Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii lõhestatud, et langes prantslaste intriigidele kergeks saagiks. Peapiiskop oli pidevalt vaenujalal nii ümbruskonna krahvide kui ka rikaste linnaaristokraatidega. Kui prantslased meelitasid esmalt enda poole krahvi ja seejärel ka aristokraadid, oli peapiiskop täiesti kaitsetu. Prantsuse väed marssisid 1311. aastal vähimatki vastupanu kohtamata linna. Peapiiskop säilitas küll Gallia peapiiskopi tiitli, aga võim läks linnavalitsusele, mida juhtisid prantslaste soovi kohaselt valitud konsulid.243

      Dauphiné, mida Prantsusmaa ihkas endale samavõrd, kontrollis Mont Cenis’ kaudu Itaaliasse viivat teed. Alboni ja Vienne’i krahvid, kelle valduses oli Grenoble ja juurdepääsud mäekurule, pidasid aga vastu 1349. aastani, kui müüsid oma maad sularaha eest Prantsuse kuningale. Siitpeale haldas seda ala Prantsuse kuninga poeg ja pärija ehk dofään (on lahtine, kas see tehnilises mõttes oli või ei olnud Saksa-Rooma keisririigi osa).244

      Selleks ajaks oli Saksa-Rooma Burgundia kuningriik silmanähtavalt räsitud. Need alad, mis piirnesid Saksamaaga, näiteks Basel ja Bern, jäid endiselt keisri valvsa pilgu alla. Kõik Prantsusmaaga piirnevad alad aga jäid juba tema haardeulatusest välja. Keisrid lihtsalt leppisid sellega. Ehkki nad vormiliselt küll ei loobunud oma õigustest kuningriigile, ei vaevunud keegi neist peale Konrad IV 1264. aastal rõhutama oma Burgundiaga seotud tiitlit.

      Poliitiline killustumine kogus ilmselgelt hoogu, ehkki vaevalt suudab nii lihtne termin kirjeldada selle protsessi komplitseeritust. Sest sedamööda, kuidas traditsioonilised üksused lagunesid, tekkis uusi moodustisi, küsimata sealjuures senistest riigipiiridest. Abielud, kaasavara, vallutused ja pärandused tõid kaasa lõputul hulgal valduste ja varade liitmisi, lahutamisi ja taasliitmisi. Tüüpiline Burgundia krahv polnud enam ühe selgepiirilise läänivalduse valitseja, kes allus ühele isandale. Palju sagedamini oli tema valduses terve hulk maid, tiitleid ja õigusi, mis olid kogunenud põlvkondade jooksul tema suguvõsa rüütlite, nende naiste, laste ja advokaatide jõupingutuste tulemusena.

      Uurides lähemalt Burgundia pfaltskrahvkonda, võib näha, et esialgne päritud valdus on mitu korda liikunud ühelt poliitiliselt üksuselt teisele ja abielude kaudu ühe suguvõsa käest teise kätte: 1156. aastal siirdus see saksa soost Hohenstaufenite kätte, 1208 Baieri Andechite kätte ja 1315 Prantsuse kuningakoja valdusse. Iga kord lisas uus omanik oma naise tiitlid ja varad oma tiitlitele ja varadele ning tunnistas mõnikord ka senise kõrgema isanda õigusi, aga mõnikord mitte. Õukondade suguvõsauurijatele ja nende klientidele oli tähtis hetk 1330. aastal, kui Prantsuse Burgundia hertsogi abikaasa Jeanne III de France sai emalt päranduseks õiguse Saksa-Rooma keisririigi koosseisus olevale Burgundia pfaltskrahvkonnale. Kuningriigi hertsogkond ja keisririigi krahvkond olid nüüd äärmiselt lähedal püsivale ühinemisele. Burgundia pärimisepisoodide rägastikus (vt allpool) püüdis Prantsuse kuninga tütar ja Burgundia pfaltskrahvinna Marguerite (1310–1381) liitumist kiirendada. 1366. aastal hakkas ta propageerima nimetust Franche-Comté (sic), jättes traditsioonilise nime Burgundia krahvkond oma dokumentidest välja. (Kahtlemata pidas ta silmas Rainald III eeskuju, kes mõtles välja väljendi franc comte.) Lõplikult kinnistus Franche-Comté nimi siiski alles pärast Marguerite’i surma. Bryce’i nimistus kannab see numbrit VII.245

      14. sajandi keskpaik oli üle kogu Euroopa suur häda ja viletsuse aeg. Aastal 1348 jõudis siia Must Surm, ehkki see polnud kaugeltki viimane kord, kui muhkkatk Euroopasse tungis. Prantsusmaast sai Inglismaaga peetud Saja-aastase sõja ajal täielik tapluse tallermaa, Saksa-Rooma keisririigis puhkesid segadused seoses 1356. aasta kuldbullaga ning keiserliku põhiseaduse ja valimisprotseduuride kehtestamisega. Kirikulõhe tõttu oli Roomas üks paavst ja Avignonis teine. Need vähesed Burgundia kuningriigi osad, mis polnud veel kaotatud, põhjustasid sageli naabrite vaidlusi. Seetõttu puhkes mõistusevastaseid kriise ühtaegu Prantsuse kuningriigis, Burgundia hertsogkonnas ja pfaltskrahvkonnas. Siinkohal tasub nõrgemanärvilistel lugejatel teha vaheaeg.

