Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Guillaume Dufay (u 1397–1470) oli tõenäoliselt oma aja kuulsaim Euroopa helilooja. Hiljem andis prantsuse-flaami koolkond terve trobikonna andekaid heliloojaid, kelle seas hõivas keskse koha geniaalne Joskin van de Velde (u 1450–1520) – rohkem tuntud Josquin des Prez’ nime all –, kes arendas polüfoonia täiuslikkuseni.260

      Renessansiajastu kirjandus hõlmas palju valdkondi luulest filosoofiani. Oma aja suurim humanist Rotterdami Erasmus (1466–1536) oli burgundlane. 261 Ladina keele kõrval arenesid nii prantsuse kui ka hollandi keel, kusjuures keelte segunemist nimetati „kahe kultuuri dialoogiks”. Burgundia pakkus ainet ka ühele 20. sajandi kõige rohkem elevust tekitanud teadusuurimusele, Johan Huizinga teosele „Keskaja sügis” („Herfsttij der Middeleeuwen”, 1919). Leideni ülikooli professor ja kultuuriajaloo pioneer Huizinga (1872–1945) analüüsis üksikasjalikult Burgundia õukonna rituaale, kunstivorme ja näidendeid, et sõnastada oma teooria hiliskeskaegse elu karmi ja emotsionaalse olemuse kohta ning vaielda vastu levinud arvamusele, et tegu oli ajastuga, mida iseloomustasid renessansi ilu, esteetika ja valgustatud arutelud.

      Kui maailm oli veel viis sajandit noorem, oli kõigil inimeste elusündmustel palju teravamate piirjoontega väline vorm kui praegu. Mure ja rõõmu, õnnetuse ja õnne vahel paistis olevat suurem vahemaa, kui see meile tundub; kõigele kogetule oli omane see otsesus ja absoluutsus, mis on veel praegugi man laste rõõmul ja murel. Iga sündmust, iga tegu ümbritsesid väljakujunenud ja väljendusrikkad vormid, nad olid häälestatud range ja kindla elustiili ülevusele. Suurtele sündmustele – sünnile, abiellumisele, surmale – andis sakrament jumaliku müsteeriumi sära. Kuid ka vähemaid eluseiku, mõnda reisi, tööd, külaskäiku saatsid tuhat õnnistust, tseremooniat, kõnekäändu ja suhtlusvormi.262263

      Huizinga vaated avaldasid äärmiselt suurt mõju, ehkki need kutsusid esile mõne tema Hollandi ametivenna pahameele ja ta belglasest sõbra Henri Pirenne’i hämmelduse.264

      Kuigi hertsog-krahvid toetasid kultuuri erakordselt palju, oli nende kõige tähtsam töö poliitika. Burgundia paistis silma oskusega rajada tervikliku riigi alused ning hiilgava diplomaatiaga. Ehkki mässuliste mahasurumiseks kõlbas kasutada ka jõudu, austati kohalikke iseärasusi, valitsemisel aga peeti silmas kindlaid protseduure ja üksmeelt. Tüüpiline dekreet 13. detsembrist 1385 andis Genti asukatele ühtaegu aimu nii isanda raskest käest kui ka suuremeelsusest:

      Prantsuse kuningas Philippe, Burgundia hertsog, Flandria ja Artois’ krahv, Burgundia pfaltskrahv … tervitab kõiki ja annab teada … meie hea Genti linna … väga armastatud alamatele, kes on pöördunud alandlikult meie poole halastada, et andestaksime kõik pahateod ja solvangud … ja annaksime neile kõik nimetatud õigused ja privileegid, kui nad tunnistavad end täielikult [meie] alamateks.265

      Nagu Inglise monarhid, nii kasutasid ka hertsog-krahvid oma võimatuseni sassis sugupuud toetamaks väiteid, et just nemad on tõelised Prantsuse kuningad, kusjuures eriti agaralt tegeles Prantsusmaa asjadega Philippe Vapper. Kui ta 1404. aastal suri, oli tema positsioon nii Valois’ verd printsina kui ka iseseisva valitsejana täiesti kindel. Siiski ei jätnud ta oma Burgundiat hooletusse. Ta oli heade veinide asjatundja ja andis välja üksikasjalikke dekreete, millega keelas kasvatada väheväärtuslikke Gamay viinamarju ning kasutada rohkelt sõnnikut, millega üritati kasvatada kvantiteeti kvaliteedi arvel. Niisugused väikelinnad nagu Pommard, Nuits-Saint-Georges ja Beaune tõusid Philippe’i ajal silmapaistvateks veinikaubanduse vahendajate (négociants) keskusteks. Üks Philippe’ile kuulunud valdusi Côte d’Ori nõlvadel Château de Santenays toodab tänapäevalgi tema nime kandvaid veine.266 Samuti oli ta Dijoni Palais de Ducsi peamine arhitekt.267

