Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ I [keiser] reageeris otsekohe sellest liidust tingitud ohule. Sekkudes Rudolfi viieteistaastase poja Konradi kaitsjana, tungis Otto Burgundiasse, „võttis nii kuninga kui ka kuningriigi oma valdusse” ja kõrvaldas nii Itaalia ja Burgundia alade liidu ohu … Ehkki Burgundia liideti Saksa-Rooma keisririigiga alles 1034. aastal, oli see sakslaste kontrolli all juba alates 938. aastast.219

      Saksa mõju oli Burgundia ühendamisel üks põhilisi tegureid. Rudolfi dünastial võimaldati edasi toimetada ja nii jätkuski kahe Burgundia riigi ühendamine. Siiski oli keiser piitsaga alati jaol. Kui aeg tundus olevat käes, võisid tema või ta järeltulijad alati seni tehtu tühistada ja korraldada Burgundia asjad ümber nii, nagu oli neile kasulik.

      10. sajandil hakkas tulevase Euroopa kaart tasapisi välja kujunema. Läänes algas pikka aega kestnud rekonkista, mille tulemusena sai Pürenee poolsaarest kristlike riikide maa-ala. Troonile astus esimene kogu Inglismaad valitsev kuningas (vt lk 94) Hugues Capet’ (valitses 987–996). Tema järeltulijate ajal hakati Lääne-Frangi riiki aegamisi nimetama Prantsusmaaks220 ja kolm Ottoonist Saksimaa valitsejat panid aluse riigile, millest aja jooksul sai Saksa-Rooma keisririik. Sedamööda, kuidas mälestused frankidest tuhmusid, taandusid vanad nimed Lääne-Frangi riik ehk Neustria ja Ida-Frangi riik ehk Austraasia uute nimede Prantsusmaa ja Saksamaa ees. Itaalias oli Rooma paavst võitnud enda kätte nii poliitilise kui ka usulise võimu. Bütsantsi võimu ja õigeusu mõju vähenedes hakkas ida pool tekkima uusi riike. Pärast madjarite saabumist 895. aastal lõppesid sajandeid kestnud barbarite ründeretked. Bulgaaria, Poola, Ungari ja Kiievi-Vene, nagu ka Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa, olid uued riigid. Paljudest muundumistest hoolimata oli Burgundia juba väga vana.

      Ehkki niinimetatud kahe Burgundia kuningriigi ehk pealinna järgi Arles’i kuningriigi (Le Royaume des Deux Bourgognes, Das Königreich Arelat) tekkeprotsess oli üsnagi juhuslikku laadi, polnud see kaugeltki kunstlik moodustis. Riik kujutas enesest geograafiliselt loomulikku tervikut, mis ulatus Rhône’i orust ja selle lisajõgedest (koos nende allikateks olevate liustikega) kuni mereni. Riigi asukoht langes ühte ajaloolise Burgundiaga ja siin oli levinud ühine ladinajärgne kultuur. Sellel oli põhjas korralik ühendus Reinimaaga – Burgundia värava nime kandnud iidne tee (praegu Belfort Gap) –, lõunas aga oli see Arles’i ja Marseille sadama kaudu ühenduses nii Itaalia kui ka Pürenee poolsaarega. Geopoliitiliselt jäi see naaberriike räsivate rajude eest mõnevõrra tuulevarju. Siin puhus just edukaks ajalooliseks teekonnaks vajalik soodus tuul. Niisugune oli kuues Burgundia kuningriik, James Bryce’i nimistus on selle number V.

      Esimese saja aasta jooksul läks uuel riigil korda vältida päriluskriise, mis hukutasid palju samasuguseid riike. Rudolf II kaks järeltulijat, Konrad (valitses 937–993) ja Rudolf III (valitses 993–1032), elasid mõlemad väga pika elu. Conradus Pacificuse (Konrad der Friedfertiger – Konrad Rahumeelne) hüüdnimi oli keskajal, kui kuningad olid olemuselt sõjapealikud, pisut halvustav ja tõenäoliselt ka ebaõiglane. Tänapäeval kasutatakse tavaliselt tõlkevarianti Rahumeelne, aga see võiks olla ka kui just mitte Argpüks, siis vähemalt Sõjavastane. See ei tähenda, et Konrad püüdis iga hinna eest sõda vältida. 954. aastal tungisid tema riiki korraga ungarlased ja saratseenid. Konrad läkitas madjarite juurde saadikud, kes kutsusid neid üles saratseene tagasi lööma, ning samal ajal pöördus ta ka saratseenide poole, ärgitades neid võitlema ungarlaste vastu. Seejärel tõmbus ta ise tagasi ja jäi ootama, kuni vastased üksteist rapivad, ning andis siis Burgundia väele käsu plats puhtaks teha. Järgmisel kümnendil juhtis ta sõjakäike saratseenide asunduste vastu Provence’is. Seega võiks teda kõige paremini iseloomustada kui kuningat, kes oskas kasutada nii kavalust kui ka jagada hoope. Püsida troonil viiskümmend kuus aastat oli juba iseenesest vägitegu.

