Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      Seega oli Karl Suure riigi esialgne jagunemine 843. aastal kõigest esimene samm palju pikemas protsessis. Ehkki Lothar I sai omaaegse Burgundia kuningriigi suurima tüki, sealhulgas Lyoni, läks umbes kaheksandik sellest Lääne-Frangimaale. Verduni lepingu punkt, milles käsitleti seda strateegiliselt tähtsat ala, kuhu kuulus Saône’i ülemjooksu org koos Guntrami kunagise pealinna Chaloniga, oli üks väheseid, mis kehtis pikka aega, ja tänu sellele said siinsed valitsejad mandrit poolitavate mägede lõunanõlvadel tugiala. Nüüdsest alates oli Lääne-Frangi riigil ja hiljem Prantsuse vägedel kindel platsdarm, kust minna Itaaliasse.

      Verduni lepinguga sai Frangi riigi lääneosa traditsioonilise nime Regnum Burgundiae, mis aga osutus tühjaks sõnakõlksuks, sest pikka aega ei saanud see ala endale mingit erilist staatust. Püsivam lahendus leiti alles 880. aastatel, kui Lääne-Frangi riik võttis kasutusele hertsogkondadest ja krahvkondadest koosneva haldusjaotuse. Valiti välja seitse kõrgemat aadlikku, kes said hertsogi (dux – valitseja) tiitli ja kellele allus hulk temast sõltuvaid krahve. Burgundia hertsogkond võttis võrdsena koha sisse Akvitaania, Bretagne’i, Gascogne’i, Normandia, Flandria ja Champagne’i kõrval. See vastab Bryce’i nimistus punktile X, ehkki oli kronoloogilises järjestuses neljas.

      Nagu võiski arvata, ei edenenud hertsogkonna asjad kuigi hästi. Keskne kuju kõikvõimalikes arvukates konfliktides oli Richard Kohtumõistja (u 850–921), Lääne-Frangi riigi kuninganna, Karl Paljaspea abikaasa Richildise vend. Richard, kelle suguvõsa pärines Autunist, liikus Karli sõjaretke ajal Rooma ja sai viimaks (Lääne-Frangi riigis asuva) Burgundia valitsejaks. Algul oli tema tiitel marchio (markii, st piiriisand), hiljem aga hertsog. Tema surivoodil lausutud ülestunnistus sai kuulsaks: „Ma suren teeröövlina, aga ma säästsin ausate inimeste elu.”

      1004. aastal võtsid Prantsuse kuningad hertsogkonna otsese juhtimise Richard’i järglaste käest üle. Mõnikord valitses hertsogkonda mõni vasall, mõnikord kuningas isiklikult. Kuni 1361. aastani oli hertsogite nimekirjas kaksteist nime, alustades Robert le Vieux’ga (surn 1076) ja lõpetades Philippe de Rouvres’iga (valitses 1346–1361). Neile alluvate vasallide hulgas olid Chaloni, Charolais’, Mâconi, Autuni, Nevers’i, Avalloni, Tonerre’i, Senlis’, Auxerre’i, Sens’i, Troyes’, Auxonne’i, Montbéliard’i ja Bari krahvid, kes kõik mõtlesid endale välja pika ja värvika eluloo. Mõningase viivitusega viidi hertsogkonna halduskeskus Dijoni, mis asub Saône’i lisajõe ääres, kust on mugav liikuda kas Langres’i platoole või suunduda ülesvoolu Seine’i ülemjooksule ja edasi Pariisi.208

      Hertsogkond oli juba mõnegi auväärse kloostri kodu, nüüd lisandusid veel mõned uued nimed. Aastal 910 asutatud Cluny kloostrit, kus elati püha Benedictuse209 reeglite järgi, peetakse sageli lääne kloostrielu tavade alusepanijaks ja see oli kolme või nelja paavsti alma mater.210 Samuti 10. sajandil rajatud Tournus’ kloostrikirikus on leidnud rahupaiga märter püha Philibert’i säilmed. Cîteaux’ klooster, kust sai alguse tsistertslaste ordu, rajati 1098. aastal. Kiriku reformija ning templirüütlite ordu rajaja Bernard (1090–1153) saabus siia noore mehena211 ja pidas 31. märtsil 1146 Vézelay kloostri saalis jutluse, milles propageeris Teist ristisõda. Pontigny klooster Yonne’i jõe ääres on rajatud püha Bernardi eluajal.

      Nende Burgundia kloostrite mungad on väga kõrgelt hinnatud kui unustuse hõlma vajunud viinamarjakasvatuse taaselustajad. Nad ei olnud küll päris pioneerid, sest kirikule kingitud viinamarjaaiast on kirjutatud juba kuningas Guntrami ajal. Aga siinsed mungad olid armulauatalituse kaudu ka veini tarbijad ja nii nad rajasidki aja jooksul kannatlikult Côte d’Ori ehk Côtes de Beaune’i nõlvadele võrratud viinamarjaaiad ja leiutasid ühtlasi nii veinitootmise meetodid kui ka ajaproovi läbi teinud terminid cru, terroir ja clos. Punast Burgundia veini saadakse viinamarjasordist pinot noir, enamik selle tootjaid kuulub nn Grand Cru nimistu etteotsa, näiteks Vosne’i lähistel paiknev Domaine de la Romanée-Conti, mis omal ajal kuulus Saint-Vivant’i kloostrile, või siis Aloxe-Corton, mis tegutses Autuni katedraali kapiitli juures, või ka Chambertin, mis asutati de Bèze’i kloostri juurde. Kõik need alustasid keskajal kiriklike ettevõtetena. Valge Chablis’ veini leiutasid Pontigny mungad. Clos de Vougeot’d, mida esimestena hakkasid kasvatama Cîteaux’ mungad, valmistas 1115. aastast kuni Prantsuse revolutsioonini ainult üks tootja.212

      Sellest ajast saadik on chanter le vin – veini ülistamine lauluga – osa hertsogkonna pärandist. Palju ajatuid Prantsuse joogilaule, näiteks „Chevalier de la Table Ronde” ja „Boire un petit coup”, on pärit Burgundiast ja need ülistavad kultuuri, mille osaks on hea vein, hea toit, hea seltskond ja eelkõige hea tuju.

      Le Duc de Bordeaux ne boit qu’ du Bourgogne,

      mais l’ Duc de Bourgogne, СКАЧАТЬ