      Philippe’i poeg Jean sans Peur – Jean Kartmatu – kes oli noore rüütlina võidelnud türklastega Nikopolise all, tugevdas Burgundia mõjuvõimu ja sõltumatust veelgi. Ta oli alailma tülis oma Prantsuse sugulastega ja septembris 1419 Pariisi lähedal Montereau sillal, kuhu ta oli tulnud oma teada diplomaatilisi läbirääkimisi pidama, kaotas ta dofääni kaaskonna käe läbi elu.268 Jeani poeg Philippe le Bon – Philippe Hea –, kes nooruses kandis Charolais’ krahvi tiitlit, viis Burgundia maine ja jõukuse tippu. Ta laiendas riiki, ostes Namuri ja Luksemburgi, vallutades Hollandi, Zeelandi ja Friisimaa ning pärides Brabanti, Limburgi ja Antwerpeni. Talle meeldis end tituleerida mitte just eriti tagasihoidlikult „Lääne suurhertsogiks”.269

      Philippe Hea matuseid on sageli kirjeldatud kui Burgundia ajaloo kõige suurejoonelisemat vaatemängu. See lavastati 1467. aastal Brügges ja seda kirjeldab väga üksikasjalikult õukonna kroonik Chastellain. Sajad musta riietatud leinajad said võimude kulul oma positsiooni näitava mantli. Püha Donatiuse kirikus oli nii palju küünlaid, et värvilised aknaklaasid tuli sisse lüüa, sest oli vaja leevendada palavust. Kakskümmend tuhat pealtvaatajat jälgis tõrvikutega rongkäiku.

      Hertsog Philippe’i põrm … oli asetatud suletud tinasarka, mis kaalus üle 240 naela. Sark oli kaetud kolmekümne kahe küünrase kuldse kangaga, mis oli ääristatud musta atlassiga. [Seda] kandis kaksteist amburit, kuldset kirstukaant kandis kuusteist tähtsat parunit … Neljale pikale latile toetuv baldahhiin oli nelja Burgundia üliku – Joigny, Bouquani ja Blancquehaini krahvi ja senjöör de Chastelguioni – hooleks. Otse nende järel … liikus üksi ülemtallmeister … [ja] matuste peakorraldaja Meriadez. [Tema] käes oli lahkunud isanda rikkalikult kaunistatud tupes maa poole suunatud mõõk.270

      Matuse ajal anti mõõk surnud hertsogi pojale ja pärijale Charles’ile. See protseduur oli laenatud prantslaste kuninglikelt tseremooniatelt ja pidi märkima valitsejavõimu järjepidevust, aga andis aimu ka Charles’i kavatsusest elada mõõga toel.

      Charles le Téméraire’i on sõltuvalt tõlkest nimetatud Südiks, Tormakaks ja Hirmsaks. Ta oli Portugali printsessi poeg ja mitme abielu kaudu nii Prantsuse kui ka Inglise kuninga õemees. Tema sõjakas iseloom oli avaldunud juba enne isa surma, kui ta 1466. aastal andis käsu tappa kõik mässama hakanud Dinant’i linna mehed, naised ja lapsed. Charles Südi suurim viga oli arvamus, et ta võib solvata korraga kõiki naabreid, ja nii liitusid tema vaenlased 1470. aastate Burgundia sõdade ajal viimaks tema vastu. Seetõttu leidis Charles end peagi silmitsi Prantsuse kuninga Louis XI-ga läänes ning Lorraine’i vägede ja šveitslastega idas.271

      Šveits, mis oli nüüdseks neelanud alla suure osa vanast Ülem-Burgundiast, osutus Burgundiale saatuslikuks vastaseks. Kolmes järjestikuses lahingus said Charles’ile osaks alandused ja lüüasaamised. Grandsoni all Vaud’s (2. märtsil 1476), kus ta oli tapnud kohaliku garnisoni, pidi ta maha jätma suure saagi, sealhulgas oma puhtast hõbedast vanni. 22. juunil 1476 piirati ta armee Berni kantonis Morat’ (Murten) järve ääres sisse ning palju tema sõjamehi uppus. Ja viimaks, Nancy talvise piiramise ajal tabas teda surm (5. jaanuaril 1477). Kroonik Philippe de Commynes pani kirja, mida oli kuulnud:

      Hertsogi … halvas seisukorras vähesed üksused … kas tapeti kohe või [sunniti] põgenema … Burgundia hertsog ise langes sõjaväljal … Sellest rääkisid mulle [sõjavangid], kes nägid, kuidas ta maha paisati … Talle tungis kallale suur hulk sõdureid, kes ta tapsid ja röövisid tema surnukeha paljaks, tundmata teda sealjuures ära. See lahing toimus … päev enne kolmekuningapäeva. [Kaks päeva hiljem] tunti tiigi jäässe külmunud hertsogi alasti surnukeha ära: pea oli Šveitsi hellebardiga lõuani lõhki löödud, keha aga šveitslaste odadega palju kordi läbi torgatud.СКАЧАТЬ