Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päikesepaisteline. Jäi mulje, et kogu linn on üksmeelselt välja tulnud, punased lindikesed rinnas. Mäletan, kuidas meil kodus neid valmistati. Tõesti, sellest revolutsioonirõõmsast demonstratsioonist jäid eemale vaid purutagurlikud elemendid: balti aadel ja kõrgemad riigiametnikud, kes olid seotud keisrivõimuga ja vana korraga.

      Kõik teised olid enesest üksmeelselt raputanud masendava, vastumeelse vana režiimi.18

      Eestlased olid esimesed, kes samal aastal, 24.–26. märtsil 1917 toimunud Tartu kongressil võtsid vastu seaduseelnõu Eesti autonoomia kohta, see saadeti Ajutisele Valitsusele. Ajutine Valitsus nägi, et eestlaste nõudmised olid liiga suured ja kõhklesid kava kinnitamises. Et asja kiirendada ja oma jõudu näidata, korraldasid Petrogradis elavad eestlastest sõjaväelased ja eraisikud, kokku umbes 40 000 inimest (neist 15 000 olid sõjaväelased), rongkäigu läbi linna Riigivolikogu hoone ette, kus esinejad kandsid omavalitsuse nõudmise uuesti ette.

      5. juunil 1917 võttis Ajutine Valitsus Eesti autonoomia seaduse vastu. Samal ajal kaotati keskaegsed privileegid, mis olid baltisaksa aadlile kinnitatud Rootsi kapitulatsiooniga 1710. aastal ja Uusikaupunki rahuga 1921. aastal. Vene Ajutise Valitsuse komissariks sai eestlane Jaan Poska. Eesti Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev, mis koosnes 62 saadikust (nende hulgas oli ka neli bolševikku), hakkas tööle Tallinnas Toompea lossis.

      Kuid Eesti oli endiselt Vene impeeriumi koosseisus. Varsti hakkas Vene sõjavägi lagunema. Et sisemaal korda hoida, tuli hakata looma Eesti rahvuslikku sõjaväge.

      Eesti mehi oli Esimese maailmasõja ajal Vene väes umbes 100 000, neist üle 2000 olid ohvitserid. Nad taheti koondada kodumaale Eesti polkudesse. Vene valitsusvõimudelt saadigi selleks luba. See polnud sugugi kerge, sest osa väeosi lubas eestlasi lahkuda, osa mitte. Tallinna koondus siiski üle 4000 eestlasest sõduri.

      1917. aasta sügisel kujunesid Venemaal tingimused uueks pöördeks – bolševike võimuhaaramiseks. Puhkes järgmine bolševistlik Oktoobrirevolutsioon, mille juhiks oli Vladimir Uljanov – Lenin –, kes tunnistas vaid ühte, bolševike parteid, uskus proletariaadi diktatuuri ja terrorisse. Minu isapoolne vanaisa Elmar Paju, kes siiski esialgu Eestisse ei pääsenud, mobiliseeriti Oktoobrirevolutsiooni ajal Venemaalt otse punaväkke. Punaarmee munder seljas, mängis ta õhtuti pärast lahinguid surnutele haua peal pasunat. Nõukogude võimu kaitseks olid kiiresti loodud uued relvastatud jõud. Revolutsiooni tähtsaim jõud oli Eestis Punakaart, mille salgad moodustati kõigis maakondades ja valdades. Revolutsioonikohtutena alustasid tööd tribunalid ja rahvakohtud. Vanaisa Elmaril õnnestus siiski punaväest jalga lasta, kuigi põgenemishetkel tulistati talle jalgadesse, kuid “see polnud midagi punaterrori kõrval”. Elmar liitus Eesti rahvusväeosadega.

      Elsbet Pareki mälestuste järgi muutis Oktoobrirevolutsioon Eesti rahva ärevaks. Polnud vabadusejoovastust, “ei midagi meeldejäävat, suurejoonelist”.

      Eestis valmistas bolševistlikku pööret ette Sõja-Revolutsioonikomitee, mida juhtis Ivan Rabtšinski, tema asetäitja oli Viktor Kingissepp. Viktor Kingissepa juhtimisel hakati töötama Maapäeva ja Eesti väeosade loomise vastu.

      Kui bolševikud olid Venemaal Lenini juhtimisel demokraatliku Ajutise Valitsuse kukutanud, võtsid ka Eesti bolševikud maa valitsemise komissar Poskalt üle. Suurettevõtted ja pangad riigistati. Samal ajal hakati maal baltisakslaste mõisu üle võtma, maa kuulutati riigi omandiks. Elsbet Parek kirjeldab, kuidas bolševikud baltisakslasi kinni võtsid.

      Seisin ühes paljudega uulitsa ääres, kui nende (baltisaksa aadli) kolonni mööda viidi: oli väga palju väeteid rauku, kes oma soojades kasukates vaevalt liikuda suutsid, oli uhkelt püstipäiseid ja kõrgi hoiakuga härrasmehi, oli hirmunud nägudega poisikesi. Kogu Eestimaa aadli meespere defileeris püssitääkide vahel. Rahvas vaatas vaikselt. Sakslasi üldiselt ei sallitud. Aga ometi ei parastatud. Isegi ebamugav oli näha komberdamas jõuetuid rauku.

