Tõrjutud mälestused. Imbi Paju
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tõrjutud mälestused - Imbi Paju страница 6
Название: Tõrjutud mälestused
Автор: Imbi Paju
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949303014
isbn:
Praegu hoian seda kutset mulle alles jäänud väheste reliikviate hulgas. Kutse ulatas mulle paljude aastate pärast tädi Linda, kes oli selle leidnud asjade hulgast, mis imekombel olid jäänud järele meie pere vangistamisest ja kodu tühjaksröövimisest. Tädi kätte oli jäänud ka mu ema kiri, mille ta oli mulle 14. juunil 1941 saatnud. Emal läinud see korda välja poetada läbi Risti raudteejaamas peatunud küüditusrongi loomavaguni trellitatud aknaava. Relvastatud NKVD tunnimeeste ja vahikoerte kiuste. Rööbaste vahelt oli kirjakese üles korjanud keegi raudteelane ja toimetanud selle meie koju, kus mind enam ei olnud. Ka kodu ei olnud enam.
Ema kirjutas: “Jumalaga, jää terveks. Me ei näe üksteist vist enam kunagi. Sinu õnnetu ema.”
Reliikviate hulgas on ka ema Punase Risti ja Naiskodukaitse käesidemed ja Vabadussõja kuulihaavaga sõjamüts ning sõja läbi teinud välitaskukell. Kuuliauk meenutab neid kuule, millega julmurid nende kätte antud ja jäetud minu ema ja isa, samuti tuhandeid teisi ohvreid Siberis tapsid. Isa taskukella keeran vahetevahel üles. Aeg tiksub.”
Heino Noore perekond
Noor, Karl Karli poeg, sündis 16.09.1896 Läänemaal Sinalepa vallas.
Amet: politseiametnik. Arreteeriti 14.06.1941 Haapsalus, Kalevi tn. 20
erinõupidamise alusel Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, lõike 13 järgi: võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mis on toime pandud tsaristliku korra või kontrrevolutsiooniliste ja kodanlike valitsuste juures salajastel ametikohtadel teenides. Nõutud karistus: paragrahvi 58, lõike 2 alusel mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega ja kodakondsuse kaotamisega ning NSV Liidu piiridest jäädavalt pagendamisega. Surmaotsus viidi täide kinnipidamiskohas, Sverdlovski oblastis Sevurallagis Sosva vangilaagris 12.02.1942. Karl Noor kuulus Eesti Vabariigi ajal Kaitseliitu. (ERA, 7968 E)
Noor, Salme Kustase tütar, Karl Noore abikaasa, sündis 25.12.1894 Järvamaal Kareda vallas. Amet: teenistuja, arreteeriti 14.06.1941. Mõisteti süüdi 04.03.1942 erinõupidamisel paragrahvi 58, lõike 13 järgi (sama mis abikaasa Karlil). Surmaotsus viidi täide kinnipidamiskohas Sevurallagis 24.04.1942. Salme Noor oli Eesti Vabadussõja ajal halastajaõde ja hiljem kuulus Naiskodukaitsesse – Eesti Lotade Ühendusse.
Heino Noore vanemad – ema Salme ja isa Karl
5-aastane Heino Noor poliitvangina Uuralites Nižni Tagili laagris
Noor, Heino Karli poeg, sündis 24.04.1922 Haapsalus, lõpetas 1940. aastal Haapsalu gümnaasiumi. 1941 saadeti Venemaale. 29.01.1944 toimus kohus erinõupidamise alusel, 22.06.1944 süüdistati paragrahvi 58, lõike 10 alusel järgmises: propaganda või agitatsioon Nõukogude võimu kukutamiseks või nõrgendamiseks mõne kontrrevolutsioonilise kuriteo toimepaneku kaudu, samuti sellesisulise kirjanduse levitamine, valmistamine või hoidmine. Nõutud karistus: surmanuhtlus või vabaduse kaotus 1–10 aastat. Ja paragrahvi 58, lõike 11, punkti 8 järgi süüdistati osavõtmises sellise organisatsiooni tööst, mis on moodustatud kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks Nõukogude võimu vastu, või sellesisuliste ühingute organiseerimises. Nõutud karistus paragrahvi 58, lõike 2 järgi: mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega ja kodakondsuse kaotamisega ning NSV Liidu piiridest jäädavalt pagendamisega. Vabanes 29.01.1952. Kuni 1956. aastani ei lasknud Nõukogude võim saada soovitud haridust. 1963 kõrvaldati aspirantuurist, tegi arstiteaduslikke uurimistöid.
