Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selle võimaluse ära ja tuletan nende suurepäraste inimeste nimed meelde: Esre Dobruschkes (I polgu II pataljonis), Moses Epstein, David Frank (II armee hospitalis), Nosson Genss (3. jalaväe pataljonis), Julius Kahn (soomusrongis), Max Klompus (III suurtüki pataljonis), Jakob Kropman (koolipoiste pataljonis), Sigfried Mirvits (7. jalaväepataljonis), Samuel Polikovski (soomusrongis, vanemarst partisanipataljonis), Josep Rubanovitsch (soomusrongis nr. 3), Morits Schuman ja Hirs Shvarts. Elhonen Saks, kes mäletab veel Teise maailmasõja eelset Eesti Vabariiki, meenutab, et selle demokraatlik vähemuspoliitika tegi teistes riikides elavad juudid kadedaks. Eestis ei püütud vähemusi – rootslasi, venelasi, sakslasi ja ka juute – mitte assimileerida, vaid integreerida. Selle solidaarsuskogemuse pühkis ajalugu koos oma vägivallaga.

      VABADUSSÕDA

      28. novembril 1918 tuli Nõukogude Vene sõjavägi koos eesti punaste kütipolkudega Eestisse ja vallutas samal päeval Narva. Seejärel kuulutasid Eesti kommunistid Moskva näpunäitel Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni (ETK), mille eesotsas seisid Jaan Anvelt ja Hans Pöögelmann. See pidi andma Punaarmee pealetungile kodusõja mulje. ETK kontrollitud Eesti territooriumil tegutsenud bolševistlik parteiorganisatsioon kuulus Venemaa Kommunistliku Partei koosseisu ja seda juhiti sealt.

      Bolševike peamiseks juhendiks oli halastamatu vägivald. Eesti Töörahva Kommuuni esimees Jaan Anvelt kirjutas 3. detsembril 1918 “Eesti Kütiväe Teatajas”: “Iga juuksekarva eest, mis meie seltsimeeste peast vägivalla teel maha langeb, vastutavad oma elu ja varandusega kümme valgekaartlast ning nende naised ja lapsed.”

      Terroripoliitikat hakkasid teostama kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjonid. Näiteks kõik kirikuõpetajad kuulutati kontrrevolutsionäärideks ja seega töörahva vaenlasteks ning neil keelati Eesti territooriumil viibimine. Paar päeva hiljem keelati ära kõigi kiriklike pühade tähistamine. 30. detsembril 1918 andis ETK Siseasjade Valitsus välja määruse kõigi kirikuhoonete ülevõtmise kohta kohalike täitevkomiteede alluvusse.24

      Esimesed kirikuõpetajad olid selleks ajaks juba hukatud. 18. detsembril 1918 hukati ränga piinamise tagajärjel Jõhvi kirikuõpetaja Karl Immanuel Hesse. Tookordse Eesti vaimulikkonna jaoks oli aga kõige traagilisem sündmus 14. jaanuaril 1919 Tartu Krediidikassa keldris bolševike toimepandud veretöö, mille 19 ohvrist 5 olid vaimulikud, nende seas Tartu ülikooli koguduse pastor Traugott Hahn, Eesti õigeusu kiriku piiskop Platon ja ülempreester N. Bežanitski.25

      Inglise ajaloolane Catherine Merridale on uurinud surma ja mälestust Nõukogude Venemaal26 ning tõdenud, et bolševike sõjakäik rituaalide vastu pandi toime vandalismi kaudu. Nende pahameel kiriku kui iganenud nähtuse vastu väljendus tihti hüsteerilises jõhkruses. Bolševike ateism, mida nad püüdsid religiooni asemele kehtestada, mõjus inimestele vastuoluliselt, oli oma meetodites vaieldav ja kõle. Brutaalne tegevus oligi see, mis peletas bolševikest eemale ka kõige vaesemad Eestis elavad inimesed. Samuti oli paljudele neile pettumuseks asjaolu, et neile ei antud maad, vaid et baltisaksa mõisnikelt äravõetud maa ja mõisad muudeti ühismajanditeks, mida hakkas kamandama linnameestest koosnev juhtkond.

