Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      „Burgundia sõjasaak” on sõnapaar, mida tavaliselt kasutatakse Grandsoni all šveitslaste kätte langenud tohutu aardehulga kohta, mis on sestpeale jõudnud Euroopa kunstiturule,274 aga seda võiks sama põhjendatult kasutada ka kogu Burgundia kohta. Mõne aastaga olid hertsog-krahvide valdused haihtunud. Hertsogkond, mille Prantsuse väed kiiresti okupeerisid, läks tagasi Prantsusmaa rüppe. Pfaltskrahvkond ehk Franche-Comté läks väikese viivitusega Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Hertsogkonna ja Madalmaade sidemed katkesid.

      Kadunud hertsog-krahvi üheksateistkümneaastasel tütrel Burgundia Mariel (1457–1482) oli nüüd rohkem kosilasi, kui tal oli eluaastaid. Kuna tema hertsogkond oli prantslaste valduses, tõmbus ta Madalmaadesse oma alamate juurde, aga ka sealse rahva hulgas võttis maad rahuolematus. Mariel ei lastud abikaasat valida enne, kui ta polnud andnud neile „suurt privileegi”, millega kaotati kõik tema isa kehtestatud maksud. Seejärel võis Marie teha oma valiku, mis langes Saksa-Rooma keisri pojale Maximilian von Habsburgile. Abieluliit pühitseti Gentis 19. augustil aastal, mis oli alanud Nancy lahinguga. Tegu on ühe tähelepanuväärseima abieluga Euroopa ajaloos. Viis aastat hiljem sai Marie hobuse seljast kukkudes surma,275 aga selle lühikese ajaga jõudis ta sünnitada kolm last, mis tagas tema abielule poliitilise pärandi. Tema lesestunud abikaasa päris Saksa-Rooma keisririigi trooni, poeg Philippe IV abiellus Aragoonia ja Kastiilia kuningannaga, tema lapselaps Genti Karl, keda palju paremini tuntakse keiser Karl V-na, ajas kokku rohkem tiitleid ja valdusi kui ükski varasem Euroopa monarh. 276

      Geograafilises mõttes võib 1477. aasta leppe peamiseks tulemuseks pidada hertsogkonna lõplikku lahutamist ülejäänud „Burgundia päranditombust”. Hertsogkond läks tagasi Prantsuse kuningriigile, kus sellest sai Bourgogne’i nime all üks ancien régime’i provintse. Ülejäänu läks Habsburgidele, kes ajasid olukorra keerulisemaks, hakates kasutama tiitlit Burgundia hertsog, pärimata sealjuures hertsogkonda. Seetõttu seondus päritav Burgundia hertsogi tiitel, mida kõik Habsburgid kasutasid 1477. aastast kuni 1795. aastani, hoopis teise territooriumiga kui see, mis oli kuulunud Burgundia kuningatele, nagu olid end nimetanud varasemad valitsejad.

      Pfaltskrahvkonda ootas mõnevõrra teistsugune areng. Aastal 1477 hõivas selle Prantsusmaa, aga kõigest kuusteist aastat hiljem läks see Senlis’ rahulepingu alusel rahu hinnana Saksa-Rooma keisririigile tagasi ja lisandus Habsburgide nn Burgundia päranditombule. Niisugust olukorda kinnitas veelgi 1512. aasta, mil hertsog Karl II (veel mitte keiser Karl V) ikka veel kavandas uut haldusüksust nimega Burgundischer Reichskreis ehk keiserlikku Burgundia ringkonda ehk kreisi.277 16. ja 17. sajandil oli Saksa-Rooma keisririigis üle kümne niisuguse ringkonna. Burgundia ringkond, mis moodustati ametlikult 1548. aastal, on Bryce’i nimekirjas number IX all.

      Kuna Senlis’ rahulepingust ei peetud kinni, kujunes Prantsusmaa ja Saksa-Rooma krooniline sõjaseisukord üheks moodsa aja Euroopa püsivaimaks tunnusmärgiks. Samal ajal kärbiti järk-järgult Burgundia ringkonna territooriumi, nagu oli juhtunud ka endise Burgundia riigiga. 1512. aastal oli ringkonna koosseisus kakskümmend territoriaalset üksust. Aastate jooksul see arv aina kahanes. 1555. aastal anti suur osa üle Hispaania võimu alla Hispaania Hollandi nime all, aga kahekümne viie aasta jooksul võitles pool nendest Hispaaniale allunud provintsidest end vabaks ja lõi Hollandi vabariigi. Selleks ajaks kui Hispaania andis järelejäänud osa 1715. aastal Austriale tagasi, oli algsest kahekümnest üksusest järele jäänud ainult kaheksa.278 (Lorraine’i hertsogkond, kus oli surnud Charles Südi, ei läinud keiserliku ringkonna koosseisu. Tehnilises mõttes jäi Lorraine iseseisvaks ja selle viimane hertsog, le bon roi Stanislas (valitses 1735–1766) oli töötu Poola monarh, kelle tütar juhtus olema Prantsuse kuninganna.279)

