Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Samal ajal moodustati ka Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Eesti kuulutas end Vene-Saksa sõjas erapooletuks. 25. veebruari hommikupoolikul jõuti pidada pidulikke aktusi ja jumalateenistusi, keskpäeval marssisid aga Tallinna sisse sakslased, kes Eesti iseseisvust ei tunnustanud.

      Elsbet Parek meenutab päikesepaistelist 25. veebruari päeva, kui keiserlik Saksa armee Tallinna jõudis. Inimesed piirasid tänavat tumma müürina, ei mingit häält, tõsised näod. Paistis, et eestlastel oli ängistav tunne. Järgmisel päeval ilmusid kuulutustulpadele ja plankudele ooberst von Seckendorffi allkirjaga trükitud plakatid, mis algasid rasvaste tähtedega “Ich befehle”(‘ma käsin’) ja “Ich verbiete” (‘ma keelan’). Õhtuseks liiklemiseks kehtestati eriload.21

      Detsembris 1917 arreteerisid bolševikud Konstantin Pätsi, süüdimõistjaks oli Viktor Kingissepp, Päts mõisteti sabotaaži eest üheks kuuks aresti. Vabanemise järel tuldi teda üsna pea uuesti arreteerima, kuid üldise segaduse tõttu lasti veel samal ööl vabaks.22 Kuid varsti arreteerisid Pätsi sakslased.

      Jüri Vilms võeti kinni ilmselt Soome saarestikus, kui ta oli teel Soome. Sakslased lasid ta 1918. aasta kevadel Helsingis suhkrutehase krundil ehk nüüdse Soome Rahvusooperi läheduses maha. Eesti poliitilised ja sõjaväelised juhid pidid minema põranda alla.

      Sakslased hõivasid Eesti alasid 3. märtsini. Saksa okupatsioon kestis Eesti territooriumil novembri lõpuni. Sakslaste eesmärk oli Eesti ja Läti ühendamine Balti hertsogiriigi alla. Õnneks lõppes Esimene maailmasõda novembris 1918 Saksamaa kaotusega ja sakslased loovutasid võimu Pätsi Ajutisele Valitsusele.23 Eestis olid sakslased käitunud tõeliste peremeestena: tähtsaimatesse ametitesse pandi sakslased, Eesti majandus pandi tööle Saksamaa heaks ja veeti välja toiduaineid.

      Ka kultuuri valdkonnas oli saksastamist alustatud. Balti hertsogiriik kuulutati välja novembris, kuid oli juba hilja. Compiègne’i vaherahu, mis Esimese maailmasõja lõpetas, sõlmiti 11. novembril ja Saksamaa alistus. Rahulepingu kohaselt hakkasid sakslased vallutatud aladelt (sh. Eestist) lahkuma.

      Euroopas tegutsenud Eesti välisdelegatsioon Jaan Tõnissoni juhtimisel oli teinud head tööd – juba maikuus 1918 tunnustas Eestit de facto Inglismaa, varsti ka Prantsusmaa ja Itaalia.

      Eesti valitsuse olukord oli raske. Tuli käima panna raudtee, muretseda linnadele toitu, luua sõjavägi. Viimane ülesanne oli kõige tähtsam.

      13. novembril 1918 ütles Nõukogude Venemaa üles kõik Saksamaaga sõlmitud lepingud. Seega tühistas Venemaa ühepoolselt ka 27. augustil 1918 sõlmitud lepingu, milles Venemaa loobus oma õigustest Eestile. Oli selge, et Nõukogude valitsus püüab sõjalise jõuga taastada impeeriumi endiseid, 1914. aasta piire.

      16. novembril 1918 andiski Punaarmee ülemjuhataja Jukums Va¯cietis käsu läände tungida. Et kujutada oma pealetungi rahvusvahelise avalikkuse silmis Eesti kodusõjana, loodi Petrogradis Eesti enamlastest koosnev Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee. See andis 21. novembril välja käskkirja, milles ta nimetas Eesti Ajutist Valitsust ebaseaduslikuks. Seega polnud loota mingit kokkulepet, Eesti Vabariik pidi, relv käes, oma olemasolu kaitsma.

      III

      EestlasteVabadussõjasträäkimine, sellemäletaminejasellestosavõtnud lähedaste mäletamine olid Nõukogude Eestis rangelt keelatud, sest see oli mälestus iseseisvast Eestist, oma müütide, traditsioonide ja sümbolitega, ja mis eriti oluline, väga erineva õigussüsteemiga, kui see oli kasutusel Nõukogude Liidus. Need mälestused muutusid tõrjutud mälestusteks ja peaaegu hävisid, sest Nõukogude okupatsioonivõim pani nad 50 aastaks poliitilise häbi alla, muutes vaikuse sümptomaatiliseks, seda rikkus aeg-ajalt ainult üliõpilaste hulljulge tegevus. Keeldudest, karistustest ja KGB jälitamisest hoolimata käisid Tartu ülikooli üliõpilased terve Nõukogude okupatsiooni aja 24. veebruaril Raadi surnuaial Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi haual (mis oli imekombel säilinud) ning asetasid sinna lilli ja põletasid küünlaid. Mõnes kohas heisati sinimustvalge rahvuslipp. See oli vastupanu täielikule sovetiseerimisele ja amneesiale. Nõukogude okupatsiooniorganite karistus ei jäänud muidugi tulemata.

