Kadunud riigid. Norman Davies
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kadunud riigid - Norman Davies страница 36

Название: Kadunud riigid

Автор: Norman Davies

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная образовательная литература

Серия:

isbn: 9789985327760

isbn:

СКАЧАТЬ eelistada ajaloolist mõistet „Burgundia riigid”, nagu tuleb eelistada ka selle valitsejate kohta kasutatud topelttiitlit hertsog-krahv. Kogu ettevõtmise edukus tulenes tõsiasjast, et Prantsuse hertsogkond ja keisririigi krahvkond, olles ühendatud personaalse liidu alusel, sulandusid uueks üksuseks, mis polnud ei Prantsuse ega Saksa haldusüksus. Philippe le Hardi suguvõsa oli ainult pooleldi prantsuse päritolu, teine pool oli flaami verd, ja kuna Philippe’i flaamlannast naine Marguerite de Dampierre oli sünnilt keisri alam, olid nad vähemalt osaliselt keisririigi alamad. Pealegi kõlas Boulogne’ist Schwarzwaldini ulatunud hertsog-krahvide loodud valduse taustal romantilisena mõte, et nad taastavad ammuilma kadunud Lotharingiat.

      Rohkem kui sajandi kestnud ühendatud Burgundiat valitses kõigest neli hertsog-krahvi: Philippe le Hardi ehk Filips de Stoute (Philippe Julge, valitses 1364–1404), Jean sans Peur ehk Jan zonder Vrees (Jean Kartmatu, v 1404–1419), Philippe le Bon ehk Filips de Goede (Philippe Hea, v 1419–1467) ja Charles le Téméraire ehk Karel de Stoute (Charles Südi, v 1467–1477). Hollandi ja flaami ajaloolastel on muidugi oma nimekirjad. Kui nemad räägivad valitsejatest, kes olid korraga hertsog (hertog) ja krahv (graaf), siis ei pea nad silmas Burgundiat, vaid neid, kes olid ka Flandria ja Artois’ krahvid. Näiteks Charles Südil oli viisteist tiitlit: Arois’ krahv, Limburgi hertsog, Brabanti hertsog, Lothier’ hertsog, Burgundia hertsog, Luksemburgi hertsog, Burgundia pfaltskrahv, Namuri markkrahv, Charolais’ krahv, Zeelandi krahv, Flandria krahv, Zutpheni krahv, Gueldersi hertsog, Hainault’ krahv ja Hollandi krahv.249

      Mitte ükski hertsog-krahv ei olnud kuningas. Kroonimine sõltus paavsti armust, ent ükski paavst poleks söandanud esile kutsuda nii Prantsuse kuninga kui Saksa keisri pahameelt sellega, et kroonib kellegi Burgundia kuningaks. Tegelikult aga jätsid Burgundia valitsejad oma õukonna hiilguse, linnade jõukuse ja külastajate rohkuse poolest varju peaaegu kõik nende kaasaegsed kroonitud pead, nad olid kõiges sama hästi kui kuningad, välja arvatud tiitel.250

      Uue poliitilise üksuse territoorium erines oluliselt kõikidest eelmistest Burgundiatest. Ehkki see rajanes hertsogkonnal ja krahvkonnal, ulatus suurem osa liitriigist rannikuäärsetele aladele kaugel põhja pool ega hõlmanudki suurt osa ajaloolisest Burgundiast. Brügges sündinud Marguerite de Dampierre’i isiklik pärand oli tunduvalt suurem ja rikkalikum kui tema abikaasa osa. See ulatus varem Prantsusmaale kuulunud Vermandois’ ja Ponthieu krahvkonnast keisririigi valduses olnud Hollandi ja Gelderlandi krahvkonnani, kusjuures sellele alale jäid kõik Madalmaade suured linnad: Amiens, Arras, Brügge, Gent, Brüssel ja Amsterdam. Mõningad tühikud selles ahelas – Utrecht, Cambrai, Liège ja Luxeuil – täitsid Burgundiast sõltuvad piiskopkonnad. Üks Saksa-Rooma keisririigi Burgundia fragment, millest Saksa keisrid kramplikult kinni hoidsid, oli Neuchâteli krahvkond (tänapäeval kanton Šveitsi loodeosas). See sai võimalikuks seetõttu, et keiser Rudolf I võttis Neuchâteli kõigepealt oma isiklikuks valduseks, enne kui andis selle ühe oma poolehoidja mõju alla. Saksamaa lähedus kindlustas keisri püsiva hoole ja tähelepanu, mis nõrgendas kuni Vestfaali rahuni 1648. aastal nii Valois’ hertsog-krahvide kui ka Šveitsi konföderatsiooni haaret.251 Aastail 1707–1806 kuulus see Burgundia kummalisel kombel Preisimaale.

