Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Leida mees Oskar tõi lõõtsa ja mängis Poola helilooja Oginski “Poloneesi”. See viis tegi tüdrukud alati kurvaks ja nad hakkasid rääkima oma isast.

      Ema on mu silme ette maalinud mitmesuguseid pilte ning need on aastate pikku paigutunud mu mällu ja loonud seal oma visioone. Ma justkui restaureerin tema kõne kaudu möödunud aegu, otsides oma mälusoppidest üles kõik, mis ma lapsena täiskasvanute omavahelistest vestlustest meenutada suudan. Räägin mõned asjad oma tädi Heldiga üle – ta on emast vanem ja mäletab paremini. Hiljuti andis ta välja luulekogu, tema luuletused räägivad kadunud ajast, kodust ja kodutusest, Siberisse küüditamisest, iseendaks ja inimeseks jäämisest. Avastan neid luuletusi lugedes, et õnne ja traagikaga segatud minevik polegi minevik, mis on seotud mõrvade ja okupatsiooniga, sõnad annavad sellele uue elujõu. 80-aastase naise hüvastijätt ajaga polegi hüvastijätt – väikese teose kaudu muutub see järgmiste põlvkondade jaoks saabumiseks praegusesse hetke. Muutub kohtumiseks keele kaudu loodud maailmas. Ja seal, nagu poolläbipaistva kardina taga, tunneme ära eelmiste põlvkondade meile päranduseks jäetud teemad, inimelu peegeldused, mille ümber oleme ehitanud oma olemasolu.

      Minevikku poeetiliselt ümber kirjutades muudab see mõtlemise justkui pühaks rituaaliks – parandavaks jõuks. Seda tuleb teha enne, kui kollektiivne mälu hävib, muutumata üleilmseks loovuseks, aja ja inimliku valu kihistuste pildikollaažiks – nagu on kusagil väljendanud Soome filmi suurmees Peter von Bagh –, andmata tulevastele põlvkondadele vastutuse võimalust.

      Sel 1939. aasta suvel kaunistas vana tore seinakell veel mu emakodu elutoa seina ja nikerdustega kummutil ilutses kaunis raamis emaema Helene ja emaisa Gottliebi foto.

      Lapsed seisavad toas vanemate pildi ees. Isal on fotol paksud, heledad, veidi kuldse tooniga juuksed, näojooned on maamehe jaoks liiga peened. Ema Helene on arvamusel, et isa tervise rikkus Esimene maailmasõda, mõttetu ja julm. “Kuid õnneks jäi isa ellu ja temast sai meie isa ja Eesti saavutas lõpuks iseseisvuse.”

      ESIMESE MAAILMASÕJA MÄLESTUSED

      Kui Tsaari-Venemaa Eestis 1914. aasta 31. juulil üldmobilisatsiooni välja kuulutas, algas eestlaste jaoks Esimene maailmasõda, millele järgnes Eesti Vabadussõda. See tähendas tollastele noortele Eesti meestele viie ja poole aasta pikkust sõjateed. Palju kergemini pääses neil päevil Soome, mis oli küll Vene impeeriumis, kuid maa eristaatuse tõttu sealt mehi ei mobiliseeritud.

      Minu emaisa Gottlieb Madi oli uhkesse, rätsepa nõelasilmast tulnud sõjaväemundrisse riietatud ja ilmselt seisis ta tsaariarmee polgus (ma ei tea polgu nime), mis koosnes tuhandetest Eesti meestest. Kusagil seal rivis seisis minu teinegi vanaisa Elmar Paju, samasuguses uhkes mundris (sellest on imekombel fotogi säilinud). Aga võib-olla nad olid ka orkestri poolel. Mõlemad vanaisad olid väga head muusikud. Elmar oli puhkpillimängija ja Gottlieb oskas vähemalt kolme keelpilli ja lõõtsa. Kahju, et nad kunagi omavahel tuttavaks ei saanud.

      Kui pasunad puhusid ärasõitu ja polguorkester hakkas mängima kurba marssi “Toska po rodine”, hakkasid neid ära saatma tulnud omaksed nutma.

      Ma saan ainult intuitiivselt taastada seda hetke, mäletades uduselt lapsena kuuldud emaema Helene ja isaema Elwira jutustusi. Isaema Elwira elas tollal oma vanemate, õe ja vennaga Tartus. Tema kirjandushuviline õde Laura õppis Puškini-nimelises tütarlastegümnaasiumis ja vend Leonhard kommertsgümnaasiumis. Nad olid tulnud Elmarile lehvitama, sest nende vanavanemad elasid Tartu lähedal Palamusel, kus Elmargi. Elmari kaks venda saadeti sealt hiljem linnakooli haritlaseks õppima.

