Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmmati mind ühele samas laevarivis loovivale kaatrile.

      Kirovi oblasti Slobodskoi linnas oli moodustatud sõjaväeline kogunemispunkt. Sealt viidi meid Uuralitesse, Sverdlovski lähedal asuvasse orjatöölaagrisse, kuhu oli interneeritud peale eestlaste ka volgasakslasi ning mitu tuhat Punaarmee kätte langenud Poola sõdurit ja ohvitseri, keda polnud Katõni metsa mahalaskmisele jäetud.

      1942. aasta algul võeti mind formeeritavasse Punaarmee Eesti Korpusse tagavarapolku, kuid paari kuu pärast saadeti MGB (KGB), tollal juba Nõukogude sõjaväe vastuluure SMERŠ-i (nimetus tuli üleskutsest “surm spioonidele” – “smert špionam”) korraldusel töölaagrisse tagasi.

      1943. aasta tõi minu elukäiku Hans Kruusi, Eesti NSV tagalavalitsuse liikme, kelle sovetivõim hiljem kui kodanliku natsionalisti pikemaks ajaks vangilaagrisse sulges. Ta võttis mind orjalaagrist välja ja paigutas Sverdlovski oblastisse Nevjanskisse Eestist sunniviisiliselt evakueeritud laste kooli ja lastekodusse õpetajaks.

      27. jaanuaril 1944 arreteerisid mind tšekistid otse koolitunnis. Mind oli reetnud tööpataljonist põgenenud ja NKVD poolt Kasahstanis tabatud Haapsalu mees, kes oli nagu minagi Haapsalu gümnaasiumis õppinud. Tšekistist uurijale teatas ta pärast ränka piinamist, et olin juba 1939. ja 1940. aastal Haapsalus ja Hiiumaal Nõukogude-vastases liikumises ja luures osalenud, et olin tagaotsitav ja pere vangistamisest maha jäänud. Teda piinati ja ta reetis üle kümne Venemaale sundmobilisatsiooni korras viidud, kuid sovetivastaselt meelestatud Eesti mehe.

      Mind pandi Sverdlovski sisevangla surmamõistetute kambrisse, kust koidu ajal lohistati kisendavaid surmamõistetuid hukkamisele. Kümnendal päeval tegin meeleheitliku enesetapukatse. Lihvisin läbiotsijatele märkamatuks jäänud püksipandla kambri põrandal teravaks ja lõikasin läbi küünarvarre veresoone. Verd voolas palju ja mind löödi sõimu saatel surmakambrist välja – tavalisse kambrisse. Aga nüüd ma pääsesin eesootavast piinamisest. Mõne nädala pärast andsid tšekistid mulle teatavaks võtmiseks ja allakirjutamiseks NKVD nn. erinõupidamise määruse. Troika määras mulle Vene kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, punktide 10 ja 11 järgi antisovetliku agitatsiooni ja Nõukogude-vastasesse organisatsiooni kuulumise eest kaheksa aastat vangilaagrit ja viis aastat kõigi õiguste kaotust.

      Algas laagriaeg. Sellest poole töötasin sunnitööl Uuralite vasekaevanduses, kust sain eluaegse kopsuhaiguse – silikoosi. Oleksin kindlasti juba vasekaevanduses hukkunud, nii nagu enamikuga juhtus, kui seal poleks olnud NKVD teenistuses olevat arsti, Venemaa juuti Mark Zilberit, kellele imponeerisid mu teadmised meditsiinist ja ladina keele oskus, kuigi viimasega polnud vangilaagri olmes midagi peale hakata. Zilber oli ka ise väga erudeeritud mees, sattunud arstina NKVD-sse tööle olude sunnil, sest keeldumine oleks võrdunud mahalaskmisega. Tema võttis mind tööle enda abiliseks ja hankis mulle ka palju venekeelset meditsiinikirjandust. Ilmselt ei olnud temagi leppinud Stalini režiimiga ja minus leidis ta endale mõttekaaslase.

      Oma vangipõlve teise poole olin kullakaevanduses ja suure osa sellest laagrimeedik, viimati koguni laagriarsti kohustes raskeveetehases. Seal valmistati orjatöö varal Nõukogude Liidule tuumarelva.

      1947. aastal toodi ühel päeval sellesse laagrisse haige vang, kelle olid kaasvangid, kriminaalkurjategijad, läbi peksnud. Tema nimi oli Mossei Šapiro. Venepäraselt kutsuti teda Mišaks. Ta oli saanud Nõukogude kriminaalkoodeksi paragrahvi 193 alusel 8 aastat vangilaagrit, kuna ta ei olnud 1944. aasta sügisel Läänemeres patrulliva torpeedokaatri komandörina põhja laskmas Tallinnast lahkuvat Eesti põgenike laeva. Arstina oli mul võimalus vabastada ta vasekaevandusse maa alla saatmisest ja panna mees vangilaagri haiglasse. Leidsin tal kopsupõletiku ja toimetasin ta tööle laagri puutöökotta. Nii pääses ta surmast. Tema jälle oli päästnud Eesti vetes hukkumisest sadu mu kaasmaalasi.

