Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Rivikorra avangardiks olid vahi- ja eelpolk, mis koosnes lugemistubadest. Nende taga paiknes suur polk, mis kokku pandud kuue biblioteegi malevatest, külgedelt katsid teda parema ja vasaku käe polgud, kummaski neli koondsalka. Suure polgu taga redutas Šulga klann, kes nimetas end varupolguks, ning kõrval metsatukas seadsid end varitsuspolguna sisse Lagudovi klanni võitlejad, keda ei saanud samuti just eliitväeks nimetada.

      Salajastest varamutest toodi välja Kannatuseraamatud. Spetsiaalsed lugejad, kogunud enda ümber viiekümnepealised grupid, lugesid häält säästmata Raamatuid ette, laadides kehadesse mittevastuvõtlikkust haavadele.

      Allusioonid Kulikovo lahingule väljendusid toimumata jäänud kahevõitluses, millele kraanajuht Dankevitš kutsus kõiki soovijaid, keerutades pea kohal jubedat konksu. Ent oma Peresveti biblioteekides ei leidunud.

      Lahing algas öösel kella kahe paiku. Jõudu täis pumbatud „mammad” läksid rünnakule vahi- ja eelpolgu vastu. Maakaitsevägi taganes, kandes raskeid kaotusi.

      Ümbritsetuna kaardiväest, jagas Polina Gorn künka otsas käsklusi. Nähes, et frontaalrünnak on ennast ammendanud ja ähvardab üle minna ebasoodsaks kauakestvaks lahinguks, paiskas Gorn, tekitades tiival arvulise ülekaalu, kuussada võitlejat vasaku käe polgu peale, ning see lakkas juba veerand tunni pärast olemast, purustatuna raudteetööliste haamritest.

      Šulga varupolk, kelle kohuseks oli takistada tiivalt haaramist, jättis vasaku polgu saatuse hooleks ja, minnes paremast kaarega mööda, suundus kõrgendikule, kus asus Gorni peakorter.

      Üksused, mida juhatas vägev Dankevitš, jõudsid ühendvägede tagalasse, tekitades reaalse sissepiiramisohu. Läbi murdnud „mammadele” põrutas selja tagant sisse Lagudovi varitsuspolk. Äkiline värskete jõudude lahingusse toomine muutis natuke olukorda. Koalitsiooni päästis aeg. Jõuraamatu toime hakkas ammenduma – muttidele loeti Raamat ette varakult, et varustada neid jõuga, mis oli vajalik rännakmarsi sooritamiseks raudteest Neverbinoni.

      Halastamatus tapluses langesid Gorni ihukaitsjad. Kangesti Gorni sarnane vanamoor tõrjuti Šulga võitlejate poolt eemale. Eit pani meeleheitlikult vastu, kuni Raevuraamatust kannustust saanud Šulga lõi ühtäkki nõrkenud vastasel kolba lõhki.

      Väepealiku hukk oli Mohhova armeele massilise põgenemise märguandeks. Käigu pealt nõrkevaid moore kihutati nagu Mamaid raudteejaamani. Alles jäi vaid mõnikümmend.

      Käisid kõlakad, et Gornil olla õnnestunud eluga pääseda, et surma olevat saanud teisik, aga Gorn pannud koos paari tosina lähima ja krapsakama kaasvõitlejaga jooksu ning jõudnud mõne päeva pärast edukalt oma tsitadelli, vanadekodusse. Kuid seda teavet eelistati mitte afišeerida.

      Paljud kisasid, et Mohhovale tuleb tema urus ots peale teha ja vallutada vanadekodu tormijooksuga, või muidu kasvatab hüdra uued hallid pead, kuid see ettepanek tehti maha põhjendusega, et Mohhovaga on lõpp, tal on hambad välja kistud – kohast, kus oli Gorni juhtimisstaap, leiti Jõuraamatu põlenud fragment. Arvati, et lüüasaamist aimates otsustas Gorn unikaalse ja arvatavasti ainsa eksemplari hävitada.

      Võidu hind oli kõrge. Ühendjõud kaotasid lahingus ligi tuhat inimest, sajad said haavata ja vigastada. Pole vist vaja öeldagi, et kõige suuremaid kaotusi kandsid lugemistoad.

      Tapetud tassiti sügavasse jäärakusse, visati peale vängeid väetisi, et kiirendada lagunemisprotsessi, kühveldati mulda peale, nii et süvend ära kadus. Mulla sisse puistati takjate ja teiste kiiresti kasvavate umbrohtude seemneid. Kevadel sirgusid jääraku kohale hiiglaslikud kobrulehed, varjates Neverbino all langenute surnukehad igaveseks.

      Tagasiteel rääkisid tublisti räsida saanud reavõitlejad ja ka komandörid kibestumusega, poolsosinal, et Neverbino tapatalgud olid Mohhova, Lagudovi ja Šulga analüütikute poolt nimme planeeritud, et vähendada Gromovist teadvate inimeste liigsuureks paisunud arvu. Taplus oli seda maailma veerandi võrra koomale tõmmanud.