      Esiotsa viidi nad sadamasse elevaatori hoonesse. Liikusid metsikud kuulujutud, et neid kavatsetavat ühes elevaatoriga õhku lasta, kui Saksa front läheneb. Tegelikult viidi nad üle Peterburi Siberi teele. Pärast rahulepingu sõlmimist Brest-Litovskis lasti nad vabaks – need, kes vintsutused üle olid elanud. Baltisakslaste meeleheitlikud appihüüded kiirustasid Saksa okupatsioonivägede saabumist meie maa-aladele.19

      Talupoegadele maad ei jagatud, eesmärk oli luua suurmajandeid ehk kolhoose. Kirikud suleti ja kuulutati rahvamajadeks. See oli bolševike suur viga, sest talupojad lõpetasid seepeale nende toetamise. Nõukogude võimu kogu Eestis korralikult sisse seada ei õnnestunudki, sisuliselt jäi kaksikvõim püsima ka pärast oktoobripööret. Vägivald ja mõrvad, mida bolševikud Eestis toime panid, viis neilt rahva poolehoiu.

      Nõukogude võimu nõrkust ära kasutades astus Maapäev novembris 1917 tähtsa sammu: ta tuli Toompeale erakorraliseks istungiks kokku ja võttis seal vastu deklaratsiooni, milles kuulutas, et Maapäev on Eestis ainus kõrgeima võimu kandja. Eesti oli asunud iseseisvuse teele. Kui bolševikud Viktor Kingissepa juhtimisel koosolekuruumi tungisid, oli istung juba lõppenud. Lossi ette oli kogunenud bolševike kihutusel suur hulk rahvast, kes lahkuvaid saadikuid julmalt kohtles, kohati läks isegi käsikähmluseks.

      Osa distsiplineerimata elemente, kes rahututel aegadel tavaliselt ette trügivad, tungis kallale Toompea lossist lahkuvatele Maapäeva liikmetele. Jalgade ja rusikatega peksta ja kividega loopida said eriti Jüri Vilms, Jaan Teemant, Jaan Tõnisson ning Peeter Põld, kes ühte gruppi hoidsid ja üksteist toetasid.

      Pärast hakkasid protestid Maapäeva saadikute peksmise vastu üle kogu Eesti Tallinna voolama. Mäletan siis seda, kuidas pärast Oktoobrirevolutsiooni kadusid kõigil ohvitseridel pagunid – kellel rebiti maha, kes võtsid ise. Aga ka pleekimata jäljed õlgadel võisid saada ohtlikuks, sest armees valitses ohvitseridevaenulik meelsus.20

      1918. aasta algas tõelise näljaga. Leiba anti tšekkidega – Tallinnas oli ühe inimese päevanorm 100 grammi. Kuid sedagi ei jätkunud kõigile. Lihakauplustes oli müügil peamiselt hobuseliha, mida oli isegi kolme sorti, näiteks olid esimese sordi hobuselihast tehtud kotletid väga maitsvad. Ent liha värvus oli tumepunane ja keetmisel ajas see palju vahtu. Tänavapilt oli sünge ja koristamata. Öine püssipaugutamine tänaval muutus tavaliseks. Kuna korrapidamist polnud suudetud tagada, oli rohkesti röövimisi ja vargusi.

      1917. ja 1918. aasta vahetusel hakkas enamlaste mõju Eestis kahanema. Põhjused olid peidus nende poliitikas. Bolševikud ootasid maailmarevolutsiooni, kuid rahvas tahtis rahu. Nad eitasid Eesti iseseisvust ja tahtsid, et Eesti kuuluks Venemaa koosseisus. Nad ei andnud rahvale maad ja suhtusid eitavalt kirikusse, kasutasid jõhkrat vägivalda nii vastaste kui ka rahulike elanike vastu ja ei teinud koostööd teiste poliitiliste jõududega.

      Detsembris 1917 sõlmis bolševistlik Venemaa Saksamaaga vaherahu ja sõjategevus kummalgi pool lõpetati. Kohe seejärel alustati Poola linnas Brest-Litovskis Venemaa ning Saksamaa ja tema liitlaste vahel läbirääkimisi lõpliku rahu tegemiseks. Nüüd selgus, et Saksamaa tahab endale hulga maa-alasid, mis olid seni Vene riigile kuulunud, muu hulgas ka Eestit. Vene juhtivad tegelased sellega ei nõustunud ja nende delegatsiooni juht Lev Trotski teatas 10. veebruaril 1918, et Venemaa lõpetab sõja ja saadab oma sõdurid koju ilma rahulepingut sõlmimata. Sakslased pidasid vaherahu lõpetatuks ja alustasid nädal hiljem uuesti sõjategevust.

      Nüüd oli Eesti Maapäeva juhtivail meestel vaja ruttu tegutseda, et saaks Eestis enne iseseisvuse välja kuulutada, kui Saksa sõjavägi sisse tuleb. Too oligi juba ühe jalaga Eestis, kuna 1917. aasta oktoobrist saadik olid Eesti saared Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu Saksa sõjaväe valduses. Kõik Vene ametnikud ja sõjaväelaste perekonnad lahkusid Eestist.

      Eestlased moodustasid erakorraliste СКАЧАТЬ