Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui “na bessedovanije”, “vestlema” KGB-sse. Me teadsime, et igas linnas oli KGB, mõned läksid sellest majast möödudes teisele poole kõnniteed. Nii et hirm oli üks omapärane hingeseisund, mis mõjutas meie elu, meie tegevust. See oligi meie elu gulagi varjus.

      Kirjanik Viivi Luik on kirjutanud ühes kolumnis, et eestlastes elab põlvest põlve hirm süüdlaseks tegemise ees, kinnivõtmise ees ja äraviimise ees, Põhjamaades elab aga üleüldse hirm homse päeva ees, hirm teistest kehvem olla …

***

      Vanaisa Gottliebi ja vanaisa Elmari Esimesse maailmasõtta minek sattus sellele ajale, kui suuriigid olid võimunäljas. Kõik püüdsid suurendada oma mõjujõudu naaberriikide üle. Sellest võimuvõitlusest sai alguse nii mõnigi rahvusvaheline kriis. Nagu alati, jagunesid tülitsevad pooled kahte leeri – ühel pool Antanti riigid: Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa, Itaalia, Rumeenia, Kreeka, USA, Serbia, Jaapan ja 11 Ladina- Ameerika riiki, teisel Keskriigid: Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria.

      Esimene maailmasõda algas 28. juulil 1914, kui Austria-Ungari kuulutas Serbiale sõja. Selle ajendiks oli 28. juunil tehtud atentaat Austria-Ungari kroonprintsile Franz Ferdinandile. 1. augustil kuulutas Saksamaa sõja Venemaale, 3. augustil Prantsusmaale, 4. augustil kuulutas Inglismaa sõja Saksamaale jne.

      Saksamaa tungis edasi kahel rindel – lääne- ja idarindel. Idarindel liikus Saksamaa Poola ja Baltikumi poole. Tannenbergi lahingus Venemaa kaotas ja minu vanaisa Gottlieb Madi sattus sakslaste kätte vangi.

      Tüdrukud, kes 18. juunil, minu ema 9. sünnipäeval, oma isa ja ema foto ees seisid, olid seda Gottliebi vangilangemise lugu kümneid kordi kuulnud. Mina sain sellest teada 3. juunil 2006 oma sünnipäeval, kui tädi Heldil, kes oli siis 82-aastane, tuli meelde, et äkki Nõukogude ajal “unustati” see lastele rääkimata. Põhjus oli lihtne ja enesekaitseinstinkt toimis vaistlikult.

      Igasugused seosed muude armeedega kui Punaarmee ja muude riikidega kui Nõukogude Liit võisid perekonnale halvasti lõppeda. Lundi ülikooli ajalooprofessor Klas-Göran Karlsson, kes esines 2005. aasta kevadel Tallinnas korraldatud ajalooseminaril, nentis oma ettekandes, et kuna noorel Nõukogude riigil polnud mitte mingisugustele varasematele ajalooetappidele toetuda, siis loodi idealiseeritud pilt oma väikestest saavutustest. Sama meetodi alla käisid ka Nõukogude-aegsed ajalooõpikud. Sealt me õppisime, et eestlased ei oodanud midagi muud, kui et Punaarmee tuleks ja vabastaks nad fašismist ja et nad võiksid hakata “Nõukogude rahvaste vennalikus peres” kujundama oma, Nõukogude inimese identiteeti.

      Nii saingi ma alles 21. sajandil tädilt teada, et mu tsaariarmees teeninud vanaisa Gottlieb põgenes 1914. aastal Saksamaalt vangistusest kolm korda ära ja kolm korda võeti ta uuesti kinni.

      Vanglaelu polnudki alguses nii kohutav, sest vangid anti sakslaste taludesse tööle ja vanaisasse armus seal peretütar Amalie. Vanaisa rääkis peale eesti ja vene keele ka saksa keelt, mängis pilli ja laulis. Ta oli üles kasvanud jõukas Eesti talus, kelle sissetulek tuli savitöökojast, kus valmistati muu hulgas savist toidunõusid. Gottlieb oli töökas ja pererahvas nägi temas kohe väimeest. Kuid Gottlieb ei hoolinud ei sakslastest ega Amaliest. Sakslased olevat olnud haiglaselt kokkuhoidlikud ja liiga konservatiivsed. 1918. aastal tegi Gottlieb viimase põgenemiskatse. Kaotusevalus Amalie kaebas ametnikele Gottliebi peale, too saadi kätte ning peksti läbi. Pärast seda haigestus Gottlieb raskesse gripiviirusesse, mida kutsuti Hispaania haiguseks. Sellesse haigusesse suri pärast Esimest maailmasõda üle 20 miljoni inimese, kuid mu vanaisa Gottlieb jäi läbi suure ime ellu. Koju Eestisse pääses ta alles pärast seda, kui 9. novembril 1918 Saksa keiser Wilhem II troonist loobus ning sama aasta 11. novembril Compiègne’i vaherahu sõlmiti. Kodumaale jõudes oli vanaisa haigusest ja vangistusest veel nõrk, et võtta osa käimasolevast Eesti Vabadussõjast. Sinna läksid nüüd minu isaisa Elmar ja vanaonu Leonhard.