      Umbes samal ajal kujunes uus võimu- ja juhtimisorgan – biblioteekide nõukogu. Lahingust oma klannile minimaalsete kaotustega väljunud Lagudov, mõjukam kui kunagi varem, käis välja idee, et eesistumisõigus on üksnes „naturaalsetel raamatuhoidjatel”, see tähendab neil, kes olid Gromovi Raamatute olemusse iseseisvalt tunginud. Aga selliseid oli pärast Neverbino lahingut ametlikult alles vaid kaks – Lagudov ja Šulga. Krasnojarski raamatuhoidja Smolitš, Rjazani Nilin ja Lipetski Avilova olid hukkunud.

      Nõukogu kiitis heaks otsuse, mis lubas lugemistubadele puutumatuse. Viidi läbi põhjalik loendus. Lugemistube nimetati tavaliselt elukoha järgi, mõnikord tulenes nimi biblioteegi pidaja või asutaja perekonnanimest.

      Kõik lugemistoad, välja arvatud vaid Neverbino veteranid, kohustusid nõukogule kümnist maksma. Enesestki mõista pisendasid lugejad teadlikult oma sissetulekuid, lasid kirjutada fiktiivseid palgatõendeid. Seepärast karmistas nõukogu reegleid ning asendas leebe kümnise ühtse aastamaksuga – iga konkreetse Raamatu eest määrati kindel summa.

      Etteruttavalt tuleb märkida, et nõukogu ei jäänud saavutatul pidama ja pani vabameelsusele päitsed pähe. Lugemistoad viidi sundkorras üle abonemendile. Nüüdsest kuulus Raamat lugemistoale vaid nominaalselt, tegelikuks omanikuks sai nõukogu, kes Raamatut välja laenutas.

      Samuti sai formuleeritud trahvikoodeks. Kahe tõsise rikkumisega hakkama saanud lugemistuba saadeti biblioteekide nõukogu nimel laiali ning Raamat kuulus konfiskeerimisele. Mittekuuletumist karistati karmilt.

      Süüks pandi näiteks ümberkirjutaja tõestatud olemasolu või mõne lugeja liigne jutukus, vargus, vast leitud Raamatu mahasalgamine – ükskõik milline tegevus, mis võis Gromovi universumi konspiratiivsuse ohtu seada.

      Kahjuks rikuti puutumatust süstemaatiliselt, kas või juba sellepärast, et kaugeltki mitte kõik biblioteegid ei pidanud seda otsust legitiimseks, näiteks need, kes ei olnud Neverbino lahingus osalenud. Need nõukogusse mittekuuluvad klannid tegutsesid toorelt ja julmalt nagu anastajad muiste. Kui isegi õnnestus taplusega Raamatut kaitsta, muutus verd kaotanud lugemistuba peagi marodööride või lihtsalt kiskjaklannide jaoks kergeks saagiks.

      Esines ka oskuslikult sepitsetud provokatsioone. Piisas, kui pinnuks silmas olevat lugemistuba kompromiteeriti kaks korda, ning juba langetas nõukogu laialisaatmise otsuse. Säärasteks puhkudeks olid välja töötatud mõned sotsiaalse rehabilitatsiooni programmid. Suureks vedamiseks peeti seda, kui lugejad pandi lahku löömata kirja lähima biblioteegi alla, kusjuures mõiste „lähim” oli suhteline. Tihtilugu tuli Raamatu juurde sõita saja kilomeetri kaugusele. Liikmemaksud ja sõidukulud – kõik see käis kõvasti tasku pihta.

      Sagedamini käivitus teine traagiline stsenaarium. Kohalik või piirkondlik biblioteek keeldus kõiki võõraid korraga vastu võtmast, viidates põhjenduseks enda ülerahvastatusele. Eelistati kandidaate, kellel oli vähegi kaalukam töötasu, millest hiljem arvestati maha liikmemaks. Väikese sissetulekuga lugejad topiti suvalistesse biblioteekidesse, kus leidus vabu kohti. Võib ette kujutada, mida tähendas Omski elaniku jaoks ümbersuunamine Irkutskisse või Krasnojarskisse. Paljud keeldusid kolimast ja eelistasid jääda ootele, liikusid „kannatajate” kategooriasse. Murtud inimesed käisid reeglina alla ja kalestusid. Just sellistest moodustas nõukogu tõrvikukandjate salku. Palgasõdurid täitsid innuga ükskõik kui räpaseid ülesandeid, sest tasuks töö eest oli ju Raamat.

      Neil lugejatel, kes ei leppinud, ei jäänud üle muud, kui väljakutse vastu võtta, astuda vastamisi vaenlasega, kel oli elavjõus mitmekordne ülekaal. Teadagi, millega need võitlused lõppesid, kui lugemistoa paarkümmend vaprat kaitsjat seisid silmitsi nõukogu poolt hoolikalt välja valitud sadade sõdalastega…

      Sel äreval ajal sain ma raamatuhoidjaks. Minu СКАЧАТЬ