Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      Kõnealuse kuningriigi esimesed aastad on tihedalt seotud krahv Bosoga (valitses 879–887), kes tõusis võimule samal viisil kui tema noorem vend Richard Kohtumõistja, nimelt tänu sidemetele Frangi riigi kuninga Karl Paljaspeaga. Esialgu oli Boso Lyoni krahv, aga Karli sõjakäigu ajal Itaaliasse aastail 875–877 anti talle kõrge tiitel missus dominicus (saadik või suursaadik) ja ta lõi tihedad sidemed paavstivõimuga. Paavst Johannes VIII lapsendas ta ja Boso saatis teda 878. aastal teekonnal Lääne-Frangi riiki. Järgmisel aastal aga, kui Lääne-Frangi riik kaotas kaheksateistkümne kuu jooksul ootamatu haiguse tõttu juba teise kuninga, otsustas Boso asuda ise tegutsema. Pöördunud tagasi Provence’i, kus tal arvatavasti oli juba mingi amet, veenis ta piiskoppe ja ülikuid korraldama Mantaille’ kirikukogu ja kuulutama ta „vabadel valimistel” suveräänseks monarhiks. Boso kasutas vormelit „Dei Gratia id quod sum” („Olen Jumala armust see, kes ma olen”). Boso hulljulgusele anti vastulöök, aga eksperimendi tulemus jäi püsima. Kui ta 887. aastal suri ja maeti Vienne’i, panid tema pärijad ehk Bosoonid aluse kolmele mõjuvõimsale suguvõsale.214 Pärast Bosot valitses Provence’i veel kaks tema sugulast: poeg Louis III Pime (valitses 887–928), kes oli ühtlasi Itaalia kuningas ja nimeliselt ka keiser, ning väimees Arles’i Hugo (valitses 928–933).

      Krahv Boso riik kontrollis Rhône’i oru tihedat laevaliiklust ja peamisi sissepääse Vahemerest sisemaale. Sealsed iidsed linnad olid ühiskondlikult ja kaubanduslikult õitsval järjel. Tõsi küll, rannikualasid rüüstasid sageli saratseenidest mereröövlid, kes olid paljudele Riviera asulatele tõeline nuhtlus, mistõttu meresõit Itaaliasse polnud sugugi turvaline. „Röövelparunite” ja lossiisandate kontrolli all oli palju mägedevahelisi orgusid. Aga ikkagi taipas iga vähegi ambitsioonikam valitseja nagu Boso kindlasti, et on omandanud äärmiselt paljutõotava kinnisvaratüki. Järjepidevust ja stabiilsust toetas kristlik kirik. Igal tähtsamal linnal oli oma vana piiskopkond ja mungakloostritel tugev jalgealune. Lerinumi (Lérins) saare klooster, mille asutas u 410. aastal püha Honortus, oli andnud palju kirikutegelasi, kes teenisid kõikjal kogu Lõuna-Gallias.215 Kõnealuseks ajaks oli klooster oma tähtsuse suuresti kaotanud ja allus Clunyle.

      Samasugused sündmused toimusid ka Ülem-Burgundias. Seal haaras initsiatiivi veel üks frangi soost seikleja, Auxerre’i Rudolf (859–912). Rudolf koos oma liitlastega, kes olid kõik abielu kaudu seotud Baieri Welfide dünastiaga ehk hilisemate gvelfidega, märkasid Saksamaa üha suurenevat huvi. Ükski Lotharingia valitud valitseja polnud kuigi tugev ja peagi avanes hea võimalus. Kuna tema kava hõivata Alsace (Elsass) oli ebaõnnestunud, tõmbus Rudolf tagasi Saint-Maurice’i (Saint-Maurice-en-Valais), mis oli tema isiklik valdus, ja asus koos tähtsamate ülikute ja kirikutegelastega kavandama teistsugust manöövrit. 888. aastal kutsuti Saint-Maurice’is kokku koosolek, et valida Rudolf Provence’i Mantaille’ kirikukogu eeskuju järgides Burgundia kuningaks. Rudolf kindlustas oma valdusi, loobudes taotlemast Alsace’i, ja vastutasuks tunnustas Ida-Frangi riik tema suveräänsust. Samuti korraldas ta mitu kaalutletud abieluliitu. Tema õde abiellus Richard Kohtumõistjaga. Üks tema tütar abiellus Louis Pimedaga, teine Arles’i krahvi ja hilisema Toskaana markkrahvi Boso II-ga.

