Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

      Paraku oli Gundahari positsioon algusest peale ebakindel. Niipea kui Rooma võimud olid end kogunud, võtsid nad nõuks talle lõpu peale teha. 436. aastal kutsus Rooma väejuht Flavius Aetius, kes oli keiser Valentinianus III teenistuses, appi Attila hunnid ja lasi neil verise töö ära teha. Oletatavasti sai hukka 20 000 burgundi.

      Burgundide kallal toime pandud veresaun jäädvustati Põhja-Euroopa müütides. Vastukajasid sellele leidub paljudes vanapõhja saagades ja see on üsna kesksel kohal lugudes Nibelungidest või skandinaaviapäraselt niflungaritest ehk Nefi järeltulijatest, kelle käes olevat burgundide muinasjutuline aare. Gundahar ilmub uuesti välja kui Gunnar, Gunnari õde Gudrun aga abiellub Atliga (Attila) ja paneb nii aluse kuulsale suguvõsale. Eddade-aegses poeemis „Atlakvida” ehk „Atli laulus” leidub palju sündmusi ja nimesid 5. ja 6. sajandist, nende hulgas ka nimed Gunnar ja Gudrun.176 Germaanlastel elasid müütilises Niflheimis (pakasemaa) seevastu sõjakad hiiglased ja härjapõlvlased. Nybling oli esialgu aaret kaitsev valvur, Gundaharist sai Günther, Gudrunist Kriemhild, Kriemhild aga abiellus Siegmundi ja Sieglindi poja Siegfriediga, kelle nimi tähendab Võidu Rahu. Nendes hilisemates müütides ja saagades kirjeldatakse burgunde tihtipeale anakronistlikult frankidena. Hiliskeskaegse „Nibelungide laulu” sündmustiku liikumapanevaks jõuks on segu tõsiasjadest ja fantaasiast, ehkki tänapäeva teadlased selle üldist ajaloolist tausta kuigi sageli kahtluse alla ei sea.

      (Meil imelist on kuulda muinaslugudest / küll sangareist, küll katsumuste raskustest / küll rõõmust, pidudest, küll itkemiste halast / ja sõdalaste vägitegudest …)177

      Pärast Borbetomaguse veresauna kaovad burgundide jäljed lühikeseks ajaks, aga peagi ilmuvad nad välja Flavius Aetiuse ja hunnide lahingute ülevaadetes. On vägagi tõenäoline, et osa burgundi sõdalasi langes vangi ja värvati hunnide teenistusse, teised aga astusid uue kuninga Gundioci (valitses 437–474) juhtimisel Rooma teenistusse. Selle tagajärjel võitlesid burgundid juunis 451 suures Katalaunia lahingus (vt lk 39) – kus vastamisi olid Rooma väejuht Aetius ja hunnid ning kus Gibboni väitel oli kaalukausil kogu lääne tsivilisatsiooni saatus. Pärast võitu andis Aetius Gundiocile valitseda osa Sabaudia provintsist (tänapäeva Savoia vanaaegne nimi. Vt 8. peatükk). Seekord asusid burgundid Rooma aladele elama ametivõimude heakskiidul, ehkki tõenäoliselt põgenes suur osa Borbetomaguse lahingus ellu jäänuid lõunasse spontaanselt ja keisri luba võis tähendada lihtsalt tõsiasja kinnitust. Bryce’i nimistus ei ole Sabaudiat ja nii võibki imestada, mispärast ta ei pidanud Gundahari ja Gundioci valdusi eraldi riikideks. Need vastavad täielikult tema enda määratlusele, mille järgi kasutatakse geograafilist või poliitilist nime „eri aegadel eri piirkondade kohta”. Gundahari riigi peamised iseloomulikud tunnused on „viienda sajandi algus, Alam-Reinimaa”, Gundioci valdustel aga „viienda sajandi keskpaik, Rhône’i ja Saône’i ülemjooks”. Neis ei ole midagi kattuvat. Hilisemal ajal on Gundioci riiki klassifitseeritud kas „teiseks liitunud riigiks” või siis „viimaseks iseseisvaks Burgundia kuningriigiks”.178

      Burgundide teise riigi piirid laienesid kiiresti. Esialgne keskus oli Genava (Genf) Lemanuse järve ääres, kus nad asustasid kõrvale tõrjutud helveetide hõimust jäänud ala. Pärast seda pöördus nende tähelepanu Aruse (Saône) ja Rhodanuse (Rhône) ühinemiskoha ümbrusele Gallia südames. Kümne aasta pärast olid burgundide valduses Lugdunum (Lyon), Divio (Dijon), Vesotio (Besançon), Augustodunum (Autun), Andemantunnum (Langres) ja Colonia Julia Vienna (Vienne). Piirikindlused Avenios (Avignon) Rhône’i delta lähedal ja Eburodunumis (Embrun) kaitsesid äärmiselt kompaktset ja esmaklassiliste ühendusteedega ala tõhusalt.