      Lapsed, kes 1939. aasta suvepäeval oma vanemate pildi ees seisavad, on õnnelikud, et isa ellu jäi ja hiljem nende imeilusa emaga abiellus.

      Ajaloolane Alar Maas on kirjutanud 90 aastat pärast Esimese maailmasõja algust, et sellest sõjast võttis osa 100 000 eestlast, kellest 10 000 hukkus. Peale selle invaliidid. Kui palju sõlmimata abielusid, sündimata lapsi see tähendas.

      Selles sõjas langes 10 miljonit sõdurit, sama palju suri haigustesse, 20 miljonit oli haavatuid. Sõjakulud küündisid 360 miljardi, sõjapurustused 28 miljardi dollarini. Sõja ajal kadusid Austria-Ungari, Venemaa, Saksamaa ja Türgi impeerium. See sõda muutis totaalselt inimkonna tulevikku, sest siis õpiti tööstuslikult tapma. Esimest korda võeti kasutusele lennukid, seetõttu muutus sõjapidamine kolmemõõtmeliseks. Enam ei kehtinud kindel rindejoon, vastase pommitajad purustasid tagalas asuvaid sõjatehaseid ja pommitasid elanikke. Välja arenes õhukaitsevägi ja laevadele ehitati õhutõrjekahurid, esimest korda kasutati allveelaevastikku. Leiutati kerge- ja raskesuurtükid, tankid, leegiheitjad, miinid, okastraat ja sinepigaas.

      KAFKA ENNUSTUS: APARAAT, MIS TÄTOVEERIB SEADUSE TEKSTI OTSE IHULE

      Esimene maailmasõda sünnitas ühe novelli, mis mind oma etteennustatavusega šokeerib. Ja ma ei pääse sellest, et mõtlen oma ema saatuse peale, kuigi ta sündis alles 1930. aastal, kuid koht, gulag, kuhu ta Nõukogude terrori organid 1948. aastal viisid, oli juba 1918. aastal valmis ehitatud ja ette valmistatud.

      4.–18. oktoobril 1914, kui Esimene maailmasõda oli täies hoos, kirjutas tundlik kirjanik Franz Kafka novelli “Karistuskoloonias”. Karistuskoloonias katsetatakse uut masinat, mis tätoveerib mehaaniliste liigutuste kaudu seaduse teksti otse inimese ihule. Selle novelli kaudu muutub Kafka meediumiks Esimese maailmasõja ja tuleviku vahel. Kafka ennustustele vastavad sündmused hakkasid liikuma 1918. aastal, kui noor Nõukogude riik pani aluse koonduslaagrite süsteemile – tohutule karistuskolooniale gulagile. Hiljem, kui Hitler demokraatlike valimiste tulemusel Saksamaal võimule pääses, võttis ta gulagist eeskuju ja viis laagritesüsteemi tehniliselt täiuslikkuseni.

      Ajapikku hakkas sõna “gulag” peale vangilaagrite administratsiooni tähistama ka Nõukogude orjatöö süsteemi kõigis selle avaldumisvormides: töölaagrid, trahvilaagrid, kurjategijate ja poliitvangide laagrid, naistelaagrid, lastelaagrid, transiitlaagrid. Veelgi üldisemas mõttes hakkas gulag tähistama Nõukogude Liidu repressiivsüsteemi tervet protseduuride jada, mida vangid kutsusid “hakklihamasinaks”: arreteerimist, ülekuulamist, kütmata loomavagunis sõitmist, sunnitööd, perekondade purustamist, pagulasaastaid, varajast ja tarbetut surma.13

      “Karistuskoloonias” on õigussüsteem lihtne, seal süüaluse üle kohut ei peeta ja süüdlasel pole võimalust end ka kaitsta, sest seadus on sama mis õigus. Süü on alati kindel. Mida vähem inimene riiklikust karistusest aru saab, seda rohkem ta tõlgendab. Vaenulikkus on see, mida sel puhul kõige rohkem kardetakse, ja see on õige kartus, sest märgistatus annab vaenulikkusele vabad käed. Märgistatu pole enam inimene, ligimene, keda peab aitama ja kellele peab kaasa tundma.

      Kafka novellis “Karistuskoloonias” koosneb elektripatareidel töötav masin kolmest osast ja on ehitatud inimkeha vormi järgi. Et kõik oleks lihtne ja arusaadav, on selle osadele antud rahvapärased nimetused: alumist kutsutakse sängiks, ülemist joonistajaks ja keskmist, rippuvat osa nimetatakse äkkeks. Äkke külge on paigaldatud nõelad ja see liigub kogu aeg ühe koha peal. Säng on kaetud vatikihiga, millele asetatakse alasti süüdimõistetu kõhuli. Sängi küljes on käte ja jalgade kinnisidumiseks ka rihmad. Sängi peatsis on vilditüügas, mida saab hõlpsasti reguleerida, nii et see tungib süüdimõistetavale suhu. Tüüka otstarve on takistada karjumist ja keele katki hammustamist. Novell lõppeb sellega, et välisekspert ja uus koloonia komandant on tätoveerimismasina kasutusele võtmise vastu. Kuid ennustuse kohaselt tõuseb vana komandant, kes masina on leiutanud, peagi hauast ja süsteem hakkab tööle. Ja nii meie 20. sajandi maailmas juhtuski.

      Kuid inimlikkus СКАЧАТЬ