Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ haisu algpõhjusega, hoidsid sanitarid eriti räpakaid poolnäljas. Ainus, millest vanamoore ilma ei jäetud, oli vaimutoit. Nad võisid alati saada ajalehti, ajakirju Zdorovje, Rabotnitsa või raamatukogus olevaid raamatuid.

      Mohhova kohanes uue tööga kiiresti, kusjuures raskete lõhnade probleemi kõrvaldas ta oma kolleegidest palju humaansemalt. Õpitud amet näitas kätte väljapääsu. Mohhova valmistas kõhukinnisti, mida sanitarid lisasid muttidele söögi sisse, misjärel isegi kõige agaramad kakijad hakkasid sipsutama kitsepabulaid, kusjuures mitte sagedamini kui kord nädalas.

      Otsustavaks tähiseks Mohhova elus kujunes päev, mil kaheksakümneaastase Polina Vassiljevna Gorni kätte sattus üliharuldane Jõuraamat, ilmaliku pealkirjaga „Proletaarne”.

      Gorn oli paari aasta eest jäänud dementseks. Ta rääkis vähe, olles kõnelemisoskuse minetanud, ent mälu säilitas lugemisvõime. Ta ei saanud enam sõnadest aru, kuid suutis neid veel graafilistest märkidest kokku panna. Mõte ei olnud talle enam vajalik. Unetuse tõttu luges Gorn Jõuraamatu ühe jutiga läbi, täites kaks Tingimust, ja tõusis üles nagu Laatsarus. Raamat andis talle mõneks ajaks tagasi krapsakuse ja osakese mõistusest.

      Mohhova läks kära peale vaatama ja nägi jaburat stseeni.

      Ühtesoodu roojases öösärgis lamanud Gorn traavis tippival kapakul koikude vahel, haarates pihku kõike, mis kätte sattus. Jäädes järsku keset palatit seisma, hüüdis Gorn pingutusega, nagu löönuks tummast kõrist korgi välja: „Ilja Ehrenburg!” – ja puhkes sunnitult naerma. Seejärel tulid sõnad robinal, sadasid nagu raheterad plekkkatusele: „Ammugi! Tuli välja! Sõjaline, sõjaline! Naiste! Toores! Naiste! Mis parata, unustasin!” Ta püüdis ette jäävaid esemeid nimetada, kuid mälu tõrkus kuuletumast ja Gorn kirjeldas valjusti nende omadusi. Krabanud naabri pea alt padja, urises ta: „Kabi? Tugi? Pehme, mõnukas! Unepudi!” Või siis, lükanud õmblustarvikute karbi kummuli, hüüdis: „Kaabu, näpumüts! Siis ei torka! Süste!”

      Teised eided hakkasid ärkama ning Mohhova kavatses Gorni kinni siduda ja talle rahustit süstida.

      Gorn nägi Mohhova käes hägust süstalt ning ta silmis süttis viha. Mohhovale kallale minna ta ei söandanud, eelistas taganemistaktikat. Gorn kargas nagu kits üle öökappide ja koikude. Mohhova, kes oli temast pool sajandit noorem, lihtsalt ei jõudnud järele, tundis oma aegluse pärast häbi ja valas viha ärkavate muttide peale, kes tõusid nagu jonnipunnid üksteise järel voodites püsti ja jälgisid klaperjahti. Mohhova jagas paremale ja vasemale laksuvaid kõrvakiile, teades, et vaeste vanainimeste skleroos ei anna tõde välja.

      Süstlaga relvastatud Mohhova ajas väledat Gorni tükk aega taga, lootes reipust külmutava ravimi rutemini sisse susata. Lõpuks õnnestus Mohhoval Gorn nurka ajada ja öökapile pikali lükata. Gorn tagus raevukalt vastu, visates sussid jalast, küünistades nagu loom kõigi nelja jäsemega. Kähin, mille ta kuuldavale tõi, oli peaaegu mõtestatud: „Määrid ära! Prostituut! Nakatad! Lits! Kui vana sa oled?!” – ning merevaigukollaste pahkade sarnased küüned, pigem küünised, käristasid Mohhova meedikukitlit.

      Pärast öist süsti lamas Gorn kaks päeva liikumatult, toibus väheke ja sirutas kolmandal õhtul käe taas raamatu järele. Mohhova ei seganud teda, astus vaid aeg-ajalt palatist läbi ja kuulis katkendlikku pominat – Gorn luges monotoonselt raamatut.

      Kesköö paiku hakkas palatist taas mürglit kostma. Lugu kordus selle erinevusega, et Gorn oli veel rohkem jõudu kogunud ega jooksnud enam eest ära, vaid asus frontaalrünnakule.

      Vähe aja pärast lamas Gorn rihmadega kinni tõmmatult voodis ja vehkis sõgedalt peaga, millel paisus punetav vorp.

