Raamatuhoidja. Mihhail Jelizarov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ minna. Esialgu teda ei jälitatud.

      Terariistad jagati kõige tugevamatele eitedele, kes olid varasemas elus harjunud kariloomi ja – linde veristama. Sepavasara sai proletaarset päritolu turrakas isend, endine montaažitööline.

      Surmasalgad pudenesid korrustele laiali. Ilmaaegu lootsid medõed pääseda, pannes end palatitesse luku taha. Vasar lõi ukse puruks ning mutid ronisid trügides ja urisedes august sisse. Nad paiskasid naisi maha ja, omamata külmrelvi, rebisid kätega, puresid valehammastega või, tõmmanud lööke pehmendava kummiotsiku ära, peksid puukeppidega näkku, rindu, kõhtu.

      Kolmel sanitaril õnnestus katusele ronida ja luuk enda järel sulgeda. Nad üritasid tuletõrjeredelit mööda alla tulla. Vanamutid, olles valmis põgenemise takistamiseks kas või ise hukkuma, hüppasid lähimatest akendest välja, haarates kinni põgenike kitlitest. Lisaraskusest kaasa kistud sanitarid libisesid kiunudes redelilt ja lendasid alla, murdes luud-kondid.

      Meesteosakonnas jooksis kümmekond patjadega vanamutti ühe koiku juurest teise juurde ja lämmatasid halvatud ätte. Need, kes kõndida suutsid, aeti Gorni käsul kokku ja lükiti nugade otsa. Vanamehed läksid kuulekalt nagu lambad, tegemata mingeidki pääsemiskatseid.

      Põgeneda õnnestus ainult ühel – sõjaveteranist erupolkovnikul Nikolai Kaledinil. Vaatamata vanusele oli ta säilitanud mõtlemisvõime ja võitlusvaimu.

      Kaledin, kokk Ankudinova, sanitarid Bassova ja Šubina, majandusala juhataja Protassov avaldasid väärilist vastupanu. Nad suutsid murda tuletõrjekapi juurde, kust hankisid kaks kangi ja pootshaagi.

      Jevpati Kolovrati väärilise mehisusega murdis väike rühm eitede väest mitu korda läbi, kuid minna polnud kuhugi. Esimesena langes Šubina, seejärel sai surma majandusala juhataja. Kokk Ankudinova, sanitar Bassova ja polkovnik suruti vastu seina ning hoiti kargulöökidega paigal, kuni jõudsid jaole kirveste ja nugadega relvastatud mutid.

      Koikudele laoti laipu, et tugevdada löögi võimsust. Laipadega koormatud voodid põrutasid nagu rammivad veokid. Polkovnik, Ankudinova ja Bassova litsuti seina sisse. Maha kukkunud Kaledinile tehti kohe lõpp peale, kuid vapra koka ja sanitari käskis Mohhova ellu jätta.

      Naised polnud enam noored, paistsid silma erakordse tugevuse ja võitlusliku südikuse poolest – nõnda teatas Mohhovale Gorn ning tema soovitaski Ankudinova ja Bassova üle meelitada.

      Vanadekodu vallutati lõppkokkuvõttes vähem kui tunniga. Mohhova armee kaotas tapetutena kõigest kuus „mammat”. Kümmekond sai haavata, kuid mitte tõsiselt.

      Esmaspäeval tuli tööle uus vahetus – arst, vanemõde, sanitarid. Need võeti juba lihtsalt vangi, hirmutati ära ja orjastati. Uusi ohvreid polnud vaja, vanamutid tunnetasid niigi oma jõudu.

      Paradoksaalne, kuid vanadekodu verisest hõivamisest ei saanud keegi teada. Hoone asus linnaservas. Vanadel käis külalisi haruharva. Viimane inspektsioon oli toimunud kuu aega enne tapatalguid ja enne järgmist aastat ei olnud komisjoni oodata. Pealegi algasid segased ajad, võimudel polnud mahti vanuritega jahmerdada.

      Mohhova tutvus tähelepanelikult vanadekodu iga tapetud töötaja personaaltoimikuga. Personal juhtus koosnema inimestest, kel polnud peresid.

      Eakas direktor Avanessov oli elanud üksinda. Tema korterisse pandi elama vanamoor, kes nimetas end Avanessovi õeks. Võimalike külastajate ja revisjonide tarbeks olid olemas taltsutatud naisarst ja vanemõde. Nõupidamistel sotsosakonnas käis Mohhova ise, esitades võltsitud kirja Avanessovi pitsatiga.

      Sanitarid osutusid tänuväärseks materjaliks, need naised olid paarikümne aasta eest saabunud kolkaküladest ja omaste poolt ammuilma maha kantud. Nende elu ei läinud ladusasti, nad tegid rasket tööd, meest polnud leidnud, virelesid ühiselamutes. Sinna saatis Mohhova vastavad kirjad, et see ja see sai lõpuks elamispinna.

