Tõrjutud mälestused. Imbi Paju
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tõrjutud mälestused - Imbi Paju страница 5
Название: Tõrjutud mälestused
Автор: Imbi Paju
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949303014
isbn:
Sellise küsimuse pani enne oma surma kirja mu tuttava Kairi Leivo vanaema. See oli Eesti taasiseseisvumise aeg. Siis enam küsimuste esitamise eest ei karistatud. Terror rääkis aga retooriliselt õnnelikust Nõukogude kodanikust, õnnelikust Nõukogude lapsest, kõneles ilusate laulude kaudu Nõukogude Liidust, Leninist ja töörahvast …
Enne Eesti taasiseseisvumist ma Eesti mitmetahulist ajalugu täpselt ei tajunud, juba Vene NFSV kriminaalkoodeks, millega inimesi märgistati, on oma sisult kohutav ja absurdne. Kuid seda lugu siin kirja pannes muutub ta tõestusmaterjaliks. See, mida kirjutatakse mälestuseks ja mida tahetakse meenutada, muudab ajaloo tõelisust ja tänapäeva. Lõplikku tõde on raske kindlaks määrata. Nagu tõdeb François Dosse: “Mäletamise metamorfoosid saavad niisiis samamoodi ajaloo objektiks, samuti nagu seda on sündmuste tegelik kulg oma kitsastes ajaloo piirides.”10
HEINO NOORE TEEKOND EUROOPA VÄIKELINNAST STALINI SURMALAAGRISSE
Neuroloog ja psühholoog Heino Noor, kunagine Sosva koonduslaagri vang, on aidanud lahti harutada mu ema ja tema kaksikõe painajalikke unenägusid ning olnud mulle teejuhiks mineviku mäletamisel ja selle tõlgendamisel. Tema enda lugu on järgmine.
“1930. aastate koolinoortena tundsime, et kaunikõlalised hüüdlaused “Ei iial enam sõda” või Remarque’i sõjaraamat “Läänerindel muutuseta” olid kaotanud oma algse tähenduse. Remarque’i sõjavastased, inimlikkust ja valu kirjeldavad teosed olid Saksamaal Goebbelsi lõkkes ära põletatud. 1939. aastal jooksis Eesti kinodes Remarque’i teose põhjal vändatud Prantsuse film “J’accuse” (“Mina süüdistan”). Tollal kutsuti üles seda filmi boikottima. Inimestel oli sõja eelaimus.
Meie, koolipoisid, olime andnud oma häälemurdes häälega tõotuse, ühel jalal põlvitades nagu rüütlid, et me kaitseme iga hädaohu korral oma eluhinnaga isamaad ja oma kodu.
Usaldamatuse tundele pani punkti Stalini ja Hitleri sõbrunemine 1939. aastal ning Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamine. Eestile Moskvast 27. septembril peale surutud sõjaväebaaside leping, mis sellele sõprusavaldusele järgnes, ei tõotanud meie koolinoorte arvates Eestile midagi head. Punaarmee tulek Eestisse lõi tunde, et Eesti iseseisvuse põhilised sise- ja välisvaenlased on bolševism ja Stalini vägivald. Kuigi paljude soovunelm oli mõelda ehk teisiti, oli stalinism oma kulissid püsti pannud, see rääkis töölisklassi ülestõusmisest ja messiast.
Meie, koolinoorte, protest Euroopas süveneva sõjaohu ja ebaõigluse vastu sai alguse 1939. aasta sügisel, kui Eesti oli veel nime poolest iseseisev, kuid Punaarmee oli juba kohal. Teist maailmasõda oli lausa õhus tunda. Väikese rahva ajalooteadvus hoiatas meid igasugu “ – ismide” nime all levivate õpetuste eest.
Olin kodust saanud kaasa vabaduse vaimu, käinud kakskeelses, kuid eestimeelses lasteaias ja võtsin osa skautlikust noorsooliikumisest. 1934. aastal läksin Haapsalu gümnaasiumi ja minust sai ka selle kooli abiturient. Olin oma klassis noorim, sest olin algkooli esimese klassi vahele jätnud. Selles koolis saime 1939. aastal hakkama kirjanik Albert Kivikase romaani “Nimed marmortahvlil” lavaletoomisega. Näidend käsitles Eesti Vabadussõda (1918–1920) ja koolinoorte osa selles. Lavastajaks oli kunsti- ja käsitööõpetaja Karl Karus, kes oli 1918. aastal Vabadussõjast Vene ja Saksa okupatsioonivägede vastu osa võtnud.
17-aastane Heino Noor, Haapsalu gümnaasiumi koolimüts viltu peas. Foto on tehtud saatuslikul 1939. aastal, kui Nõukogude okupatsioonivägi oli juba Eestis
Ei aimanud me siis, et sama 1939. aasta toob Eestisse bolševike punaväe ja komissarid. See sügis vallandas maailmapoliitiliste sündmuste laviini, mahitas Eestisse sovetliku terrori, mis viis mõnesaja päeva pärast Siberisse hävitamisele ja mahalaskmisele tuhanded eestlased. Viis raudus käsi mahalaskmisele ka meie kooli õpetajad ja direktori ning Haapsalu linnapea Hans Alveri. Viis ka minu isa, Vabadussõjas haavata saanud politseikomissari Karl Noore, ja ema, Vabadussõjas halastajaõena osalenud Salme Noore. Minu ema pidi tšekisti kuuli tundma oma ainsa poja sünnipäeval, 24. aprillil 1942 Sosva surmalaagris Venemaal.