      Inimlikkus nõuab terrori oludes kullaproovist ehk püsivamaidki moraaliproove, olenemata rahvusest, seisusest ja usulisest kuuluvusest.

      Minu niinimetatud vabanemine tuli 1952. aastal – ega tulnud ka. Repressioonid ja piiramised minu elus jätkusid, nagu jätkus läbi aastate ka vastupanu sovetivõimudele.”

      HAAPSALU SUVI

      1939. aasta Haapsalu harukordselt kauni suve meeleolu annavad hästi edasi ka Heino Noore eakaaslase, Soome juudi-perest pärit toonase koolipoisi ja tulevase Soome ÜRO suursaadiku ja ministri Max Jakobsoni mälestused, mida ta on jäädvustanud oma teoses “XX sajandi lõpparve”. Jakobson meenutab, et sel suvel oli ta veel liiga noor, et huvituda poliitikast, selle asemel võlus teda mitmekülgne ja elav Haapsalu kultuurielu. Tutvudes tollaste eestlastest koolipoistega, hämmastas teda nende keeleoskus: saksa ja vene keel – need olid suurepärased.

      Haapsalus majutas mind Fräulein Brannsfeld, kes 1920. aastatel oli mulle Viiburis õpetanud saksa keelt. Ja vaevalt aasta pärast sain temalt kirja, kus ta teatas, et kolib Nõukogude võimu eest ära Saksamaale. Riia rannikul hoolitsesid minu eest vennad Hirschfeldid, kaks tuntud advokaati, kes olid mu isale kaugelt sugulased. Nad andsid mulle nõu: “Rõõmutse nüüd, sest see on viimane suvi enne suurt sõda!”

      Kaks aastat hiljem saabusid sakslased Lätisse ja mõlemad vennad tapeti koos kümnete tuhandete juutidega.12

      Haapsalu suve idüll. Linna promenaad enne Eesti okupeerimist. Tagapool kõlakoda, kus sümfooniaorkester mängis kaks korda päevas (Eesti Filmiarhiiv)

      Seejärel muutus Eesti Jakobsonile kauaks ajaks selliseks maaks, mida “pole olemas”. Pikka aega kestis Eestis Nõukogude Liidu okupatsioon. Tol 1939. aasta imelisel suvel ei uskunud keegi, et Soomega võiks midagi katastroofilist juhtuda. Ees seisis suur sündmus – Helsingi olümpiamängud.

      Jakobson ei võinud aimata, et kuuekümne aasta pärast kohtub ta Berliinis Trilateraalse Komisjoni konverentsil taasiseseisvunud Eesti presidendi Lennart Meriga, kes räägib talle Berliini–Helsingi lennukis ideest moodustada rahvusvaheline komisjon, kes hakkaks uurima Eestis okupatsioonide ajal toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid.

      1939. AASTA PAHAENDELINE IDÜLL

      Milline oli 1939. aasta suvi? Enne suurt katastroofi, enne kui mu ema ilme hakkas kujunema selliseks, nagu see nüüd on. Enne kui Stalin ja Hitler kokku leppisid. Enne kui eestlased koos oma eetiliste väärtustega kahe suure ja ahne poliitilise süsteemi vahele suruti. Sel saatuslikul, 1939. aasta imelisel suvel polnud inimeste näod veel umbusklikud, nad polnud veel ähvardust tunda saanud. Põhja-Tartumaal Murru küla väikese talu õuele oli 18. juunil sirelipõõsaste varju kaetud sünnipäevalaud. Maja ette istutatud pojengipõõsas oli õitsele puhkenud. Mu ema ja tema kaksikõde said sel päeval 9-aastaseks. Kaksikutel oli neli vanemat õde. Nad olid vaesevõitu, kuid ilusate tüdrukutega perekond. Õde Laine oli küpsetanud suure tordi, mis oli kaunistatud vahukoore ja maasikatega.

      Heldi oli kirjutanud kaksikutele sünnipäevaks luuletuse ja luges selle ette. Siis õed laulsid mitmehäälselt. Tavaliselt lauldi pikki vanaaegseid ballaade, kus hea võidutseb kurja üle ja kus iga väike tüdruk on printsess. Üks laul kestis isegi kümme minutit. Nende ema Helene pidas üksi talu üleval ja majandas perekonda, sest isa oli neli aastat tagasi surnud. Kodusoojus ja leebe huumor, mis pereliikmete vahel valitses, aitas raskustest üle olla. Vanem õde Leida oli juba üle kahekümne ja abielus. Ta elas koos oma külamuusikust mehega naabertalus, kuid käis ka ema abistamas. Leida oli praktiline ja asjalik. Nooremad, teismeeas neiud olid selgelt boheemlusele kalduvad, nad tahtsid vabal ajal rohkem lugeda ja joonistada. Heldi ja Lydia oleksid võinud kunstikooli minna, nii andekad olid nad oma joonistustega, kuid ema ütles, et kõigepealt peab iga laps jõudumööda talus töötama. Kaksikud Aino ja Vaike käisid näiteks koolivaheajal lehmadega karjas – tavaliselt see päris meeldis neile, nad mõtlesid igasuguseid laule СКАЧАТЬ