      Burgundia pfaltskrahvkonna ehk Franche-Comté saatus oli samuti mõnevõrra ebaharilik. Suurem osa sellest läks 1555. aastal koos ülejäänud ringkonnaga Hispaania võimu alla. Siiski jäi krahvkonna pealinn Besanz või Besançon kuni 1651. aastani kui Reichsstadt Saksa-Rooma keisririigi koosseisu. Alles siis sai sellest, küll ainult üheks põlvkonnaks, El Contado Franco pealinn, misjärel loovutati 1678. aastal Nijmegeni rahulepingu kohaselt koos ülejäänud krahvkonnaga Prantsusmaale, millega katkes Saksa-Rooma keisririigi viimane side endise Burgundia riigiga.280

      Bourgogne’i ja Franche-Comté provints olid Prantsuse kuningriigis naabrid alates Louis XIV valitsemisajast kuni Prantsuse revolutsioonini. Dijonile alluvate Bourgogne’i elanike kohta öeldi ametlikult bourguignons ja bourguignonnes, teise, Franche-Comté elanikud olid comtois ja comtoises ja selle keskus oli Besançon. 1791. aastal likvideeriti mõlemad provintsid ja asemele moodustati vabariigi departemangud, mille nimel polnud ajaloolist tähendust. Kõik, mis seondus revolutsioonieelse ajaga, oli põlastusväärne. Prantslaste provintsidega seotud identiteedisidemed lõigati teadlikult läbi ja Prantsuse kuningriiki, rääkimata siis juba paljudest Burgundia riikidest, püüti lükata unustusehõlma.281

      Tänapäeva Prantsuse riik on tuntud oma tsentraliseeritud halduskorralduse poolest. Viimase kahesaja aasta jooksul on palju muutunud. Revolutsioonilise vabariigi asemele tuli keisririik, keisririigile järgnes taastatud kuningriik, siis teine vabariik, teine keisririik, edasi kolmas, neljas ja viies vabariik. Kogu selle aja jooksul pole muutunud ainult üks asi: Pariis teeb ettepanekud ja ülejäänud Prantsusmaa on nendega nõus.

      20. sajandi teisel poolel see tava siiski muutus. 1956. aastal rakendati meetmeid riikliku planeerimise detsentraliseerimiseks ja 1982. aastal asutati regionaalsed nõukogud. Sellest ajast saadik on Prantsusmaa jagatud kahekümne kaheks piirkonnaks, mis on suuruse ja kuju poolest üldjoontes võrreldavad kolmekümne nelja revolutsioonieelse provintsiga. Ühe piirkonna nimi on Bourgogne. Selle vahetu naaber on Franche-Comté.282 Siiski ei tegutse Prantsusmaa piirkonnad samal viisil kui samasugused Suurbritannias üksused või Šveitsi kantonid. Prantsuse keskvalitsuse võimu pole piiratud, vaid üksnes kergelt kärbitud, ja selle huvi ajalooliste üksuste vastu on väga tagasihoidlik.

      Piirkonnad välja mõelnud pärastsõjaaegsed ametnikud ei näi mäletavat kaugemat minevikku kui ancien régime. Nad ignoreerisid Burgundia sidemeid Franche-Comtéga ja pidasid Burgundia nime vääriliseks üksnes omaaegset hertsogkonda. Pole vähimatki viidet sellele, et piirkond, millele nad andsid nime Rhône-Alpes, toetub sama tugevale Burgundia pärandile.283

      Sellest hoolimata on ajalooline mälu märkimisväärselt püsiv. See võib küll olla ebatäpne, segane ja moonutatud, aga see ei kao kergesti. Sada üksteist aastat jäi Merovingide Burgundia lõpu ja Karolingide hertsogkonna asutamise vahele, 162 aastat jäi kuningliku Prantsusmaa Bourgogne’i provintsi kaotamise ja selle piirkonnana taassünni vahele. Ilmselt pole niisugune ajavahemik küllalt pikk, et kollektiivne mälu kõik täielikult unustaks. Tänapäeval tunduvad mälestused 15. sajandi Burgundiast varjutavat kõik teised, seda võib-olla oma hiilgava kunstialase mineviku tõttu. Ometi ei tohi kunagi öelda „ei kunagi”. Kord võib veel koita päev, mil Genfi, Baseli, Grenoble’i, Arles’i, Lyoni, Dijoni ja Besançoni kodanikud kerivad lahti oma lipu ja hakkavad laulma oma hümni: „Burgundia pole kadunud, kuni oleme elus veel!” Ja nad võivad koguni kutsuda oma pidustustele Bornholmi esindaja või delegatsiooni.

      Bryce’i nimistus on kümme Burgundiat ja seal mainitakse võimalikku üheteistkümnendat. See ei käsitle kuningriigiaegseid provintse ja arusaadavatel põhjustel pole siin arvestatud tänapäevaseid piirkondi. Sellegipoolest on Bryce’i arvepidamine kümne СКАЧАТЬ