Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

      II

      Kunstnikud ja luuletajad võivad erutuda tunduvalt varem kui laiem üldsus, näha midagi sellist, mida teised ei näe, tajuda ja aimata midagi, mida teised veel ei taju ega aima. Kafka kirjeldab seda, kuidas väike inimene on suurte mehhanismide ees jõuetu. Ta kasutab sõna, et tuua vägivallakujund lugeja mõttekujundisse, et väljendada nördimust selle üle, mida võim inimesega teha võib. Oma novellis “Karistuskoloonias” teeb Kafka kõige kulunumad fraasid julmadest tegudest silmapaistvaks. Ta muudab nii pilku ajale, sunnib kaasa mõtlema.

      Suurepäraste kunstnike raamatud, filmid ja muud teosed turgutavad ja viljastavad mälu, lisavad olevikku inspiratsiooni ja uusi mõtteid. Franz Kafka ja Erich Maria Remarque on mind aidanud, samuti Imre Kertész, kes annab oma mälutöös sündinud kirjandusteoste kaudu vägivallale ilme, mis ei unune, vaid muudab inimese inimlikumaks, empaatilisemaks ligimesele tehtud valu suhtes. Nii võib kunstniku poolt nähtu muutuda sarnaseks röntgeniaparaadiga, mis valgustab läbi meie sisemised eetilised konstruktsioonid, pannes mõtlema, kuidas me käituksime ebainimlikes olukordades, nendes olukordades, kui mängu tuleb teise inimese reetmine. Kuidas me võtame vastu teate, et ebaõiglane poliitiline režiim on märgistanud inimese “seaduse tekstiga”, et see on ka selle inimese nakatamine surmaga. Kas kuulutame nagu Prantsuse filosoof, eksistentsialist ja kirjanik Sartre, et kuna laagri kontseptsioon on filosoofiliselt sotsialismi kontseptsiooniga vastuolus, ei saa Nõukogude Liidus laagreid olemas olla?!15 Ma mõtlen ikka ja jälle sellele, et mu ema polnud veel sündinud, kui ees seisis vabaduspürgimus ja Eesti riigi iseseisvus, kuid meie traditsioonid ja kogu kujunenud tsivilisatsioon muutusid paarikümne aasta pärast süüdistustekstiks Nõukogude kriminaalkoodeksis.

      Kui inimese pime pool pääseb türannia abil võidule, siis ta teeb kõik, et hävitada need tõendid, mis annavad tunnistust sellest, et elu oli varem parem. Sellepärast ongi alljärgnev lugu pigem inimlikku mälu kaardistav dokument, mis on välja kasvanud vabaduseigatsusest ja idealismist, mis sünnitab revolutsioone ja kunstiteoseid, raamatuid ja filme – ehedaid meeleolusid, millest inimesed ammutavad elujõudu, mis jätab nende alateadvusse oma jälje. Isegi siis, kui tundub, et kõik on lõplikult vaikusesse kadunud, on need seal olemas, justkui unenäona, andes ellujääjate järglastele võimaluse saabudes endast märku. Et kujundada mälutöö abil ajaloo kaosest järjepidevus.

      Meie ees ongi täiesti uus ajalootöö võimalus. Mitte enam ette määratud tõed, vaid nende tagajärjed; mitte enam tegevused, mida mäletatakse, vaid jälg, mida nad on jätnud, ja nende mälestuste mängud. Nagu François Dosse on sõnastanud, pole sündmused tähtsad mitte ainult sündmuste pärast, ja minevik mitte nii, nagu ta oli, vaid ka see, kuidas minevik tekkis ja edasi kandus. Selles protsessis on oluline endalt küsida, mis on tõde väärt ilma mälutruuduseta ja mälutruudus ilma tõeta. Need kaks mõõdet võivad jutustuses ühineda.16

      VABADUSE JA OMA VABARIIGI POOLE: ELSBET PAREK MEENUTAB

      Eestlased olid kuni 1917. aastani Vene impeeriumi lojaalsed alamad. Eestil õnnestus iseseisvus välja võidelda tänu sellele, et nii Venemaal kui ka Saksamaal puhkes revolutsioon – mõlemaid eestlaste ammuseid rõhujaid nõrgestati seestpoolt. Venemaa demokraatlik Veebruarirevolutsioon sundis tsaar Nikolai II troonist loobuma, loodi Ajutine Valitsus, mis andis tsaaririigi rahvusvähemustele õiguse nõuda enesemääramist.

      Seda aega on oma mälestustevihikutes jäädvustanud kultuuriajaloolane Elsbet Parek, kelle tütar Lagle Parek oli Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis tuntud teisitimõtleja ja poliitvang. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Lagle Parek ka Eesti siseminister.

      Elsbet Parek kirjutab, kuidas 1917. aasta veebruaris toetas kohalik “Päevaleht” innukalt ja julgelt uut võimu. Parek oli tollal koolitüdruk ja mäletab neid meeleolusid, mis Eestis valitsesid.

      Märtsis 1917, kui teade revolutsiooni kohta levis, hakkasid Tallinnas sündmused arenema. Inimesed läksid madruste eestvedamisel Tallinna vanalinna 16. sajandist pärit kuulsa kindluse Paksu Margareeta juurde, kus tollal asus kurikuulus poliitvangla (tänapäeval on seal Meremuuseum). Paksust Margareetast kavatseti nüüd vabastada kõik poliitvangid. Kõik olid ärevil. Elsbet Pareki näitlejannast ema ei olnud sugugi arg ja võttis oma tütre kaasa, et sellest meeleolust ja vabaduse vaimustusest osa saada.