      Konradi riigi olemasolu kinnitavad hästi mündid ja kiriku dokumendid. Näiteks münditi Lugdunumis pronks-denier, kus keskse risti kujutise ümber on kiri CONRADUS. Ta rajas 960. aastal Avignoni lähedale Frigolet’sse Montmajouri kloostri ja enne 993. aastat221 Darentasia (Tarentaise Savoias) kloostri, mille tänapäevane nimi Moûtiers on moonutatud vorm sõnast monasterium. Ehkki Konrad oli abielus Lääne-Frangi riigist pärit printsessiga, iseloomustasid tema valitsusaega vaenulikud suhted Hugoonidega , kes tahtsid murda 933. aasta lepingut, aga ka sakslaste jätkuv eestkoste. Konrad oli olnud keisri õukonna eestkoste all ja tema õest Adelheidist (valitses 931–939) sai Otto Suure teine keisrinna. Adel-hôneR AR heid oli silmapaistev heategija, kellest hiljem sai püha Adelaide. Samuti etendas ta leskkeisrinnana tähtsat osa oma alaealise poja regendina. Kon-Provence’i Avignon krahvkond radi hilisemaid valitsemisaastaid varjutas lähenev aastatuhandevahetus, mille puhul ennustati maailmalõppu. „10. sajand oli maailmas olnud Arles Durance LIGUURIA raudne aeg, asjad olid arenenud halvemuse poole ning nüüd oli oodata Aix MERI kohtumõistmist ja lõppu.”222 Katk ja näljahädad ennustasid kataklüsmi, mis aga jäi tulemata. Mõnele teadlasele on jäänud teistsugune mulje. Lioni laht „Meeldiv ja naerusuine lõunamaa kliima … manab silme ette rüütellikkuse esimesed varased viljad ja nendega seotud laulud,” kirjutab üks 19. sajandi ülevoolavate tunnetega entusiast. „Suurema osa 10. sajandist, kui Prantsusmaa põhjaosa oli haaratud sisemistest vastuoludest, võisid Provence ja prantslaste võimu alt vabad ajaloolise Burgundia osad elada rahulikult Konrad Rahumeelse leebe valitsuse all.”223

      Ka Konradi poeg Rudolf III sõltus Saksa toetusest. Kui ülikud hakkasid mässama, tulid talle appi Saksa väed, kes saadeti kohale leskkeisrinna Adelheidi käsul, sest kahe Burgundia kuningriigil polnud midagi niisugust, mis vähegi meenutanuks tugevat keskvalitsust. Kuningas oli oma Arles’i residentsis väga kaugel kõikidest sisemaa piirkondadest, mida ta lootis oma kontrolli all hoida. Krahvid, piiskopid ja linnad püüdsid allutada kohalikke elanikke oma võimule. Samas oli detsentraliseeritusel ka eeliseid. Riiki polnud võimalik hävitada üheainsa löögiga keskuse pihta, seda oli võimalik teha ainult aegamisi, tükk-tükilt. Niisugune oligi Arles’i riigi saatus. Selle varisevad osad pidasid koos vastu veel kaua pärast seda, kui mitu riigi kõige tähtsamat osa olid lakanud olemast.

      Et kõike täielikult valgustada, tuleb ajaloolastel pajatada ka lugusid igasugustest vähetähtsatest valitsejatest ja riigikestest, mis tekkisid kuningavõimu kõrvale. Näiteks Ülem-Burgundias haaras Genfi piiskop oma kontrolli alla mitte üksnes linna, vaid ka suure osa sealse järve ümbrusest. Selle tagajärjel hõivas comitatus ehk ilmalik Genfi krahv naabruses asuva Eneci (Annecy), kus 10.–14. sajandil oli võimul kakskümmend üks põlvkonda kohalikke krahve. Samasugune lugu juhtus Lyonis. Sealsed piiskopid, kes väitsid end olevat kogu Gallia peapiiskopid, olid Frangi riigis tõusnudki peapiiskopiks ja juba saavutanud kindla kontrolli linna üle, kui tekkis Arles’i riik. Selle tagajärjel kolis Lyoni krahv naaberpiirkonda Forêzi, kus ta juhtis Montbrisoni kindlusest lõputut võitlust peapiiskoppidega.

      Ülem-Burgundia põhjaosas olid Burgundia pfaltskrahvidel hulk privileege tänu sellele, et nad kaitsesid piiriala Alsace’i ja Švaabimaa sakslaste eest. Nende kindlus oli Vesontios (Besançon), kus Burgundia Otte-Guillaume või Otto-Wilhelm (986–1026) asutas 36 krahvkonda, mis jäid püsima kuni 17. sajandini. Viennois’s rajasid Alboni krahvid baasi, kus Alboni Guigues (surn 1030) pani aluse kuni Mont Cenis’ni ulatuvale riigile. Üks tema järeltulijatest võttis oma vapiloomaks delfiini. Nii hakatigi tema võimupärijaid nimetama delfini’deks ja nende valdusi Dauphinéks (ehk Delfinaadiks).

      Alam-Burgundias tekkis Rhône’i orus Valentinois’s, Orange’is ja Venaissini krahvkonnas terve hulk peaaegu iseseisvaid krahvkondi. Suurima võimu koondasid enda kätte siiski krahv Boso järeltulijad. Bosoonide kolmest haruliinist lõppes üks Arles’i Hugoga (vt ülalpool), teisest sai alguse nn Provence’i krahvide sugu, kelle asupaik oli Aisis (Aix-en-Provence), kolmas asutas mägise Fourcalquier’ krahvkonna. Provence’i krahvide võim oli riigi lõunaosas peaaegu täielik, kui välja arvata ägedaloomulised Baou (Les Baux) isandad, kelle vallutamatu kindlus ja alistamatu tahe СКАЧАТЬ