võib-olla oli põhjuseks ka see, et piiritus oli ametiga seonduvalt alati käepärast, või sattus ümbruskond olema viinalembene.

      Kui leping lõppes, töötas onu haiglas osakonna juhatajana, üritas väitekirja kirjutada. Oma pere jäi onul loomata. Viin lõhkus kõik plaanid. Algul alandati ta jaoskonnaarstiks, kuid varsti lasti üldse joomise pärast lahti. Mitu aastat töötas onu Maksim kiirabiauto peal sanitarina, kuid sai ka sealt hundipassi.

      Viimase viieteistkümne aasta jooksul käis ta meie juures kõigest kaks korda. Esimesel korral saabus vanaisa matustele, viskas peielauas kõvasti kärakat ja koguni kakles isaga, ning teine kord oli siis, kui suri vanaema. Onu jäi matustele hiljaks, sest kukkus jooma, ja ega lennukid lennanud ka nii hästi kui Liidu ajal, sestap tuli rongiga loksuda. Onu käis kalmistul, elas paar päeva meie juures, keeras isaga tülli ja sõitis jälle minema.

      Pärast vanaisa ja vanaema surma rääkis isa mõrult: „Maksim ajas nad hauda!” Ning tal oli osaliselt õigus, vanurid valutasid hirmsasti südant noorema poja pärast, kelle elu vägisi kiiva kiskus.

      Onu Maksim helistas meile harva, alati ühe ja sama palvega – saata ülekandega raha. Kibedast kogemusest õppust võtnud isa vastas alati keeldumisega, ning kord, sõimanud vanemat venda „juudinäruks”, kadus onu tükiks ajaks.

СКАЧАТЬ