Keegi ei võinud arvatagi, et 1942. aasta kevadel korraldab Eestis juuniküüditamisega (14. juuni 1941) Siberi surmalaagrisse viidute massimõrva tšekist Idel Jakobson, kes 1938. aastal oli president Pätsi amnestiaga vabastatud vanglast, kuhu ta oli mõistetud 1924. aastal riigivastase tegevuse ja salakuulamise eest Nõukogude Liidu ja Stalini heaks.
Me ei teadnud, et meil on ees kaoseaastad. Et natslik Saksamaa ehitab siia oma räpased koonduslaagrid ja et Eestis hakatakse mõrvama juute. 1939/1940. kooliaasta algul ei osanud koolinoored, õieti ükski eestlane arvata, et järgneva aja jooksul kaotab Eesti bolševike terrori ohvritena oma elu kaugelt üle paarikümne korra enam inimesi kui 1918. aastal Vabadussõjas Eesti eest võideldes.
Alanud traagilises vastupanuliikumises ja vabadusvõitluses ei olnud meile antud püssist või kahurist tulistada. Eesti sõjameestelt ja – naistelt, ohvitseridelt, sealhulgas ka minu isalt ja emalt, oli Eesti Vabariik võtnud vande, et nad kaitsevad oma riigi vabadust. Kuid kui nad seda vannet täita tahtsid, andis meie riik Stalinile alla. Naiivselt arvati, et Stalini ja tema Poliitbüroo ausõna Eesti riiki mitte hävitada võib tõsiselt võtta.
Ka meie, skaudipoisid ja noorkotkad, olime andnud piduliku vandetõotuse, mis kõlas: “/-/ Kinnitades ausõnaga, annan pühaliku tõotuse kõike teha, mis minu võimuses, et täita oma kohust Eesti, isamaa, vastu /-/ Olen alati valmis /-/”
Kohusetunne ja armastus oma kodumaa vastu jäid verre eluks ajaks, kuigi see võib tänapäeva omakasu ja enesekesksuse ajastul sentimentaalsena tunduda.”
Painajalik valik: vande andmine või allaandmine
“1930. aastate ajavaimu juurde kuulus see, et oma väikest maad peab kaitsma, sest igaühel on üks ja ainult üks isamaa. Suuriigid olid meile läbi ajaloo ainult õnnetusi toonud, nüüd olime esimest korda 700 aasta jooksul vabad. Riigikaitseõpetus oli poistele üks tähtsaimaid õppeaineid. Õppisime täpsuslaskmist, sõjalist taktikat, tundsime topograafilist kaarti ja maastikul liikumist, idavaenlase sõjalaevade ja lennukite siluette, märke ja tulejõudu. Tundsin morsetähestikku ning suutsin raadiotelegraafiga saata ja vastu võtta sada märki minutis.
Üheks riigikaitse noorteüksuseks Haapsalus oli skautide-noorkotkaste mererühm “Urmas”, mis asus Kaitseliidu meredivisjoni juures. Õppisime navigatsiooni, tundsime merekaarti, meil oli õppelaev “Urmas”. Meie 21-liikmelise poisterühma seas olid ka poolakas Ženka Dombrovsky, venelane Kostja Nikonovitš ning kaks rootslast, Holger ja Nils. Erinevast rahvuslikust päritolust hoolimata olime omad poisid ja meelsuskaaslased. Eestis kehtis ainulaadne vähemusi austav poliitika. Väikerahvana oli kõigil väga tugev ühtehoidmise ja alalhoiuinstinkt. Me ei tahtnud kolmekümnendate aastate lõpul uskuda, et bolševikud ei tunnustanud Eesti rahvusvähemuste õigusi. Tegelikult oli neil vaja õõnestada kõiki rahvusriigi alustugesid.
Oli september 1939. Kahe nädala jooksul olime šokeerituna jälginud ülekaaluka Saksa sõjaväe hävitavat tungimist Poolasse. Varssavi langes peagi sakslaste kätte.
Lootused hävinesid, kui 17. septembril tungis Punaarmee Ida-Poolasse. Ja 18. septembril oli nähtud Saksby tuletornist Eesti merevetes kaht Vene sõjalaeva. Aimasime, et meie iseseisvus pole enam iseenesestmõistetav asi. Kerkisid ohupilved. Siis tuli Stalinilt Eesti valitsusele sõjaväebaaside lepingu nõue. 27. septembril 1939 tundus, et sõda on väga lähedal.
Järgmisel nädalal viisime oma gümnaasiumi poistega Lääne-Saare Sõjaväeringkonna staapi avalduse vabatahtlikult kaitseväkke teenima minekuks. Mina tahtsin minna mereväkke. СКАЧАТЬ
François Dosse. Mälujälgede historiseerimine. – Vikerkaar 2006, nr. 4–5, lk. 90–101.