      Eesti Töörahva Kommuun jäigi lühiajaliseks ja hõlmas vaid Ida- ja Lõuna-Eestit, mis olid langenud Nõukogude sõjaväe okupatsiooni alla. Punaarmee saavutas algul siiski suurt edu, sest Eesti sõjavägi oli alles loomisjärgus, murrang saabus siis, kui sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindral Johan Laidoner tuli 1918. aasta detsembris Eestisse tagasi (oli Saksa okupatsiooni eest paos). Ta ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsetest kõrgetest auastmetest, vaid määras kõrgetele kohtadele andekaid noori madalama auastmega mehi. Sõja algul oli suurema osa Eesti rahva meeleolu rõhutud, eestlased ei uskunud enam, et Eesti võiks edukalt suure Venemaaga võidelda. Erandi moodustasid ainult ohvitserid ja koolinoored. Ohvitserid taipasid paremini, et Venemaast on jäänud pärast laastavaid revolutsioone järele vaid hale vari. Koolipoisid enamasti ei arutanud – nad võtsid relvad ja läksid.27 Minejate hulgas olid ka Heino Noore 24-aastane isa Karl Noor, kes oli saanud sõjaväelise hariduse Tsaari-Venemaal Irkutski sõjakoolis, ja Heino Noore ema Salme Noor, tollal Salme Küien. 24-aastane neiu oli lõpetanud Paide saksakeelse tütarlastekooli ja töötanud aasta Kaukaasias tsaariarmee eestlasest kindrali laste koduõpetajana. Pärast seda oli ta sooritanud ka halastajaõe kursused. Halastajaõena lahinguväljal töötades puutus ta Heino Noore sõnul kokku just paljude eri rahvusest eestimaalastega. Näiteks Vabadussõja baltisaksa aadlikust peakirurgiga Maximillian Fridrich Werner Zoege von Manteuffeliga, kes oli kaitsnud 1886. aastal Tartu ülikoolis meditsiinidoktori väitekirja ja pannud aluse Tartu Toome kirurgiakliinikus südame- ja veresoontekirurgiale. Ta oli enne sõda pühendunud südameoperatsioonidele ja võtnud esimesena kirurgilises praktikas kasutusele kummikindad ehk “steriilse käe meetodi”. Von Manteuffel oli olnud ka tsaari ihuarst ning osalenud 1906. aastal Londonis Venemaa Punase Risti Genfi konventsiooni koostamisel. 1918–1925 oli ta Eesti sõjaväe konsultantkindral.

      Vabadussõjas oli eestlastel end algul väga raske maksma panna, kuid siis tulid Eesti väeosadele appi ilmastikuolud. Kuna sõda peeti talvel ja maanteed olid lumme tuisanud, siis võis võitjaks osutuda see, kelle käes oli raudtee. Seda taibates oli Eesti väejuhatus ehitanud kiiresti soomusrongid, mis andsid eestlastele nüüd raudteel üleoleku.

      1919. aasta jaanuaris oli Eesti sõjaväes 13 000, veebruaris 30 000 meest. Kui ettevalmistused olid tehtud, andis Laidoner 2. jaanuaril käsu alustada vastupealetungi.

      9. jaanuaril lõikas Eesti sõjavägi läbi Punaarmee ühendusteed Põhjaja Lõuna-Eesti vahel. Soomusrongid suunati nüüd Tartu peale. Ootamatu löögiga tungiti Punaarmee tagalasse ja paisati segamini kõik Tartu ja Tapa vahel paiknevad väeosad.

      Soomusrongidega liitusid ka leitnant Julius Kuperjanov ja tema partisanid, kelle hulgas oli ka minu vanaonu, tollal 18-aastane veltveebel Leonhard Martinson, et vabastada oma kodulinn Tartu.

      Foto keskel on minu isa onu Leonhard Martinson, kes saadeti Venemaale vangilaagrisse 1944. aastal, kohe pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti teist korda okupeerinud. 1957 pääses ta laagrist vabaks, olles ainuke Süvalepa külast pärit mees, kes laagris ellu jäi. Kuid sealse raske töö ja nälja tõttu kaotas ta tervise ja suri 1963. aastal

      Alanud sõjas ei jäänud Eesti üksi. Nõukogude Venemaa laienemine ei sobinud Inglismaa plaanidega ja britid saatsid eestlastele appi oma laevastiku. Eesti saavutas nüüd tänu inglastele Läänemerel täieliku ülemvõimu. Eestlaste võitlus äratas vastukaja ja appi tulid Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud. Ameeriklased saatsid Tallinna sadamasse kolme miljoni dollari eest sõjavarustust ja toiduaineid.

      Eesti Kommunistliku Partei juht Viktor Kingissepp püüdis anda hävitavat hinnangut Eesti kodanlaste ja n. – ö. interventide tegevusele. Ta kirjutas 1919. aastal kommunistlikus põrandaaluses trükikojas lendlehe “Wilsoni heeringad”.

      “Ameerika aitab meid! Inglismaa aitab meid! Vägevad liitlased aitavad meid!” Nii löövad kodanlikud kelmid lokku ja koguvad rahvast sõtta punase Venemaa vastu. Ja nad on “meid” aidanud. Nad on sõjamoona saatnud, nad on aga ka heeringat ja vilja saatnud. Muidugi mitte muidu, vaid “õiglase” turuhinnaga! Aga selle eest on Eesti valgevägi pidanud võitlema. Selle eest on sunniviisil valgeväkke mobiliseeritud Eesti töörahva pojad pidanud oma verd valama, oma proletaarsete kätega proletaarset revolutsiooni kägistama! Wilson vahetab oma heeringad aurava inimvere vastu! Rõõmustage emadlapsed! Rõõmustage lapsed-vaeslapsed! See on teie meeste veri, see on Ameerika onu saiakakk. /-/ Närige Wilsoni heeringat, Eesti proletariaadi lapsed! Aga iga suutäiega sööge enesesse ka piirita viha ja põlgust nende kullajumalate vastu, kes teile saia annavad ja ütlevad: näe, siin on võid süüa! – aga mingu sinu isa СКАЧАТЬ