Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muudeti kindluseks ja selle areenile püstitati õnnetu hoonekompleks, mis pidi pakkuma turvapaika. Niisugustes oludes tuli Rudolf III-l võidelda aina kasvama kippuvate piirangutega. Kroonikud andsid talle hüüdnimeks Laisk (sks Faule, pr Fainéant) ja Vaga ehk kokku „püha logard”. Eriti häiris teda riigi põhjaosa pfaltskrahvide hävitustöö, mille vastu ta kutsus appi sakslaste kuninga Heinrich II. Vastutasuks nõudis Heinrich – nagu ka Normandia hertsog William samal ajal – lubadust määrata end Rudolfi ainsaks pärijaks. Rudolfil ei olnud lapsi ja trooni oleks tõenäoliselt hakanud endale nõudma üks toonase hirmuäratava aja hirmuäratavamaid sõjamehi, Champagne’i valitseja Odo II. Tegelikult suri Heinrich (valitses 1014–1024) enne kui Rudolf. Aga antud lubadust ei unustatud.

      Olukord läks kriitiliseks 1032. aastal. Nagu oli arvatudki, suri Rudolf pärijata. Ootuspäraselt asusid kahe Burgundia trooni otsekohe endale nõudma nii Champagne’i Odo kui ka Heinrichi poeg, keiser Konrad II. Keiser jäi peale, sest Odo taotluse tühistas tema feodaalisand, Prantsuse kuningas. Nii et kui kahe Burgundia riik läks valutult Saksa keisrite valdusse, oli tagatud ka rahvusvaheline tunnustus. Riik sai vähemalt teoreetiliselt püsima jääda, kuni selle kõige viimane kild langes kuus sajandit hiljem Prantsusmaa kätte.

      Saksa Rahva Püha Rooma riik, nagu seda hakati nimetama, polnud lihtne organism. Selle lõpupoole olnud seal öeldavasti niisama palju vürstiriike, kui on aastas päevi. Pärast 1032. aastat aga koosnes see põhiliselt kolmest osast: Saksamaa kuningriik (Regnum Teutonicum), Itaalia kuningriik (Regnum Italiae) ja Burgundia kuningriik (Regnum Burgundiae) ehk Arles’i kuningriik – nagu see inkorporeerimise järel ümber nimetati –, mis aga saksa keeles on tuntud nime all Königreich von Burgund. Seega oli järele jäänud ainult kaks Burgundiat: kõrgemast võimust sõltuv hertsogkond Prantsusmaal ja kõrgemast võimust sõltuv riik Saksa-Rooma keisririigis. Kas viimati nimetatu tuleks lugeda uueks riiklikuks moodustiseks või mitte? Bryce’i arvates mitte ja nii käsitlebki ta seda kui lihtsalt Arles’i riigi jätku. Siiski on vastupidised väited vägagi veenvad. Poliitiline kontekst oli radikaalselt muutunud ja ka territoriaalne baas hakkas muutuma. Saja aasta jooksul pärast 1032. aastat elas keisrivõimule alluv Burgundia üle veel uusi muutusi. Seda käsitletakse siin kui seitsmendat riiki.

      Järgmised kolmsada aastat – mis on ju tohutu ajavahemik – tegutses keisririigi koosseisu kuuluv kuningriik nii hästi, kui suutis. Kui mitte arvestada Friedrich Barbarossat (valitses 1152–1190), siis ei ilmutanud keisrid kaugel Saksamaal asuvatest residentsidest Burgundia vastu erilist huvi. Kuningriigi poliitika peamise sisu moodustasid kohaliku tähtsusega asjad: krahvide ja linnade vihavaen, tähtsusetud lahingud, valitsejate vandenõud. Aga ikkagi oleks ainult vähesed osanud ennustada, et Prantsusmaa koosseisus olev tagasihoidlik hertsogkond võib ühel päeval tõusta tunduvalt mõjuvõimsamaks kui Saksa-Rooma keisririigi hiigelsuur kuningriik.

      Keisririigi kuningriigis kujunenud keelelised mustrid on vägagi õpetlikud. Sakslaste ülevõimust hoolimata leidis saksa keel vähe sissetungivõimalusi. Peamiseks kohalikuks keeleks jäi frankoprovansi ehk arpitani keele eelkäija. Seda keelt võib tänapäeval kuulda Lyoni tänavail ning mitmel pool Šveitsi lääneosas ja Savoias. Igaühele, kes oskab kuulata ajaloo hääli, kajab frankoprovansi keeles vastu minevikku vajunud Burgundia.224

      Mehhanism, mille abil keiser ülendas oma riigi krahve hertsogiteks, näib rajanevat puhtalt juhusel. Kõik sõltus vasalli mõjuvõimust, prestiižist ja heast õnnest. Siiski on kogu loos erilisel kohal üks uus hertsogkond, mis on tihedasti seotud Zähringeni ülikusuguvõsaga. Tänapäeval on kõrgel künkal paiknev Zähringeni loss, kust avaneb hea vaade Freiburgi linnale, küll varemeis, aga 11. ja 12. sajandil elas seal ambitsioonikate krahvide suguvõsa, kes oli juba kaks korda võitnud kätte, aga ka kaotanud hertsogkonna staatuse, ning oli nüüd kolmandal katsel. Zähringerid olid näidanud end oma valduste tõhusate juhtidena, nad olid hästi ära kasutanud oma seaduslikke õigusi kiriku maadele Schwarzwaldis ja pärast Freiburgi omavalitsuse moodustamist võtsid nad esimestena kasutusele ühendatud omavalitsuse süsteemi. Nad tegid vähendatud kujul seda, mida keiser tahtis ellu viia suuremas ulatuses. Liialt palju Burgundia ülikuid oli unustanud oma truudusvande lääniisandale. Seetõttu määras keiser 1127. aastal Konrad von Zähringeni Burgundia halduriks (rector), andes talle edaspidi tasuks maid äsja moodustatud Väike-Burgundia (Burgundia Minor) hertsogkonnast. Zähringenidest haldurid asusid tõhusalt korda taastama.225

