Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Eesti-vastast luuretegevust arendas Haapsalus Oskar Cher, kohaliku piltniku Grünthal-Kalda sugulane ja abiline. Riigivastaste väljaastumiste pärast oli Cher 1933. aastal Haapsalu Õpetajate Seminarist välja heidetud.

      Fotoateljee pimikus laborandiks olles oli Cheril ülevaade Haapsalu inimestest, nende tegevusest kaitsejõududes. Neid materjale kasutasid Cher ja sovetivõim luureks ning NKVD vangistamiste-küüditamiste nimekirjade ning kompromiteerivate süüdistuste koostamiseks. Cherist sai 1940. aastal riigipööraja. Veidi hiljem oli ta Eesti NSV komsomoli esisekretär ja 1941. aasta sügisel, kui Punaarmee põgenes ja Saksa armee tuli, sai temast sovetiriigi diversant Eestis, kuid ta tabati ja hukati.

      Sündmuste kulg näitab, et Eesti üldsus ei vastanud 1939. aasta ajaloolisele väljakutsele üheselt. Levisid vabariigi valitsuse ja president Konstantin Pätsi allaheitlikest hoiakutest alguse saanud psühholoogilised kaitse- ja kohanemisreaktsioonid, nagu eluliselt ohustavate asjaolude järjekindel mitteteadvustamine (ehk eitamine) ning häirivate mõtete ja seoste valikuline vältimine.

      Paljud inimesed, kes olid sattunud sundolukorda, pidasid ainukeseks ellujäämisvõimaluseks muganduda ja kohaneda võõrvõimu ettekirjutuste ja nõudmistega – mida võib nimetada pantvangisündroomiks. Pantvangiks võetud inimene hakkabki röövliga samastuma. Kuid valdav enamus koolinoori selle hoiakuga kaasa ei läinud.”

      Koolinoored hoiatavad Soomet punapommitajate eest

      “Tollel kurval 1939. aasta sügisel, ühel ajal Eestile esitatud nõudmistega nõudis Stalini Nõukogude Liit oma sõjaväebaaside jaoks soomlastelt Soome lahe välissaari, piirikontrolli Karjala kannasel, ühte osa Petsamost ning Hanko rentimist sõjaväebaasiks. Neid venelastele ei antud ja 30. novembril algas Talvesõda. Eestis, sealhulgas Haapsalu külje all asunud punaväebaasid lühendasid oluliselt sovetlike punapommituslennukite teed Lõuna- ja Edela-Soome. Nägime pommitajate õhulende ja kuulsime nende müra. Soomes kõlasid õhuhäired ja tulistasid õhutõrjekahurid.11

      10. oktoobril pani Eesti sõjaväe ülemjuhatus Nõukogude Liidu survel maksma kaitseseisukorras olevas riigis range lisakontrolli posti ja kõigi teiste sidevahendite üle. Telefoni- ja raadioühendus välismaaga keelati, samuti punavägede pildistamine ja üldse pildistamine väljaspool ruume.

      Vaimse surutise vastu seistes võib inimene muutuda hulljulgeks. Eriti kui ollakse noor. Detsembri esimesel päeval läksime – “Urmase” lippur Endel Särm ja mina – Ehte ja Lossi tänava nurgal asunud Kaitseliidu maja ärklikorrusele lühilaineraadiojaama ruumi. Leppisime raadiooperaatoriga kokku, et hakkame andma Soomele morsesignaale punalennukite Sinalepast ülestõusmise kohta. Jaama tegevusraadius oli 100–200 km. Side oli algul ebalev, kuid teated võeti Hankos vastu. Kujunes sidekood ja saime ka tagasiside. Saime aru, et Hankos, Helsingis või Turus avati õhutõrjetuli. Teadsime, et pommilaadungis lennuk saab Haapsalu lähedalt küll õhku tõusta, aga mitte koos laadungiga maanduda. Tagasilennul Eestisse heitsid punapommitajad oma plahvatamata pommid sageli Soome lahte. Ega nad ülesannet täitmata tagasi maanduda tohtinudki. On teada, et Eesti pinnale maandus Soome õhutõrje läbi vigastada saanud punalennukeid, mis märkide järgi olid ehitatud 1939. aastal.

      Punaarmee vastuluure ega agentuur meieni raadiokubrikusse ei ulatunud. Sideseansid ei olnud küll järjepidevad, kuid jätkusid veel 1940. aasta jaanuaris-veebruaris. Mäletan neist üht. Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril toimus Haapsalu gümnaasiumi saalis pidulik aktus. Aktuse avas Eesti Vabariigi siseminister August Jürima. Aktusel viibisid kutsutud külalistena ka mõned Punaarmee komissarid ja kõrgemad juhid. Traditsiooniline aastapäevaparaad Lossiplatsil jäeti seekord ära. Samal päeval asetasid skaudid Vabadussõjas langenute ausambale pärja ja ehitasid samba ümber jääkuubikutest kaunistuse, mida valgustasid küünlatuled. Sel õhtul austas Eesti eest sõjas langenuid kogu Haapsalu. Samba lähedal nägime luusimas ka mitmeid punakomandöre.

