Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

      Habsburgide ajalugu näitab, et dekadents võib kesta väga pikka aega. Umbes kolm sajandit varem oli Willy esiisa keiser Maximilian II rahastanud Arcimboldo kuulsaid maale neljast aastaajast: rohelistes ja punastes toonides puu- ja aedviljadest koosnev kevad, kõrvitsate, mugulate ja viinamarjade rohkusest ülevoolav sügis – mõlemad inimesekujulise portreena. Mitte keegi pole kujutanud aja kulgemist meeldivamalt ja dekadentlikumalt. Kuid hoolimata nende portreede individuaalsusest kujutavad nad aega aastaaegade lõputu tsüklina. Habsburgid olid tõepoolest jõudnud pöördepunkti, ringjoone puutepunkti, hetke, mil igavene dünastiline aeg andis maad hävingu ja vabanemise drastilistele piltidele.

      1914. aasta suvi, mil Habsburgid alustasid sõda, lahutas kevade sügisest, isa pojast, ühe ajastu teisest, ning vanale Euroopale tehti lõpp. Kuid 1913. aastal ei väljendanud Stefani ja Willy valikud ei mingit vaenulikkust teineteise ega ebalojaalsust oma dünastia suhtes. Kui Habsburgide armee peaks vallutussõda Serbia vastu, nagu kindralstaap soovis, siis peaksid tema sõjaväed kokku põrkama ka Venemaaga. Võit venelaste üle tõenäoliselt suurendaks Habsburgide valdustes elavate poolakate ja ukrainlaste arvu miljonitest kümnete miljoniteni. Kui Habsburgid sellise sõja võidaksid ning laieneksid põhja ja ida poole, võiksid ertshertsogid tõepoolest valitseda suuri Poola või Ukraina kroonimaid oma keisri lojaalsete regentidena.

      Stefan ja Willy astusid samme, mis olid mõistetavad kahel ajastul – nende enda omal ja sellel, mis oli tulemas. Ja seda tehes võtsid nad vaikimisi omaks uue ajamääratluse: mitte sellise arusaama ajast, millesse nad sündisid – et aeg annab igavese dünastia unenäopiltide daatumid ja detailid –, vaid arusaama, millesse nad ise ennast kasvatasid – et aastad toovad rahvusele edasimineku. Stefan hakkas poolakaks, oodates uue kroonimaa tekkimist. Wilhelm hakkas ukrainlaseks, oodates uue rahvuse esiletõusu. Ent just need samad oskused ja reputatsioon, mis võimaldasid neil aidata monarhiat, valmistasid neid ette ka ilma impeeriumita Euroopa jaoks, milles Poolast ja Ukrainast on saanud iseseisvad riigid. Ehkki Willy ja Stefan ei rääkinud Habsburgide monarhia langemisest ning iseseisva Poola ja Ukraina tekkimisest, pidid nende poolakatest ja ukrainlastest järgijad seda möödapääsmatult tegema ja tegidki.

      1913. aastal, 18aastasena, ei suutnud Willy lahti harutada enda ambitsioone oma perekonna suurusest. Ühtaegu süütu ja blaseerununa oli tal see luksus, et ta võis mässata just nende traditsioonide vastu, mida ta kehastas. Tema isa oli otsustanud teha temast poolaka, seepärast otsustas ta ise hakata ukrainlaseks. Isa oli tahtnud, et ta oleks ohvitser, ja nüüd oli ta kadett, kes valmistas ennast ette hävitavaks sõjaks. Stefan oli ette näinud rahvuste päralt olevat maailma, ja nüüd oli see maailm kätte jõudnud. Willy oli valinud endale rahva, mis oli talle tuttav vaid mängudest, reisidelt ja raamatutest – rahvuse, mis oli niisama noor ja roheline nagu ta isegi.

      Need kaks – isa ja poeg – olid selleks, mis järgmisena juhtus, nii ette valmistatud, kui üks Habsburg üldse võis olla.

      PUNANE

      Lahinguvalmis prints

      Kroonprints Franz Ferdinand von Habsburgil oli 28. juunil 1914 Sarajevos üks aastapäev, mida tähistada. Täpselt neliteist aastat enne seda oli keiser lubanud tal abielluda tema armastatu, Sophie Chotekiga. Sophie oli olnud selle naise õuedaam, kellega Franz Ferdinand oleks pidanud abielluma; kuna see partii oli ebavõrdne, pidi kroonprints lahti ütlema oma järeltulijate valitsemisõigusest. Ka Sophie jaoks oli see abielu ebamugav. Isegi troonipärija abikaasana oli tema seisus madalam kui kõigil ertshertsogitel ja ertshertsoginnadel, kaasa arvatud lastel. Hofburgi saalidesse sisenes ta väikeste poiste ja tüdrukute järel. Hofburgis oli parimatelgi aegadel palju tuuletõmmet, Sophie aga tundis eriti selle külmust. Viinis toimuvate riiklike tseremooniate ajal pidid tema ja ta abikaasa sõitma eraldi autodes. Sarajevos – Habsburgide uues Bosnia provintsis – võis neid reegleid eirata. Franz Ferdinand oli võtnud Sophie kaasa sõjaväemanöövreid vaatama. Selles Balkani paigas võis Franz Ferdinand näidata, et ta on oma naise üle uhke. Sel päeval sõitsid nad koos lahtises autos.