Heino Noore vabastamistõend
Päevasündmused saavad ajalooks
“1939. aasta sügisel tungis meie alalooteadvusse kartus: kas Eesti saab sovetlikuks Vene maailmavallutamise eelpostiks Euroopas? Samal ajal toimusid sakslaste välksõjakäigud Euroopas, Lähis-Idas ja maailmameredel. Juba 23. ja 24. septembril 1939 tiirlesid Haapsalu kohal madallennul kaks kahemootorilist pommilennukit, hõbekarva tiibadel suured punased viisnurgad. Nägime neid, kui inglise keele tunnis ootamatut lennukimüra kuuldes kooliõuele jooksime. Tundsime jõuetut viha. Kutset vastuhakule.
Haapsallu jõudis Poolast pagenud noormees Vladek Knoche, kes võttis osa ka meie skautide rahvusvahelisest suurlaagrist Paralepas. Temal olid kaasas poola- ja ingliskeelsed lendlehed üleskutsega Vene ja Saksa vallutajate vastu. Levitasime lendlehti, mis sattusid sunnitult “neutraalse” Haapsalu kriminaalpolitsei kätte.
18. oktoobril, pärast kaks nädalat kestnud riikidevahelisi läbirääkimisi baltisakslaste Eestist Saksamaale siirdumise kohta, lahkusid Tallinna sadamast reisilaevad “Der Deutsche” jmt., pardal tuhatkond inimest. Nende seas üle kahesaja haapsalulase. Samal päeval ületasid Punaarmee väeosad autokolonnide ja tankiüksustena Eesti piiri. Haapsalu, Rohuküla ja Paldiski sadamasse jõudsid punalaevastiku sõjalaevad, Eesti õhuruumis tiirlesid kogu aeg Nõukogude Liidu pommilennukid. Väljakuulutamata sõda, pauguta alistumine …
Nendest aegadest peale võibki arvestada süvenevate Nõukogudevastaste hoiakute ja vastupanuliikumise algust. Meie, noorte, vastupanu oli isetekkeline ja tärkas südame sunnil. Mitte kuskilt juhituna koosnes see üksikutest väljaastumistest ning Nõukogude-vastase meelsuse avaldustest.
Vene autokolonnide liikumist Narvast Haapsaluni pandi küll julgestama veel iseseisva riigi Kaitseliit ja politsei, aga need ei suutnud alati tõkestada punaautode suunas sülitavaid ja kive loopivaid poisse.”
Haapsalu kui Talvesõja-aegne punavägede peakeskus Eestis
“Haapsalu piirkonda paigutati kogu Nõukogude Liidu korpuse staap eesotsas komandör Tjuriniga, diviisi ja lennuväe brigaadid ning tanki- ja kahuriväe rügemendi staabid ja motoriseeritud üksused. Staabid asusid Haapsalu senistes kuurordihoonetes, Pelzeri ja teistes villades, koguni kindral Laidoneri nime kandvas sõjainvaliidide sanatooriumis ja sakslaste ümberasumisest tühjaks jäänud majades.
Oktoobri lõpupäevadel võis Haapsalu kesklinna tänavail näha punakomandöre, kes kandsid budjonnõi mütse (Nõukogude Liidu marssali Semjon Budjonnõi järgi nimetatud peakate, mis püüdis jäljendada Bütsantsi sõjakiivrit, selle ees oli suur punane viisnurk ja pealael tornitaoline moodustis) ja halle kandadeni ulatuvaid sineleid. Kogu linnas levis iseäralik “Troinoi” odekolonni ja kirsasaabaste hais. Samal ajal oli näha ka mustas, üsnagi elegantses mundris SS-eraldusmärkidega Saksa ohvitseride väikest meeskonda. Neid küll lühikest aega, ilmselt julgestamaks rahvuskaaslaste ümberasumist.
Vene bensiini haisupilv levis raudteejaamast, mille haruteedele aetud mahutitest laaditi ööd ja päevad seda kütust autotsisternidesse, sealt edasi Saaremaale ja Hiiumaale Vene sõjabaasidesse. Tollaseid Haapsalu poisse on seiranud see vastik hais kogu elu.
Soomest ja Rootsist tuldi Eestisse seda olukorda ja sovetlikku punaväge uudistama. Käisid ka mõned Eesti valitsuse liikmed, et oma silmaga näha, mida Punaarmee siin teeb. Eesti diplomaat ja kauaaegne Eesti saadik Helsingis Aleksander Warma märgib oma mälestustes, et Haapsalus käis СКАЧАТЬ