Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      Kõige tugevamini sõnastati kiriku seisukoht investituuri asjus Burgundias 1157. aastal. Besanzi (Besançon) maapäeval julges paavsti legaat tulla välja seisukohaga, et Saksa-Rooma keisririik pole midagi muud kui paavsti beneficium, see tähendab paavsti otsustada olev vabatahtlik kingitus. Nagu märgib üks ajaloolane, riskis legaat sellega, et mõni keisri hertsog lööb ta pealuu sõjakirvega lõhki, sest ta püüdis seada kahtluse alla keisri vaieldamatut võimu. Kindlasti andis ta nii Besanzi peapiiskopile kui ka kohalikule krahvile mõtteainet.

      Burgundia pfaltskrahvkond – nii hakati seda nimetama asendi tõttu kuningriigi põhjapiiril – oli otsustava tähtsusega ala. Krahv Rainald või Renaud III (surn 1148) oli kord juba üritanud luua oma väikest riiki, aga ebaõnnestunult. Pärinud naabruses Prantsusmaal Burgundia hertsogkonnas asuva Mâconi krahvkonna, kuulutas ta end Freigraf’iks ehk franc comté’ks keisririigi koosseisus. Keisrivõimule see ei meeldinud ja karistuseks konfiskeeriti suurem osa Rainaldi valdustest. Rainaldi tütar aga abiellus keiser Friedrich Barbarossaga ja nii säilis ka mälestus Rainaldi „vabakrahvkonnast”.232 Aastal 1178 läks Besanzi peapiiskopil, kes oli Rainald III lapselaps, korda teha oma piiskopkonnast Reichsstadt ehk riigilinn, millel polnud niisuguseid feodaalkohustusi nagu pfaltskrahvkonnal. Tegu oli tähendusrikka pretsedendiga. Paarkümmend aastat hiljem läks Baseli piiskop sammu võrra kaugemale, luues „vürstkondpiiskopkonna” ja asus valitsema mitte üksnes oma piiskopkonda, vaid ka ümberkaudseid, omal ajal Rainald III-lt konfiskeeritud alasid.233

      Keiserliku Burgundia kuningriigi küljest langes ära ka suuri osi tulevasest Šveitsist. Mõnevõrra varem, 13. sajandi algul täheldati talupoegade väljarännet Sioni piiskopi Valais’s paiknevatelt maadelt ida poole Graubündenisse. Ümberasujad tõid kaasa sillaehitusoskuse, avasid teelistele Scholleneni kuristiku ja tagasid juurdepääsu tähtsale kaubateele Itaaliasse läbi Sankt Gotthardi kuru. Augustis 1291 andsid Uri, Schweizi ja Unterwaldeni kantoni esindajad, kes kogusid kuru läbimise eest tollimaksu, vande avaldada vastupanu igasugusele välisele sekkumisele. See oli esimene samm Šveitsi konföderatsiooni loomise poole.234

      Provence seevastu eemaldus mitme abielu kaudu Burgundiast. 1127. aastal oli viimane Bosoonide pärijanna loovutanud oma õigused Barcelonast pärit abikaasale ja andnud seega tegeliku kontrolli oma alade üle väljapoole Saksa-Rooma keisririigi piire. 1246. aastal astus viimane Provence’i katalaanist pärijanna samasuguse sammu ja andis võimu üle oma Anjou suguvõsast pärit mehele, pannes sellega aluse nende krahvide reale, kes olid Prantsuse kuninga vasallid.235 (vt lk 204)

      Ja erosioon jätkus. 13. sajandi esimesel veerandil vallutasid prantslased Albi ristisõja käigus Languedoci ja jõudsid välja Rhône’i paremkaldale. Kuningas Louis IX ajal (valitses 1226–1270) kavandati pikka aega eelposti Vahemere äärde Aigues-Mortes’i, et rajada ristisõjaks sadam ja kindlustada positsioone Rhône’i alamjooksul.236 1229. aastal õnnestus Prantsuse kuninga esindajatel luua Vivariumi (Viviers) piiskoppi kaugemale tõrjudes prantslaste tugiala Sevennide jalamil Vivarais’s.237 Teisel pool mägesid asuva väikese Venasque’i linna järgi nime saanud Venaissini krahvkonna pärandas lasteta omanik 1274. aastal paavstivõimule. Avignoni enklaav, mis oli krahvkonna osa, müüdi 1348. aastal eksiili läinud paavstile.238 Aurausioni (Orange) naabruses oli Baux’ krahvide autonoomne vürstiriik. Viimased olid kurikuulsad oma vastuhakuga Provence’i krahvidele Baussenque’i sõdade ajal. Nende krahvide valdused läksid lõpuks Prantsusmaale Chaloni suguvõsa valdussse.239

      Lugdunum – Lyon –, Rhône’i oru peamine linn, kasvas esmajärgulise tähtsusega kaubalinnaks. Sealsed iga-aastased laadad, mis kubisesid Itaalia kaupmeestest, kujunesid suureks Põhja- ja Lõuna-Euroopa kaubavahetuskeskuseks. Ja linn pakkus Prantsusmaale ka üha suuremat strateegilist huvi. 13. sajandil oli Lyon peale kõige muu erakordselt tähtis veel peapiiskopi residentsina. Siin toimus hulk kirikukogusid. Üks neist heitis 1245. aastal keiser Friedrich II kirikust välja. Veel ühel, 1274. aasta kirikukogul osales 500 piiskoppi. Paavstidki olid isiklikult kohal ja 1305. aastal krooniti just siin paavst Clemens V. Küllap polnud juhus, et Lyoni peapiiskop Bernard de Got oli uue paavsti vend.

      Paavsti bullas, millega Friedrich II troonilt tagandati ja kirikust välja heideti, ei valitud eriti sõnu.

      Niisugune dokument poleks iial ilmavalgust näinud, kui keisril oleks olnud kas või piiratud mõju linna üle, mis vähemalt teoreetiliselt allus ikka veel keisririigile.

      Teine Lyoni kirikukogu (1274) kutsuti kokku selleks, et teha lõpp katoliku ja õigeusu kiriku lõhele. Seal õnnestus aga ainult määratleda täpselt katoliikliku teoloogia võtmetähtsusega mõiste filioque,241 mis oli seni takistanud igasugust leppimist. Lyon oli ka koht, kus usuti olevat alguse saanud kauakestev ketserlik liikumine. Peter Valdo ehk Petrus Valdes oli hakanud jutlustama ohtlikke eelprotestantlikke mõtteid ja sai selle eest karistada. Tema algatatud liikumine aga ei kadunud. Valdo järgijad läksid Savoia mägedesse ja СКАЧАТЬ