      Mohhova sai samuti korralikult tuuseldada, mitte vähem kui Lermontovi Mtsõri võitluses lumeleopardiga: kaelal, näol, kätel veritsesid sügavad kriimustused. Mohhova hoolitses püüdlikult oma välimuse eest ja haavad viisid ta marru.

      Mohhova hüppas voodi juurde ja virutas hooga Gornile vastu lõugu. Ta tundis rusikaga, kuidas hambaprotees puruks raksatas.

      Vanamutt lükkas paistes keelega kaks kildu välja ja ütles järsku täiesti selgelt: „Lizka, ära löö!”

      Mohhova tõstis juba käe järgmiseks löögiks… Eit hakkas rapsima ja lisas otsustavalt, hakkides lauseid mörisevateks sõnadeks: „Kuulan. Sõna. Loe. Raamatut. Temas. On. Jõud.”

      Gorn rääkis Mohhovale kõik, mida ta oli Raamatu kohta taibanud. Mohhova ei jäänud kohe Gorni sõnu uskuma, kuid pühkis tal vere ära ja pani laubale külma kompressi. Kogu järgmise päeva juurdles Mohhova millegi üle ning pakkus ennast siis väljaspool järjekorda öövalvesse. Sanitaril, kes pidi Mohhoval abiks olema, lasi ta koju minna.

      Mohhova ei kavatsenud Raamatut ise lugeda, lootes, et seda teeb veel kord Gorn, keda ta kavatses jälgida. Paraku andis obadus Gorni tervisele tunda: kui Jõu mõju lakkas, ei naasnud Gorn isegi senisesse loidu meelesõgeduse seisundisse, vaid ainult magas ja oigas tasakesi.

      Võtnud istet Gorni lähedal, et jälgida tema reaktsiooni, hakkas Mohhova ette lugema. See osutus oodatust raskemaks, hääl jäi aegamööda kähedaks, tähelepanu hajus. Kuid meditsiinikooli ja instituudi lõpetanud Mohhova võis end millest tahes läbi närida.

      Keskööks oli Mohhova Raamatust jagu saanud. Palatis valitses vaikus. Mohhova vaatas Polina Gorni poole ja võpatas ootamatusest. Vanamoor istus juba voodil, mustade okste moodi jalad rippu.

      „Lizka!” kraaksatas Gorn, kusjuures täiesti rahumeelselt, ning kukkus jõu üleküllusest palatis ringi tormama.

      Järsku hakkasid ka teised mutid üles tõusma. Üle Mohhova selja jooksis külm judin. Raamat ei olnud veel hakanud temale mõjuma. Mitte endasse, vaid väljapoole suunatud häälega ettelugemine oli toimet aeglustanud.

      Lipsanud koridori, keeras Mohhova palati lukku ja pani ukse ette tooli, et jälgida toimuvat läbi ukseraami klaasitud osa.

      See, mis ta pilgule avanes, oli ühteaegu hirmus ja naljakas. Eided tegid kätega erakordselt jõulisi, hoogsaid liigutusi, justkui kallistaksid ennast, viskasid jalgu ette nagu mausoleumi valvavad sõdurid. Nägudel vaheldusid seejuures kõige jaburamad grimassid. Mõnikord purskasid mutid välja mingeid sõnu: „Soolestik”, „Tervis”, „Teened töörindel” – või lihtsalt lagistasid naerda.

      Nagu ka Gorn esimesel ööl nimetasid nad neid ümbritsevaid esemeid.

      „Plaaits, plits!” karjus lokkispäine mutt, vahtides pastapliiatsit. „Kirju teha!”

      „Lampunn!” röökis teine, põrnitsedes lakke.

      Kolmas skandeeris: „Teenukuke! Sooja veega!”

      Neljas, kahmanud pihku äratuskella, kähistas keskendunult: „Hon! Hon! Telehon! Ei mäleta!” Ja urises vihast: „Ajake!”

      Põrkudes üksteisega kokku, üritasid eided tutvust teha: „Mis nimi? Anna Kondratjevna! Ei mäleta, mida tahtsin! Kui vana? Aga minu nimi on Tarassenko! Aga perekonnanimi?! Krupnikova. Ühesõnaga, ilus kleit oli! Ja sõime hästi! Mida teie sõite? Te olete Alimova? Galina! Alimola? Ma ju ütlesin, lesin, lasin! Nimi on Galina? Dalila. Kui vana te olete? Kuus ja kaks rubla. Ei, kolm rubla!”

      Nähes vastu ukseklaasi litsutud Mohhova nägu, pistis äratuskellaga moor tigedalt urisema: „Peegel!”

      Hirm lasi Mohhovast lahti. Ta tundis Jõudu. Sellest hetkest alates mõtles Mohhova juba selle peale, kuidas Raamatu avanenud omadust ära kasutada. Enesestki mõista СКАЧАТЬ