      Valvur Tšižov, kaks üksikut medõde ja nõudepesijad elasid ajutiselt vanadekodu territooriumil hoovimajas, nii et nendega ei tekkinud üldse probleeme. Surnutele arvestati veel hulga aastaid palka ning lasti hiljem tagantjärele lahti.

      Majandusala juhataja Protassovi nimel klopsiti kokku dokument, mille järgi värvati ta tööle kuhugi Uuralitesse.Tapetud kokad kupatati fiktiivpaberitega kuskile karukolkasse. Ühe medõe elukaaslasele saadeti tema nimel võltsitud kiri, mille järgi ta olla koos armukesega Kaug-Itta kolinud.Teisel, lahutatud medõel oli vaid kaks sugulast – ema ja poeg. Nendega ajas asjad joonde enesetapjast eit, kes mürgitas vingugaasiga nii oma ohvrid kui iseenda.

      Jäid veel arvukad surnud vanamehed ja nendega seotud matmismured. Vanamutid ei oleks isegi Raamatust jõudu saades suutnud nii paljusid laipu maha matta. Mohhova lihtsalt leppis kokku ekskavaatorijuhiga, selgitades, et on vaja kaevata vundamendiauk uue pesuköögi tarbeks.

      Ekskavaator kaevas augu üheainsa päevaga ning laibad kuhjati sinna. Omakseid vanameestel polnud ja kui mõni olekski äkki välja ilmunud, siis selleks puhuks oli olemas vastav surmakanne.

      Hõivatud vanadekodust sai Mohhova tsitadell – tsiviilsest vaatenurgast sisuliselt ligipääsmatu, kolmemeetrise tara ja tugeva väravaga. Pääslas istus kogu aeg unetu valvurimutt, piki aeda patrullis relvastatud salk.

      Armeed iseloomustasid raudne distsipliin ja kuulekus. Mohhoval oli, mida vastu panna nii Lagudovi haritlaste koondisele kui ka Šulga lumpenile – kollektiivse emaduse printsiip osutus tugevaks ideoloogiliseks platvormiks.

      Endine marksismi-leninismi kateedri dotsent Polina Vassiljevna Gorn teadis nii mõndagi, muu hulgas ka seda, et ilma peajooneta ei suuda ükski organisatsioon kaua kesta. „Luba neile igavest elu. Ja eks pärast ole näha,” andis Gorn Mohhovale nõu.

      Mohhova rivistas oma maleva õuele üles ning rääkis Raamatutest ja Suurest Sihist. Tema jutust tuli välja, et igaüks, kes lõpuni Mohhova kõrval seisab, saab tasuks igaviku. Kuuldes seda kahtlasevõitu rõõmukuulutust, panid eided platsi juubeldustest rõkkama. Nad olid saanud Suure Unistuse.

      OHT MOHHOVA SUUNAST

      Gromovi Raamatuid tuli veel üles otsida ning selles töös saavutas Mohhova erakordset edu. Ta alustas oma konkurentidest palju hiljem, kuid tegi kaotatud aja kiiresti tasa ja jõudis kollektsioneerimises kõikidest juhtivatest biblioteekidest ette.

      Vanamutid tungisid sinna, nagu ütleb laulusalm „teraslinnust”, kuhu ei kihuta soomusrong, ei rooma sünge tank ega pääse vaenulike klannide otsimisrühmad.

      Eitede maailm oli omaette universum, avar, rikkalike võimaluste ja sidemetega. Muttide tutvused katsid kogu riiki. „Mammad” kirjutasid kirju, rippusid telefoni otsas, saatsid sõbrataridele telegramme. Sageli tõid banaalsed istumised trepikoja juures rohkem kasu kui kuudepikkused reidid, mida võtsid ette Šulga või Lagudovi otsingurühmad. Igal pool leidusid Marja Ivanovnad, kel oli ligipääs info varasalvedesse: silmapaistmatud koristajad, poole kohaga raamatukogus või arhiivis armetut lisa teenivad valvuritädid. Mohhova rivaalid nimetasid neid kõikjale imbuvaid naisi vihkavalt „luudadeks”.

      Mutid mähkisid Gromovi maailma luurevõrgustikku. Nad võtsid vaevata rajalt maha vaenupoole varustajaid, kui need koos saagiga paha aimamata koju sõitsid. Jootsid rongis surnuks, varitsesid öösel teivasjaamas, pimedas trepikojas, inimtühjal tänaval. Raamatud muudkui voolasid Mohhova kätte.

      Kui biblioteegid poleks võtnud tarvitusele vastumeetmeid, oleks Mohhova kindlasti kokku saanud teoste täieliku kogu. Räägitakse, et just tema jaoks rööviti Leninkast Gromovi raamatute nimekiri, kuid see ei jõudnud Mohhovani – ja see oli kunagise kullakaevandaja Stepan Gurjevi nüüdseks juba kadunud klanni teene.

      Gurjevi СКАЧАТЬ