      Uurides Burgundia võimusuhteid 1360. aastatel, võib lugejat kergesti tabada nii-öelda Paliis-Rondon, nagu jaapanlased ütlevad kõõrdsilmsuse kohta. Kolm peamist tegelast olid Prantsuse kuningas Jean II de Valois ja tema kaks poega: Charles de Navarre ja Philippe le Hardi. Üks selgitus kõlab niimoodi:

      Navarra Charles II oli Burgundia hertsogi Robert II vanema tütre Burgundia Marguerite’i pärija. Prantsuse kuningas Jean II oli Burgundia hertsogi Robert II teisena sündinud tütre, Burgundia Jeanne’i poeg ja pärija. Jean oli Philippe’i isa esimese astme nõbu, Charles aga Philippe’i isa esimese astme nõo poeg ehk teise astme nõbu. Charlesi ema Jeanne oli surnud juba 1349. aastal. Jeani olukorda parandas ka see, et ta oli leseks jäänud Auvergne’i Jeanne’iga abiellunud noore hertsogi kasuisa …246

      See, nagu võibki arvata, pole õige viis olukorda selgitada, isegi kui siin on kõik õige.

      Teine võimalus on jätta sugulussidemete sasipundar spetsialistide hooleks ja piirduda nimede ning poliitikaga. Sellest on abi, kui on algusest peale selgeks tehtud, et kolm naist kasutasid kõik sama nime – Burgundia Marguerite – ja kolm meest kandsid kõik nime Philippe de Valois. Üks nendest, keda teatakse ka kui Philippe de Rouvres’i (1347–1361), algatas 1361. aastal tahtmatult kriisi, surres noorena uuesti levima hakanud katku, saamata järglasi. Oleks ta ellu jäänud, võinuks ta liita oma valdused valutult hertsogkonnaga ja oma naise valdused pfaltskrahvkonnaga. Selle asemel läksid nähtavasti kõik tema tiitlid rivaalide kätte. Pealegi otsustas Prantsuse kuningas Jean Hea ignoreerida esmasünniõiguse põhimõtet ja panna Burgundia hertsogkonna puhtpoliitilistel põhjustel oma neljanda poja jaoks kõrvale.

      Kuninga neljanda poja, juba teismelisena 1356. aastal Poitiers’ lahingus inglaste Musta Printsi vastu kannuseid teeninud Philippe de Valois’ (Philippe le Hardi – Philippe Julge) on kõikide järgnenud sündmuste mõistmise võti. Hoolimata tagasihoidlikust kohast Prantsusmaa troonipärijate pingereas, läks tal korda saavutada tooniandev seisund regentide nõukogus, mis pärast tema isa surma 1364. aastal juhtis Prantsusmaad aastakümneid.247 Abielludes aga Philippe de Rouvres’i lese Marguerite de Dampierre’iga, kes oli Flandria pärijanna (kus teda teati Marghareta van Male nime all), päästis ta hulga õigusi ja tiitleid, mis olid varem kaduma läinud. Nende hulgas oli eluliselt tähtis õigus valitseda Burgundia pfaltskrahvkonda, mis tagastati Marguerite’ile 1384. aastal pärast tema isa surma. Tulemuseks oli uuesti ühendatud Burgundia, kuhu kuulusid hertsogkond ja krahvkond, mis liitusid üheks tervikuks Philippe le Hardi pika elu viimasel kahel kümnendil. Seda üksust Bryce’i loetelus eraldi ei ole, see on kombinatsioon numbritest X ja VII.

      Kellelegi polnud muidugi üllatus, et hertsogkonna-krahvkonna tekkimine – mis osutus võimalikuks ainult tänu Prantsusmaa ja Saksamaa üheaegsele nõrgenemisele – tekitas tõsiseid hõõrumisi. Prantsusmaal põhjustas see kodusõja, kus peamised pooled olid kaks õukonnafraktsiooni, burgundlased ja armanjakid, kelle intriigid põimusid peagi Sajaaastase sõja poliitikaga. Esimesed püüdsid säilitada häid suhteid nii Philippe le Hardi järeltulijate kui ka Burgundia inglastest liitlastega. Teised kui prantsuse patrioodid mõistsid lahku löönud hertsogkonna tegevuse ja reetliku liidu inglastega hukka. Kui inglased okupeerisid aastail 1418– 1436 Pariisi, osalesid selles ka Burgundia väed. Keisririigi sakslased, kes olid lootusetult takerdunud omaenese sisetülidesse, ei suutnud kuidagi sekkuda enne, kui 1430. aastatel algas Habsburgide ajajärk. Kõik, välja arvatud ehk keisri kantselei ametnikud, olid unustanud, et Burgundia kuningriik polnud ametlikult hingusele läinud. Esialgu aga võisid hertsogid ja krahvid nautida vaba põlve.

      Seda hämmastavat uut moodustist, mis tegutses edukalt 14. sajandi lõpust 15. sajandi lõpuosani, on üldiselt ja ebatäpselt nimetatud Burgundia hertsogkonnaks, mõnikord ka lihtsalt Valois’de Burgundiaks; СКАЧАТЬ