      See vähene, mis on burgundide kohta teada nende saabumise ajast, pärineb Gallia-Rooma autorilt, kes nägi nende tulekut Lugdunumi. Sidonius Apollinaris võis 452. aastal olla umbes kahekümneaastane, kui ta burgundidega kokku puutus. Ta räägib oma kirjavahetuses „karvastest hiiglastest”, „kes kõik on seitse jalga pikad” ja „vatravad arusaamatus keeles”.179 Veelgi vähem on teada burgundi keelest. Käputäis sõnu on säilinud koodeksites (vt allpool) ja burgundi valitsejate kirjapandud nimedel on tõlgitav tähendus. Gundobad tähendab „„hulljulge lahingus”, Godomar aga „lahingus kuulsusega pärjatud”. Üksikute väheste nüüdisaegsete kohanimede juurest on võimalik jõuda välja isikunimeni, mille lõpus on skandinaaviapärane järelliide -ingos. Külanimi Vufflens (asub Šveitsis Vaud’s) näiteks tähendavat „Vaffeli kodu”.180 Siit pole aga eriti kuhugi edasi minna.

      Selle saja aasta jooksul, mis lahutavad burgundide esimese riigi lõppu teise riigi kokkuvarisemisest, on teada viis kuningat, kes kõik põlvnevad iidsest Gibica soost:

      Gundioc/Gunderic (valitses 437–474)

      Chilperic I (474–480)

      Gundobad (480–516)

      Sigismund (516–523)

      Gundimar/Godomar (523–534)

      On kindlaks tehtud, et umbes aastal 500 rajati Rooma asulasse Genfi lähistel burgundide kuningapalee suure saali ja kristliku kabeliga,181 kuningas Godomari tegelikku olemasolu kinnitab aga hauakivi Eviani lähedal Offrangesi vana kloostrikiriku kalmistul:

      IN HOC TUMOLO REQUIESCAT BONAE MEMORIAE EBROVACCUS QUI VIXIT ANNS XIII ET MENSIS IIII ET TRANSIT X KL SEPTEMBRIS MAVURTIO VIRO CLR CONSS SUB UNC CONSS BRANDOBRIGI REDIMITIONEM A DNMO GUDOMARO REGE ACCEPERUNT.182

      Raidkirja esimese osa sisu on selge. Keegi kolmteist aastat ja neli kuud vana poiss, Ebrovaccus, „kes lamab siin kääpa all”, on surnud konsul Mavortiuse valitsemisajal. Teksti teine osa on sünnitanud palju oletusi. Kui „Godomar oli kuningas”, vabastati või osteti lunaraha eest vabaks keltidele iseloomuliku nimega hõim brandobrigid. Kõige varasemad Burgundia mündid vermiti kuuenda sajandi alguses keiserliku loa alusel Ravennas, nendel on kujutatud Gundbobadi monogramm ja Rooma (Bütsantsi) keisri pea. Mündid illustreerivad kenasti kuninga (rex) seisundit keisrivõimu tunnustatud esindajana.183

      Burgundide kuningad abiellusid enamasti teiste kuninglike suguvõsade naistega. Gundioc pani oma õe mehele Ricimerile (405–472), kes oli mõnda aega Flavius Aetiuse abiline ja hääbuva keisririigi de facto otsustaja. Järgmises põlvkonnas abiellus Chilperici tütar Clothilda (474–545) frankide kuninga Chlodovechiga – juba kümme aastat enne, kui too purustas Vouillé all läänegoodid (vt lk 44). Hiljem pühakuks kuulutatud Clothilda veenis oma mõjuvõimsat abikaasat vastu võtma katoliiklust ja ta maeti Pariisi püha Geneviève’i kirikusse.184

      Clothilda onu Gundobad, kes nimetas end Rooma patriitsiks, saavutas täieliku kontrolli päritud alade üle alles pärast kolmkümmend aastat kestnud perekondlikke sisetülisid, mille käigus Burgundia riik jagunes ja seda valitseti korraga kolmest keskusest: Lugdunumist, Julia Viennast ja Genavast. Niisugune kodusõda nõrgendas sündivat riiki just sel tähtsal hetkel, kui see oleks võinud heita jõulise väljakutse nii frankidele kui ka läänegootidele.185 Gundobad СКАЧАТЬ