      Eestis on pärast Nõukogude Liidu (1940–1941 ja 1944–1991) ja natsliku Saksamaa okupatsiooni (1941–1944) olnud palju üksindust ja üksijäämist. Osa vaikust jääbki seetõttu igaveseks.

      Mind on see tuhmunud ajalooline jälg eestlaste identiteedis huvitanud mitmest vaatenurgast, ma olen tahtnud selle üles leida, et ka keegi teine võiks saada innustust teel järgmise jälje juurde, see võib, pärast jälje puhastamist, muutuda teekonnaks õnnelikuma ajaloo poole. See tuhmunud jälg on olnud minu perekonna jälg, iseseisvas riigis, kuhu minu ema ja isa 1930. aastatel sündisid. Selle iseseisva riigi eest olid võidelnud minu isa onu Leonhard Martinson ja isaisa Elmar Paju. Mis andis neile inimestele usku, et nii väike riik nagu Eesti võib võidelda nii palju kordi suurema Venemaa ja Saksamaa vastu, mõlema suurriigi vastu, mis Eestit vaheldumisi terroriseerisid.

      Põgenemine Tallinna sadamast 1944. aasta septembris

      Vabadussõda ja enne seda toimunud revolutsioonid huvitavad mind ka seetõttu, et sellest võtsid osa Eestis elavad rahvusvähemused. Need Eesti juudid, venelased ja rootslased, kes hiljem uue Nõukogude okupatsiooni alguses Nõukogude Liidu koonduslaagritesse küüditati. Minu emaema Helene tundis Eesti venelastest vanausulisi, keda Nõukogude võim oli Vabadussõjast osavõtmise eest ja Eesti riigi ülesehitamise eest karistanud. Kui NKVD 1948. aastal minu ema ja tema kaksikõe kinni võtsid, ruttas mu mures vanaema vanausuliste juurde naaberkülla oma sõprade juurde, nood kogunesid oma ikoonide ette ja palvetasid tema laste eest. Olen oma filmi tehes ja arhiivides ajalugu uurides avastanud, et need unustatud inimesed kandsid endas olulisi eetilisi väärtusi, millele toetudes Eesti iseseisvus oli üldse võimalik.

      Vene vanausulised olid Venemaalt 1650. aastatel tapatalgute eest Eestisse põgenenud, sest patriarh Nikon ja keiser tsaar Aleksei Mihhailovitš viisid ellu usureformi, mis oli vanausuliste demokraatlike tõekspidamistega vastuolus, kuna see ühendas keisrivõimu kirikuga. Selles küsimuses on mind valgustanud vene vanausu kultuuriuurija ja vene keele õpetaja Apolinaaria Repkina, kes on pärit Peipsi äärest Mustveest. Ta on mulle lahti mõtestanud vanausuliste õpetustesse kodeeritud demokraatia põhimõtteid ning valgustanud vanausuliste sisemisi moraaliväärtusi seista vastu vägivallavõimule ja reetmisele õhutavale poliitilisele tegevusele. Vanausulised leidsid, et usku ei tohi poliitikaga ühendada. Vanausuliste jumalateenistuste korraldajad pidasid end jumalasulasteks, mitte selle asemikeks, kel on piiramatu võim. Bolševike suhtumine vanausuliste kirikutesse ja üldse religiooni oli aga veelgi brutaalsem kui tsaari oma. Nii ei olnud neil Vabadussõja alguseks muud üle jäänud, kui loota, et nad saavad iseseisvas Eestis vabamalt hingata. 1990. aastatel tegin ma vanausuliste rikkast kultuuri- ja laulupärandist Eesti telekanalile TV1 dokumentaalsaate “Rajaküla rahvas”, kus muu hulgas avastasin mulle seni tundmatu vanausuliste “vaikse tarkuse” – ikoonifilosoofia –, õpetuse heast, pühast ja kurjast. Vanausulised rõhutasid, et Eesti Vabariigi aeg (1918–1940) oli nende ajaloos kõige õnnelikum, sest poliitiline tagakiusamine lõpetati ja neil oli oma esindaja Riigikogus.

      Apolinaaria Repkina 1990. aastate alguses Rajakülas vanausuliste kloostri juures

      Rääkimata ei sa jätta ka Eestisse elama asunud juutidest, keda oli tsaaririik alati taga kiusanud. Ega Lääne-Eestis ja saartel elavatel eestirootslastelgi paremini läinud СКАЧАТЬ