      Tartu on ülikoolilinn ja rahvusliku ärkamise keskus. 1906. aastal ehitati sinna rahvusliku teatri “Vanemuine” uus hoone, 1909. aastal asutati Eesti Rahva Muuseum. 1905. aasta revolutsiooni ajal, sotsiaalsete murrangute tuules, olid kokku tulnud noored kirjanikud ja kultuuritegelased Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Bernard Linde, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Aino Kallas, Jaan Oks jmt. “Noor-Eesti”, julge kultuuripoliitiline rühmitus, oli seadnud oma eesmärgiks Eesti ühiskonna muutmise ja Eesti vaimse vaatepiiri avardamise. Varem öeldi “Noblesse oblige – aadel kohustab!”, noored Eesti luuletajad aga hüüdsid “Jeunesse oblige – noorus kohustab!”. Tartu oli heisanud oma loosungi “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”. Taheti murda läbi Saksa ja Vene kultuurimõjudest laiemale euroopalikule pinnale: liita Eesti kirjandusega Skandinaavia, Itaalia ja Prantsuse uusi kirjanduslikke suundi. Vanaema Elwira gümnasistist vend Leonhard oli öelnud sellel mobilisatsioonipäeval, et tema võitleks ainult iseseisva Eesti eest.

***

      Kui ma vanaemalt täpsemalt neid asju lapsena pärisin, siis ta ei tahtnud rääkida, selle asemel soovitas ta mul õmblemist õppida, sest “nii mõnedki Eesti naised, kes neljakümnendatel aastatel Siberisse olid küüditatud, olid ellu jäänud, kuna olid haaranud viimasel kinnivõtmise hetkel õmblusmasina sellele teekonnale kaasa ja õmblesid Stalini repressioonidest kurnatud Venemaal, keset nälga ja haigusi, Vene naistele igast võimalikust kangatükist kenasid riideid”. Palgaks said nad vaesunud venelaste tagasihoidlikust toidutagavarast kanamune ja piima.

      Meil ei räägitud Nõukogude ajal kodus eriti neist vanadest asjadest – vanaisade ja – onude sõttaminekust, Vabadussõjast ning paarkümmend aastat hiljem nende inimeste ülekuulamisest KGB keldrites ja küüditamisest.

      Alles siis, kui Eesti jälle iseseisvaks sai, julges mu onu mainida Nõukogude okupatsiooni ajal maa sisse peidetud raamatute kohta. Vanaonu Leonhardi ja vanavanaisa Hendriku prantsuskeelsed teosed geograafiast ja poliitikast olid nüüd seal mädanenud ja ära kõdunenud. Nende enda elu oli hävitanud Nõukogude võim. Nõukogude aeg oli süstinud vägivalla abil inimestesse hirmu: teist ei maksa usaldada, endast ei maksa midagi rääkida. Nii sai vaikimisest meie identiteedi osa. Vaikimise nõue kandus üle järgmistele põlvkondadele. Tänapäevalgi teavad noored 20-aastased harva oma esivanemate lugusid või ei teata isegi nende nimesid. Mul on noor, 23-aastane sõber, intelligentne ja sarmikas, talle on räägitud, et tema vanaema toodi vägisi neljakümnendatel aastatel noore tüdrukuna Poolast Nõukogude Liitu koonduslaagrisse ja pärast ta ei pääsenud enam kodumaale tagasi, kuid see on kõik. Nüüd on mu sõbra vanaema surnud ja ta ei jõudnudki küsida, kuidas vanaema pere Poolas enne sõda elas, milline oli tema perekond, milliseid raamatuid ja ajalehti loeti. Poola pidi ju ka Esimese maailmasõja tuultes Vene impeeriumist end välja võitlema, Teise maailmasõja ajal veeti poolakaid gulagi nagu eestlaseidki.

      Selline mineviku suhtes immuunseks muutumine võttis aega, kuid kui mina olin kaheksakümnendatel aastatel kahekümnene noor, oldi juba üsna immuunsed, peideti oma tunded sügavale ära.

      Arsti ja psühholoogi Heino Noore analüüsi järgi tahtsid inimesed, kes olid pärast sõda ja repressioone ellu jäänud, ka ennast igapäevases elus teostada, karjääri teha, raamatuid kirjutada, põldu harida, olla silmapaistev teadlane, arst, kunstnik, tööline, kuid alateadvuses pidi Nõukogude inimesel olema hirmuseisund.

      Sõja järel esitati eestlastele peamiselt järgmisi süüdistusi: “Nõukogude kodumaa reetur”, “natsionalist”, “kontrrevolutsiooniline element” ja “bandiit”. Kommunistlik Partei ja NKVD otsisid kõikjalt Nõukogude rahva vaenlast. Inimestega käis alateadlikult kaasas mõte: kes on järgmine, keda Nõukogude kord karistab, võib-olla olen mina järgmine. Võib-olla mind millegipärast paljastatakse, ma olen mõelnud Nõukogude korrast halvasti või öelnud midagi kriitilist selle korra kohta ja mind ei võeta enam kooli või tööle, või suunatakse tööle kusagile mujale, kuhu ma ei taha minna.

      Nõukogude Liidus tööpuudust kui sellist ei olnud, laagrite kaudu oli arenenud isegi “orjatöö”. Hirm liikus rahva teadvuses, et niisugune organ nagu GPU, Tšekaa, NKVD või KGB (selle poliitilise “julgeolekuorganisatsiooni” nimi vahetus) oli olemas. See Nõukogude julgeoleku sümbol pidi inimesele kerged judinad pidevalt naha vahele ajama. Inimene polnud mitte ainult surma ohus, vaid ka noore inimese elamata elu oli ohus: kui ma ei allu režiimile, СКАЧАТЬ