Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mohhova ei kartnud neile vastu astuda. Ta teadis juba, et marru läinud naisi saab vaigistada ja allutada. Gorn oli selle tõestuseks. Mohhova pani aegsasti valmis nuia – jupi kõrgepingekaablit tinaraske juhtmetäidisega.

      Hoop raputas ust. Linoleumil kriiksusid voodirattad. Mohhova taipas taktikalise plaani mõtet, kui uksepealne klaas välja lendas ja üks mutt jäi aknaavasse kõlkuma. Koiku reformpõhi täitis hiilgavalt batuudi funktsiooni ja lennutas naise kaks meetrit üles. Raami sisse jäid klaasitükid ja vanamoor lendas kõhuli neile otsa. Ent vihaselt määgides üritas ta siiski ronida. Veri valgus aeglaselt uksele, joonistades otsekui tagurpidi Himaalaja, ning paistis, nagu ajaks vanamutt punaseid juuri.

      Teine dessant oli edukam. Kõigepealt vehkis purunenud aknakeses põrandahari, lüües kilde maha. Kriiksatas põhjavõrk, uus mutt lendas avausse ja hakkas mööda ust alla koridori ronima.

      Mohhova ei lasknud tal välja roomata, vaid lõi nuiaga oimetuks. Siis tegi ise ukse lahti ja kargas mitu meetrit tahapoole.

      Eided veeresid kobaras palatist välja ja piirasid Mohhova sisse. Gorn jäi seisma ukse juurde, näidates, et tema madinas ei osale.

      Vanamutid märatsesid ja ulgusid, kuid ei julgenud rünnata. Igaüht, kes hüppeks valmistudes hambad irevile ajas, ootas raske nuiahoop. Lõpuks võttis Reznikova-nimeline eit enesele juhirolli.

      Astunud ettepoole, tõrjus ta löögi põrandaharjaga. Tõstis käe, nõudes vaikust. Mohhova ei kiirustanud ja lasi tal rääkida. Kostis midagi kõnelaadset: „Siin esiteks, kõigepealt! Tuleb teha! Samamoodi nagu teil, tookord! Täna ma tegin, nagu öeldakse, unustasin! Ma tegin täna väga pahasti!”

      Vanamutid hakkasid selle jampsi peale heakskiitvalt sumisema, ainult Polina Gorn küsis pilkavalt: „Reznikova, oled sa abielus?”

      „Viiendat aastat!” kähvas too vastu, siis keeras end Mohhova poole, tõstis harja löögiks.

      Raske kaabel vihises läbi õhu ning Reznikova suust purskas seinale tumepunast sodi. Mohhova tõstis uuesti käe ning eided kobisid pahura viginaga palatisse.

      Taltsutamine piirdus väheste ohvritega: Reznikoval oli lõualuu murtud, ukseaknasse kinni jäänud vanamutil olid kõhus sügavad lõikehaavad. Nad kanti voodisse ja Mohhova andis haavatutele esmaabi.

      Varsti Raamatu mõju ammendus ning otsekui üleskeeratavad nukud, kellel vedru maha käinud, kukkusid mutid sinna, kus seisid.

      Mohhova tassis kehad palatisse ja tõstis koikudesse, pesi ukse verest puhtaks ja pühkis klaasikillud kokku.

      Teine kollektiivne lugemine möödus juba ilma Mohhova-vastase agressiooni puhanguteta. Vanamoorid allusid talle täielikult ning paljuski oli see Gorni teene, kes mõjutas saatusekaaslasi nii veenmise kui ka nuiaga, mille Mohhova oli talle usaldanud, andes kohaliku võimu tema kätte.

      Varasemat jutukust Polina Gorn tagasi ei saanud, tema mõistus muutus ratsionaalseks ja mõtted lakoonilisteks.

      Gorni soovitusel korraldas Mohhova nädal otsa erinevates palatites ettelugemisi. Gorn ja kümmekond taltsutatud eite viibisid lugemiste juures, et võimalikke mässukoldeid maha suruda.

      Malev kasvas Mohhova iga valvekorraga. Raamat mõjus väetitele organismidele kosutavalt. Tavalises seisundis ei omanud eided loomulikult sajandikkugi sellest jõust, mida andis neile Raamat, kuid mõistus püsis suhteliselt selgena.

      Raamatu imelise efekti kandsid nad osaliselt üle Mohhovale. Nad olid vanad, üksildased, oma laste poolt hüljatud ning nende südametes hingitses kulutamata jäänud ematunne. Kuid mitte kimedalt käskiv, vaid ohverdav.