      Serbia natsionalistidel oli aga oma aastapäev, mida Sarajevos meeles pidada. Täpselt viissada kakskümmend viis aastat tagasi olid Osmanite impeeriumi armeed purustanud Kosovo väljal Balkani vürstide koalitsiooni. Serbia rahvuslased mälestasid Kosovo lahingut oma kangelasliku riigi märtrisurmana ning selle türanlikele võõrvalitsejatele alistamise algusena. 28. juuni oli ka Püha Vituse päev, mida serblased tähistasid rahvuspühana. Serblastel oli muidugi ka poliitilisi kaebusi. Veidi rohkem kui viis aastat oli möödunud sellest, kui Habsburgid olid annekteerinud Bosnia. Dünastia soosis provintsis elavaid katoliiklastest horvaate, valitses islamiusuliste Bosnia maaomanike abil ega usaldanud õigeusklikke serblasi. Rahvuslikult meelestatud serbia üliõpilastele, nagu Nedeljko Čabrinović, oli Franz Ferdinandi visiit hoolimatu provokatsioon. Päev, mil oleks tulnud mälestada serblaste võitlust võõramaiste türannide vastu, tuli pühendada ühe sellise vastuvõtmisele.

      Čabrinović nagu teisedki Serbia natsionalistid uskus, et Bosnia ja Hertsegoviina tuleks Habsburgide impeeriumist lahutada ning ühendada Serbiaga. Tema ja mõned ta mõttekaaslased otsisid abi Serbia natsionalistide terroristlikult salaorganisatsioonilt Must Käsi. Selle eesotsas seisis kolonel Apis, Serbia kindralstaabi luureülem. Apis, kes oli oma hüüdnime saanud Egiptuse härgjumala järgi oma tohutu suure ihurammu tõttu, oli osa võtnud kuningatapust, mis oli toonud Serbia troonile Habsburgidevastase dünastia, mis Serbias valitses. Habsburgid ei meeldinud Apisele üldiselt, aga Franz Ferdinandiga olid tal isiklikud arved klaarida. Ta nägi kroonprintsis võimekat Habsburgide sõjaväe ülemjuhatajat ning uskus, et Franz Ferdinand tahab Serbia annekteerida ja luua Austria-Ungari-Jugoslaavia. Kui rahvuslikult meelestatud üliõpilased pöördusid tema poole plaaniga Franz Ferdinand mõrvata, siis oli ta sellega meeleldi nõus. Must Käsi tõi kohale vajalikud tulirelvad ja pommid.86

      28. juunil 1914 oli Čabrinovićil pomm. Kui Franz Ferdinand ja Sophie aeglaselt mööda kaid sõitsid, heitis ta selle nende lahtise auto suunas. Autojuht, kes nägi midagi läbi õhu lendamas, lisas gaasi. Pomm tabas auto pealetõmmatavat katust ja põrkas tagasi. See plahvatas ning tekitas vigastusi korteeži järgmises autos olnud ohvitseridele ja pealtvaatajatele tänaval. Šrapnellikild tabas riivamisi ka Sophiet, põhjustades väikese veritsuse.

      20. sajandi algus oli poliitilise terrorismi ajastu ning atentaatidel oli selles oluline koht. Eelnenud nelja aasta jooksul oli viiel korral Habsburgide elu kallale kiputud. Hispaania kuningas Alfonso, kes oli ema poolt Habsburg, oli isiklikult üle elanud viis atentaati, ühe neist oma pulmapäeval. Hispaania oli nii terrorismialdis, et Alfonso võttis rünnatud olemist juba lausa spordialana; ühe kallalekippuja ratsutas ta polomanöövri abil pikali. Samas oligi see pigem kuningliku bravuuri kui turvaabinõude ajastu. Franz Ferdinand reageeris ootuspäraselt – ta käskis oma juhil edasi sõita. Mingit plaani ettenägematuteks asjaoludeks ei olnud. Tema ja Sophie sõitsid mööda kaid edasi raekotta, nagu kavandatud, ja ta pidas seal oma kõne. Siis otsustas ta külastada ohvitsere, kes olid pommirünnakus haavata saanud. Raekojast pidi tema auto alternatiivset marsruuti mööda haiglasse sõitma, hoidudes kailt eemale. Seda ta siiski ei teinud. Ühel hetkel peatas teelt eksinud sohver auto ja pani sisse tagurpidikäigu.

      Rahvahulgast astus välja teine serbia üliõpilane, Gavrilo Princip. Astudes otse auto ette, tulistas ta Sophiet ja Franz Ferdinandi lühikese maa pealt. Kumbki neist mõtles surmavalt haavatuna teise peale. Sophie küsis Franz Ferdinandilt, mis temaga juhtus. Franz Ferdinand palus Sophiet, et ta nende laste pärast ellu jääks. Üks kuul oli läbistanud Sophie korseti ja alakõhu, teine oli tunginud Franz Ferdinandi kägiveeni. Kroonprints kaldus pikkamisi ettepoole, kaotades rohkesti verd. Tema kübar kukkus peast, selle rohelised suled imbusid autopõrandal verest punaseks. Franz Ferdinandi viimased sõnad olid: „See pole midagi.” Tema surnukeha läbi vaatavad arstid pidid eemaldama tema kaelast seitse kullast ja plaatinast amuletti, mis ei olnud suutnud halba õnne СКАЧАТЬ