      Samal õhtupoolikul tõusid linna külje alt Sinilepast õhku Nõukogude pommitajad, mille kohta läks Hankosse meie signaal … Haapsalu side Hankoga lõppes, kui see ala 13.03.1940 Nõukogude Liidu ja Soome rahulepingu alusel NSV Liidule üle anti.

      Õhtuti kostusid rannatänavail rividrilli tegevate punaväelaste kõrist “Katjuša” ja laulud Dunajevski “Tsirkusest”. Haapsalu koolinoortele endile aga said Talvesõja ajal eriti lähedaseks “Finlandia” ja “Porilaste marss”.”

      Avalik vastupanu vaimse surutise vastu

      “Kandsime Berliini 1936. aasta olümpiamängudest moodi läinud sinimustvalgeid olümpiarõngastega rinnamärke. Levitasime poliitilisi pilkelaule ja teravaid anekdoote isakese Stalini, aga ka Hitleri kohta.

      Koosolekutel ja kirjanduslik-poliitilistel referaadiõhtutel tegime selgeks sõbraliku aupaistusega Nõukogude Liidu tegeliku olemuse. Pilamiseks pakkusid ainest ka tulnukad ise. Tuntud on lugu, kuidas 1940 uusaastaballil Haapsalu Uuemõisas Scouts-pataljonilt üle võetud sõjaväelinnaku saalis olid punakomandöride naised end riietanud Eestis tol ajal moes olnud roosadesse väljaõmmeldud öösärkidesse, pidades neid ballikleitideks.

      Jaanuaris 1940 korraldasime “Urmase” mererühmaga Märjamaal noorte puhkeõhtul sovetivastase etenduse. Tõime lavale etenduse tšekistide korraldatud ebainimlikust tagaajamisest ja mahalaskmisest, nagu me neist lugenud olime. Ei teadnud siis, et see Eesti rahval varsti ees seisab.

      Jätkuvat vastupanu sovettide pealetungile avaldas Haapsalu koolinoorus ka 1940. aasta suvel, pärast Eesti täielikku okupeerimist. Eestis Punaarmee toel lavastatud poliitilise võimuvahetuse ehk juunipöörde järel sai tehtud ebaseaduslike ja ebademokraatlike valimiste vastast kihutustööd. Üha enam levisid inimestes meeleolud, et sõjani on vaja vastu pidada. Bolševistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud aastapäeval ehk oktoobripühade ajal tuli lossiparki sinimustvalgete lipukestega noori.

      Novembris arreteeris NKVD sovetivastase tegevuse eest meie koolivennad, Haapsalu gümnaasiumi õpilased Mihkel Droste ja Karl Saarmanni. Saksa rahvusest Droste vabastati vanglast ja saadeti kui ümberasumisele kuuluv isik veel 1941. aastal Saksamaale. Saarmann aga hukkus gulagi vangilaagris.”

      Kolmekordselt tagaotsitav

      “1940. aasta suvel sai selgeks, et mingist relvastatud vastupanust palju välja ei tule. Augustis tegin sisseastumiseksami Tartu ülikooli viie peale. Varsti sain aga teate, et “sotsiaalse päritolu tõttu” mind vastu ei võeta.

      Esimesel suurel küüditamise ööl, 14. juunil 1941, olin Hiiumaal Emmastes ja küüditajad mind Haapsalu kodunt ei leidnud. Koju jõudsin alles kolm päeva enne sõja algust, sest telefoniside ja laevaühendus olid katkestatud kuni 19. juunini. Isa ja ema olid arreteeritud, läksin n. – ö. põranda alla peitu.

      Punavõim kuulutas välja kutsealuseks arvatud aastakäikude (1919– 1923) sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, millest kõrvalehoidjaid ähvardas surmanuhtlus.

      Olin siis kolmekordselt tagaotsitav: kui koos vanematega vangistamisele kuuluv isik, kui tšekistide ja hävituspataljoni poolt jälitatava sovetivastase rühmituse liige ja kui surmanuhtluse ähvardusel välja kuulutatud stalinlikule sundmobilisatsioonile kuuluva aastakäigu mees.

      Haapsalus märatsesid Vene piirivalveüksused ja hävituspataljoni mehed. Kuidas tšekistide küüsist pääseda, Eestist välja jõuda, vangistatud vanematega ühendust saada ja oma sovetivastaseid kavatsusi venelaste tagalas teoks teha – see oli minu küsimus.

      Päästeteed otsides pagesin 3. juulil 1941 Haapsalus Nõukogude armee kutsealuste rivvi. Silme ees ja meeles seisis ikkagi välksõdade pilt ja kindlana tundus teadmine, et sõda lõpeb jõuluks niikuinii. Nii me mõtlesime kõik.

СКАЧАТЬ