      Gorn adus eitedes neid meeleolusid. Juba järgmisel ööl kuulutati Mohhova „tütrekeseks”, vanamutid nimetati „mammadeks”. Gorn mõtles lapsendamise rituaali hoolega läbi. See polnud Mohhova seisukohast kuigi meeldiv ega hügieeniline, kuid Gorn veenis teda kuuletuma.

      Iga mutt määris oma tupeeritist Mohhovale näkku, justkui sümboliseerides sellega, et Mohhova tuli ilmale tema üsast, ning tõotas kaitsta „tütrekest” viimse hingetõmbeni.

      Rituaali tegi läbi kuuskümmend eite. Kakskümmend proselüüti hoidsid neil silma peal, marutsedes ja mörisedes, neid vaigistasid sellal järelevaatajad, tagudes võmmudega peakoludesse mõtet, et suurim õnn, mis neile võib osaks saada, on peatne „mammaks” pühitsemine.

      Samal ööl ütles Gorn Mohhovale: „Personal! Ära koristada!” – ja tõmbas käeservaga kõri alt, imiteerides lihunikunoa sähmakat.

      Oli aeg hakata otsustavalt tegutsema. Keegi käis direktorile öise lärmi, klaasiklirina ja sinikate kohta kitumas. Ilmselgelt toimusid need vahejuhtumid Mohhova valve ajal ning teda ähvardasid väga tõsised ebameeldivused. Operatsiooni läbiviimiseks olid Mohhoval ustav Gorn ja ühtekokku ligi kaheksakümnepealine eidemalev.

      Mohhova andis direktor Avanessovile teada, et kavatseb nädalavahetusel korraldada naisteosakonnas meelelahutusliku lugemisõhtu, mis tema meelest oli eakatele patsientidele vajalik. Avanessov polnud vastu.

      Kell üksteist päeval läks vanadekodu naispool liikvele. Koridorid kaikusid veeretatavate koikude lakkamatust kriginast. Mutid, kes kõndida suutsid, vedasid lamavaid sõbratare kogunemispaika.

      Mohhova oli juba omandanud artikuleeritud kiirkõne kogemuse ning sai hakkama rekordiliselt lühikese ajaga. Ülemiselt meestekorruselt käisid mitmel korral vaatamas uudishimulikud medõed. Neile öeldi, et kõik on ülemustega kokku lepitud. Nii või teisiti, Mohhova võitis kolm tundi ning kui valveõde helistas direktorile koju ja kandis ette Mohhova korraldatud tramburaist, oli juba hilja.

      Avanessov jõudis kohale viimaste lehekülgede ajaks. Ta käskis napisõnaliselt patsiendid palatitesse viia. Mohhova üksnes tõstis häält. Avanessov kordas käsku – ning jälle tulutult. Ta ähvardas Mohhovat toimuva korralageduse eest vallandamisega. Tema kisa peale jooksid kokku õed ja sanitarid. Haarates voodiotstest kinni, hakkasid nad mutte palatitesse lohistama. Nähes, et Mohhova tema sõnadele ei reageeri, hakkas direktor tema poole tulema. Ning siis hüüdis Mohhova: „Lõpp!” ja lõi Raamatu kinni.

      Samal hetkel tõmbas vanamoor Stepanida Fetissova oma naabri Irina Šostaki veenist tilguti välja ja heitis selle improviseeritud silmuse Avanessovile kaela ümber. Jäänud ravimi juurdevoolust ilma, langes Šostak koomasse, millest tuli välja minuti pärast, kui Raamat mõjuma hakkas.

      Mässajaid polnud võimalik peatada. Puhkes taplus ning tilgutiga surnuks kägistatud Avanessov oli esimene ohver.

      Mohhova armee sai lahinguristsed elukohajärgselt. Neil avanes võimalus maksta veriselt kätte neljale meditsiiniõele, viiele sanitarile, kolmele kokale, kahele nõudepesijale-toidujagajale, majandusala juhatajale, valvurile, kes oli kohakaasluse alusel ühtlasi ka elektrik ja santehnik, ning kõigile meesteosakonna patsientidele, keda oli kokku poolesaja ümber.

      Vanamutid jagati varakult kümneliikmelisteks salkadeks. Iga salga eesotsas seisis kümnikumamma, keda omakorda juhtisid Mohhova või Gorni käsud.

      Kaks salka saadeti kiiremas korras õue valvama väravat ja aeda – keegi ei tohtinud minema lipsata.

      Blokeeriti pääsud direktori kabinetti ja vastuvõtutuppa, et välistada helistamisvõimalused. Vahimajakesest, kus valvur Tšižov oli viimased aastad veetnud viinapudeli seltsis, rekvireeriti puulõhkumiskirves, puusepakirves, väike sepavasar, pika vardaga kruvikeeraja, kang, kühvellabidas ja lumelabidas.

      Eided tungisid kööki. Seal leidus СКАЧАТЬ