      Nii oli 9. sajandi lõpul kolm Burgundiat. Üks, nimelt hertsogkond, jäi Lääne-Frangi riigi koosseisu. Ülejäänud kaks, Ülem- ja Alam-Burgundia, olid äsja saanud iseseisvaks. Rudolfi valdusi kirjeldati toona nii, et see jääb Iurum et Alpes Penninas’e ja apud Sanctum Mauritium’i vahele. Seetõttu kasutati selle kohta mõnikord ka nime Trans-Juura Burgundia, et eristada seda teisele poole Juura mägesid jäävast hertsogkonnast, aga need nimed on eksitavad. Tegelikult ulatus Rudolfi riik mõlemale poole Juurat ja selle alale jäi ka hulk tänapäevaseid Šveitsi kantoneid (Valais, Vaud, Neuchâtel ja Genf) ning Savoia ja Dauphiné põhjaosa. Halduskeskus oli Saint-Maurice. See oli viies Burgundia kuningriik, Bryce’i nimistu number IV.

      Ülem-Burgundiat on raske ette kujutada, pidamata silmas tänapäevast Prantsusmaad, Saksamaad ja Šveitsi. Tuleb alati meeles pidada, et tänapäeva Euroopa riike pole lihtsalt välja mõeldud ja et neile eelnenud riigid polnud sugugi rohkem kunstlikud moodustised kui paljud teised riigid Euroopa ajaloos. Ülemburgundlased rääkisid ühist keelt, mis ei levinud kunagi nende vanade vaenlaste, saksa keelt kõnelevate alemannide alale. Neid iseloomustas mägilaste kangekaelsus, alateadlik umbusk võõraste vastu ning ühised minevikumälestused ja müüdid, mille vanus oli juba pooltuhat aastat. On ka arvatud, et nad suutsid säilitada vana Burgundia sõltumatut vaimu palju paremini, kui see oli võimalik frankidele alluvas hertsogkonnas või välismõjudele rohkem avatud piirkondades. Nagu ütleb Šveitsi ajaloolane: „C’est ainsi que nacquit une improbable patrie entre un marteau et une éclume” („Seega sündis täiesti võimatuna tunduv isamaa lausa haamri ja alasi vahel”).216 Selge vihje, et Šveits kasvas välja Burgundia juurtest.

      Vähe spetsialiste söandab siiski vaielda vastu väitele, et Ülem-Burgundia aeg oli sattunud „keskaja ühte kõige segasemasse perioodi”.217 Kuningriigi rajaja ainus poeg Rudolf II (surn 937) seadis oma sünniõiguse ohtu, tehes Põhja-Itaalia poliitikasse sekkudes ohtlikke panuseid. Kui ta krooniti 923. aastal Lombardia kuningaks, hakkas ta jagama oma aega Saint-Maurice’i ja Pavia vahel. Itaalia ülikud pöördusid peagi tema vastu ja kutsusid tema asemele Alam-Burgundia regendi Arles’i Hugo. 933. aastal mõtlesid Rudolf ja Hugo aga välja teravmeelse lahenduse. Rudolf nõustus tunnistama Hugo taotlusi Itaalias, too aga pakkus Rudolfi välja ühendatud Ülem- ja Alam-Burgundia riigi valitsejaks. Rudolfi tütar abiellus Hugo pojaga ja nelja aasta pärast sai õnnelik abielupaar endale isade ühendatud riigid. Seda äärmiselt tähtsat sündmust ümbritseb aga päris suur segadus, sest Ülem-Burgundia kuningatena on nimetatud nii Rudolfit, Rudolphust kui ka Ralfi ja Raouli. Samuti on kummaline tõdeda (välja arvatud need, kes on harjunud Inglismaa tavadega), et kuningate järjekorranumbrid lähevad katkematult edasi ka pärast uue kuningriigi loomist. Nii mainitakse esimest Rudolfit, kes valitses kaht ühendatud Burgundiat, üldjuhul kui Rudolf II, mis viitab sellele, et ta tuli võimule tänu lõunas toimunud võimuvahetusele, mitte aga tänu uue riigi moodustamisele.218

      Peamine segaduste allikas peitub siiski üldises rahulolus 933. aasta lepingu poliitilise kontekstiga. Kõikides Burgundiast pärit kommentaarides kujutatakse seda lihtsalt kui kahe valitseja kauplemise tulemust. Siiski jälgiti Itaalia põhjaosas toimuvat väga tähelepanelikult СКАЧАТЬ