pilt

      15. sajandile langes keskaja linnade õitseaeg. Eriti kehtib see kahe keskuse, Burgundia aladel paiknevate Põhja-Itaalia ja Madalmaade kohta, mis olid ka tõeline renessansi häll. Kunstid ja teadus arenesid käsikäes kaubandusega.

      Brügge, mis oli toona Loode-Euroopa kõige rahvusvahelisem kaubanduskeskus, oli kahtlemata [Burgundia] tuksuv süda. Seal elas sadu välismaalasi … Vähemalt kaheteistkümnest rahvusest väliskaupmehed … olid seaduse kaitse all … Nelikümmend või viiskümmend Hansa Liidu kaupmeest elas linnas aasta ringi. Põhjaitaallasi oli isegi veel rohkem. Leidus ka … katalaane, kastiillasi, portugallasi, baske, šotlasi ja inglasi.

      Brügge oli keeruka võrgustiku keskus … Kuus nädalat kestva nelipühadelaada ajaks … lahkusid kõik välismaalased Brüggest … ja siirdusid Antwerpeni. Seal aeti äri kallite tekstiilide, nagu linase riide ja sameti ning … meretaguste kaupadega, näiteks vürtside, veini, õli, troopiliste puuviljade, suhkru ja karusnahkadega … Seega võime kujutleda Brügget püramiidi tipus, mille järel … oli teisel kohal Antwerpen ning siis Gent ja Ieper [Ypres] kui regionaalsed kaubanduskeskused.

      Alates 13. sajandist olid Itaalia ettevõtted andnud Madalmaade valitsejatele krediiti … Hertsog Philippe Vapper oli tihedais sidemeis Lucca pankuri Dino Rapondiga … Dino asus elama Flandriasse ja laenas nii hertsogile kui ka linnadele suuri summasid … Saanud veksli 60 000 frangile, mis tuli Veneetsiale tagasi maksta ja oli suur laen, maksis Dino lunaraha Jean Kartmatu eest, kui too oli langenud 1396. aastal türklaste kätte vangi.252

      Hertsog-krahvide õukond rändas ühest paigast teise. Selle põhiresidents oli Dijoni Palais des Ducs, kus õukond saatis mööda talve, aga kevadel siirduti iga-aastasele ringreisile, mille sihtkohtade hulgas olid vanad krahvide residentsid Hesdinis (Artois’s) ja Antwerpeni lähistel Mechelenis. Kaasaegsed kommenteerivad alati õukonna hiilgust ja suurejoonelisust. Sõnast Burgundia kujunes uhket riietust, ohjeldamatut tarbimist ja lõbutsemist väljendav termin. Rongkäigud ja vaatemängud ning hertsog-krahvide ja nende külaliste saabumine kujundati teadlikult poliitilisteks etendusteks. Burgundia õukond tundis end kõikide naabritega võrdsena.