      Väike-Burgundia hertsogkond (Burgundia Minor), mida saksa keeles nimetatakse Klein Burgundiks, hõlmas suure ala Juura mägedest ida pool, mis langeb üsna täpselt kokku tänapäevase Šveitsi prantsuskeelse osaga. Bryce’i nimistus kannab see numbrit VI. Samas hertsogkonnas oli väiksem üksus, nimelt Landgrafschaft ehk maakrahvkond, mis samuti kandis nime Burgundia ja on Bryce’i loetelus number VIII all. See valdus võttis enda alla ala mõlemal pool Aare jõge Thuni ja Solothurni vahel. Võimalik, et see ei ulatunud nii kaugele kui Habichtsburgi või Habsburgi loss (tõlkes Haukaloss), mis seisab Aare ääres Solothurnist mõnevõrra allavoolu ja on Kesk-Euroopa kõige mõjuvõimsama dünastia algne kodupaik. Habsburgide pärimuse kohaselt oli suguvõsa rajaja nimi Guntram.226

      Zähringeride kui haldurite ja hertsogite alluvuses oli suur hulk ülikuid, krahve ja piiskoppe ning arvukalt lojaalseid linnu keset isepäiseid maapiirkondi. Zähringerid ilmutasid suurt energiat, rajades ühendatud linnade võrgustiku, kuhu kuulusid Fribourg, Burgdorf, Murten (Morat), Rheinfelden ja Thun. Zähringeride tegusaim esindaja krahv Berthold V (u 1180–1218) rajas Thuni lossi ja asutas – väidetavalt pärast seda, kui oli tapnud karu – Berni linna. Kui ta aga pärijateta suri, oli lõpp ka hertsogkonnal. Seda katset enam ei korratud.227

      Juba 12. sajandi keskel andis Friedrich Barbarossa enesele väga hästi aru vajadusest tugevdada igati keisrivõimu. Friedrich krooniti 1152. aastal Aachenis Saksamaa kuningaks, 1154. aastal Pavias Itaalia kuningaks, 1155. aastal Saksa-Rooma keisririigi keisriks ja pärast märkimisväärset viivitust 1173. aastal Arles’is Burgundia kuningaks. Igale nimetatud sammule eelnes aastaid poliitilist võitlust ja sõjakäike. Kogu aeg tegi ta tihedat koostööd paavstivõimuga, andes uue elu ka nn kahe mõõga doktriinile, mille kohaselt keiser ja paavst on jumala volinikud, kes esindavad vastavalt ilmalikku ja kiriklikku võimu. Barbarossa sügavam huvi Burgundia vastu tekkis pärast abiellumist oma teise naise Beatrice’iga, kes oli pfaltskrahvi pärijanna. Tänu sellele liidule võttis ta krahvkonna oma otsese juhtimise alla, sekkus kuningriigi sisetülidesse, aga ei saavutanud vähemalt siin midagi eriti tähtsat. Barbarossa suri teel Teise ristisõtta, nägemata Püha Maad.228

      Pikka aega kestnud keisrite ja paavstide vastuolusid tagant õhutanud investituuritüli nõrgestas paratamatult mõlemaid keskaja mõjuvõimsaimaid pooli. Tüli sai alguse 10. sajandil, kui Ottooni keisrid püüdsid saavutada kontrolli paavsti valimise üle, ja see vältas kord vaibudes, kord ägenedes 13. sajandini. Üldjoontes oli selle keskmes lõppematu vaidlus selle üle, kas ülem on paavsti või keisri võim, ja iseäranis selle üle, kellel on õigus määrata kohale teisi ametimehi. Tülile andis lisamõõtme äge kodusõda Saksamaal, mis teoreetiliselt lõppes 1122. aastal Wormsi konkordaadiga. Tegelikult jätkus tüli igal pool, mitte ainult Inglismaal kuningas Johni ajal. Võib-olla on ajaloolased, kes ei pööranud tähelepanu teistele pingeallikatele,229 selle tähtsust mõnevõrra liialdanud, aga kõikjal Euroopas aitas see kujuneda ummikseisul, kus ei keiser ega paavst olnud nõus arvestama teise poole nõudmisi, ja see ainult kiirendas võimu killustumist.

      Investituuritüli ajal … tekkis uusi riiklikke moodustisi, mis kujunesid tuumikuks, millest said alguse hiliskeskaegse Saksamaa vürstiriigid … Möödus palju põlvkondi, enne kui … vürstid saavutasid oma alade üle täieliku kontrolli, ehkki juba 12. sajandi algul asusid suured aristokraatide suguvõsad teele, mis СКАЧАТЬ