      Prantsuse kuningas … asus teele Champagne’i Troyes’sse … Teda saatsid ta onud Bourboni hertsog, Touraine’i hertsog … ja palju teisi rüütleid … [Kui] ta saabus Dijoni … võtsid Burgundia hertsoginna ja kõik teda tervitama tulnud kuninga vastu kõikvõimalike auavaldustega. Sel puhul korraldati vägevaid meelelahutusi ja kuningas jäi Dijoni kaheksaks päevaks.253

      Burgundia valitsevad ringkonnad viljelesid rüütellikkuse kunsti ja vaimu võrreldamatu kirega. 1430. aastal asutati inglaste Sukapaela ordu eeskujul Kuldvillaku ordu. Selle rituaalid ja tseremooniad jätsid varju kõik teised samasugused. Ordu märki kanti kaelusel, mis oli kaetud juveelidega ja millel oli täiesti kohatu moto: „Pretium Laborum Non Vile” („Mitte kõige halvem hüvitis töö eest”).254 Tõik, et ordu nime valikul pöörduti mittekristliku teema poole, peegeldas huvi antiikmaailma vastu. Sedasama võib öelda ka käsikirjade ja kirjandusteoste kohta, näiteks oli nende raamatukogude ehteks „Trooja eepos” („Épopée troyenne”). Inglise trükikunsti pioneer William Caxton avaldas 1473. aastal raamatu „Recuyell of the Historyes of Troye”, mis rajaneb Burgundia originaalil.255

      Flaami maalikunsti koolkond, mis on Põhja-Euroopa renessansi tähtsamaid iseloomustajaid, sai alguse just Burgundia eestkoste ajal. Niisugused maalikunstnikud nagu Robert Campin (u 1378–1444), Jan van Eyck (u 1390–1441), kes täitsid Hollandi krahvi ja Philippe Vapra tellimusi, ning Roger van der Weyden (u 1400–1464) ja Brügges elanud sakslane Hans Memling (u 1430–1494) asusid esimesena pöörama Euroopa kunsti ilmalikumale teele. Nad võtsid enesekindlalt kasutusele uusi žanre, näiteks portree, vaikelu, igapäevaelu stseenid ja maastikuvaated.256 Toetati ka silmapaistvaid skulptoreid. Hollandlane Claus Sluter (1350–1405) sai Dijoni õukonnaskulptoriks. Tema kõige tuntum teos „Moosese kaev” on valminud Champoli kloostrisse rajatud hertsogi mausoleumi jaoks.257 Ka gobeläänide valmistamine oli burgundlaste eriala. Kallis tehnoloogia, mille toel kududa kuldniiti värvilisse kangasse, töötati välja Arras’s. 15. sajandil oskasid tapissier’id kududa hiigelsuuri seinale riputatavaid vaipu, kus oli kujutasid lahinguid, ajaloolisi stseene, antiiklegende ja huvitavaid maastikke.258

      Kujutava СКАЧАТЬ

<p>249</p>

J. Billioud, Les États de Bourgogne aux XIVe et XVe siècles (Dijon, 1922).

<p>250</p>

J. Calmette, The Golden Age of Burgundy (London, 2001).

<p>251</p>

G. Attinger, L’Histoire du Pays de Neuchâtel (Neuchâtel, 1979).

<p>252</p>

W. Blockmans ja W. Prevenier, The Promised Lands: The Low Countries munder Burgundian Rule, 1369–1530 (Philadelphia, 1999), lk 164–165.

<p>253</p>

Jean Froissart, The Chronicles of England, France and Spain etc. (London, 1906), lk464.

<p>254</p>

J. – M. Cauchies (toim), A la cour de Bourgogne: le Duc, son entourage, son train (Turnhout, 1998).

<p>255</p>

Myriam Cheyns-Condé, „L’Épopée troyennedans la „Librairie” ducale bourguignonne”, väljaandes Cauchies, A la cour de Bourgogne. Vt samuti N. F. Blake, William Caxton and English Literary Culture (London, 1992).

<p>256</p>

H. Liebaers, Flemish Art from the Beginning till Now (Antwerp, 1985); Dirk De Vos, The Flemish Primitives (Amsterdam, 2002).

<p>257</p>

K. Morand, Claus Sluter: Artist at the Court of Burgundy (London, 1991).

<p>258</p>

J. Lestocquoy, Deux siècles de l’histoire de la tapisserie (Arras, 1978).