Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ esmalt Vene ja siis Itaalia rindel, ning ülendati ooberstiks. Tema teine vend Leo lõpetas samuti õpinguid sõjaväeakadeemias. Wilhelm ja Leo lõpetasid mõlemad kooli 15. märtsil 1915.92

      Nüüd, kui temast oli saanud nooremleitnant, taotles ja sai Wilhelm valdavalt ukrainlastest koosnevas rügemendi rühmaülemaks. Ta ühines oma üksusega 12. juunil 1915 ning alustas meeste seas poliitilist tegevust. Ta palus, et nad kutsuksid teda ukraina nimega Vassõl. Ta rääkis oma sõduritega ukraina keeles. Ta hakkas kandma oma ohvitserivormi peal tikanditega ukraina särki. Selle kena krae, mis mugavalt tema kaela ümber istus, saatis sõnumi, mis oli kõigile ukrainlastele arusaadav – kui see ka kõiki teisi segadusse ajas. Ta andis oma meestele lasuursinise ja kollasega – Ukraina rahvusvärvides – käelindid. Mitte just üllatuslikult olid Poola ohvitserid ja Galiitsia Poola võimud nende algatuste vastu. Just nemad olid need, kes kõigepealt hakkasid nimetama Wilhelmi Punaseks Printsiks. Ta ei pannud sotsialismiga seostamist pahaks; igasugune toetus ukrainlastele, impeeriumi ühele kõige vaesemale rahvale, pidid arvesse võtma sotsiaalset õiglust. Wilhelmi meenutuste kohaselt oli talupoegadest sõdurite lugupidavast kohtlemisest rohkem kui küllalt, et teha temast ta poola võistlejate silmis ohtlik radikaal.93

      Wilhelm oli ilma jäänud eelmise talve kohutavatest Karpaatia kampaaniatest. Vene väed olid tunginud sügavale Galiitsia sisemaale, vallutades isegi Przemysli kindluse, kus Wilhelmi onu Friedrich vägesid juhatas. Pärast kindluse tagasivallutamist 1915. aasta mais juhtis Friedrich massiivset vastupealetungi. Sel ajal, kui Wilhelm asus juhtima oma üksust, liikusid Habsburgide väed itta, tõrjudes venelasi Galiitsiast välja. 16. juunil 1915, neli päeva pärast Wilhelmi astumist tegevteenistusse, vallutasid Habsburgid tagasi provintsipealinna Lvivi.

      Järgnenud võitluses ülejäänud Galiitsia pärast tundis Wilhelm oma meeste üle uhkust ja pidas ukrainlasi parimateks sõduriteks. Ta ei lasknud neid taga kiusata kohalike tsiviilvõimude tavaliselt poolakatest ametnikel. Vene kuulide eest ta neid muidugi kaitsta ei saanud. Wilhelmile ei meeldinud sõda. „Minu lahingumuljed on sellised: eelkõige on vale see, et lahingutega on võimalik harjuda. Kõige esimene häirib kõige vähem.” „Minu lahingutega oleks võinud olla rahul, jättes arvestamata nende inimeste langemise, kellesse sa jõudsid kiinduda,” kirjutas ta oma mälestustes viis aastat hiljem.94

      Kui Vene väed 1915. aasta suvel tagasi itta taandusid, tõusis Ukraina küsimus taas esile. Wilhelm juhtis ukraina üksust läbi Galiitsia, aidates vabastada Habsburgide provintsi Vene võimu alt. Enne sõja algust olid Galiitsiat hallanud Poola ülikud. Siis olid seda valitsenud Vene okupandid. Kes hakkab provintsi juhtima nüüd, kui Habsburgide võim on taastatud? Poolakad nagu enne või ehk hoopis ukrainlased?

      Poola- ja Ukraina-küsimus olid omavahel lahutamatult seotud, ning Habsburgide poliitika pidi võtma arvesse ka sakslasi ja nende eelistusi. Samal ajal kui venelased taganesid Galiitsias Habsburgide vägede ees, taganesid nad sakslaste ees ka teistel ajaloolise Poola maadel. 1915. aasta augustis langes sakslaste kätte Poola ajalooline pealinn Varssavi, mis oli viimased sada aastat olnud üks Vene impeeriumi suurlinnu. Sedamööda kuidas sõjaline tasakaal kaldus Viini ja Berliini kasuks, pidid liitlased hakkama otsustama, mida Poola ja Ukrainaga ette võtta. Neid kaht riiki polnud muidugi olemas, kuid impeeriumidel oli vaja rahvustundeid ära kasutada. Nende õnnetuseks oli kaht rahvuslust ühel ajal raske kasutada, sest ukraina ja poola patriootidel oli kalduvus esitada nõudeid samadele territooriumidele.

      Viinil oli plaan: Venemaalt ära võetud Poola territooriumidest moodustub Poola kuningriik, mis liitub Habsburgide impeeriumiga. Berliin oli sellise Austro-Poola lahendusega esialgu nõus. Aga kui Poolast saab jälle kuningriik, siis on tal vaja kuningat. Ilmne kandidaat selleks oli ertshertsog Stefan: Poola kuningliku perekonna rajaja, Habsburgide dünastia liikme ja Saksa keisri sõbrana. Matkides iidset Poola traditsiooni, tulid tema valimiseks kokku kohalikud Poola aadlikogud. Okupeeritud Poolas levisid kuuldused, nagu oleks ta juba kuningaks kroonitud. Ent Austro-Poola lahendus tähendas, et Poola kuningaks saab keiser Franz Joseph, mitte üks tema sugulastest. Habsburgist regent, kes näis seisvat liiga lähedal sakslastele, ei paistnud olevat piisavalt usaldusväärne. Stefan oli ennast hästi ette valmistanud, tema keiser aga ehk mitte nii hästi. Franz Joseph, kes oli nüüd 84 aastat vana, kõhkles. Habsburgid lasksid käest oma parima võimaluse Poola trooni hõivamiseks.95

      1916. aastaks oli Saksamaa seisukoht Poola suhtes Habsburgide suureks jahmatuseks muutunud. Saksamaa kui domineeriva liitlase positsioon leidis lahinguväljal kinnitust. Samal ajal omandasid sõjaväelased üha suuremat mõju Saksamaa välispoliitika üle. Sakslased hakkasid nägema sõltuvat Poolat osana palju suuremast Saksa mõjusfäärist Euroopas. Mõnede meelest pidi see mõjusfäär hõlmama ka Habsburgide impeeriumi. Saksamaa hakkas nägema Habsburgide impeeriumis üht Euroopa elementi, mida tuleb sõjaga muuta, mitte enam lihtsalt sõjalist liitlast.

      Saksamaa tahtis, et Habsburgide impeeriumist saaks riik, milles domineerib selle saksa vähemus. Selline eelistus toimis Austro-Poola lahenduse vastu. Kui Habsburgide impeerium laieneks nii, et sellesse kuuluks ka Poola kuningriik, siis kasvaks slaavi alamate roll selles ja väheneks sakslastest alamate roll. Kui Habsburgide lahendus oma rahvusprobleemidele nõudis territoriaalset laienemist just selleks, et rahuldada slaavlaste rahvuslikke nõudmisi, siis Saksamaa sekkumised Habsburgide asjadesse kaldusid kinnitama olemasolevat territoriaalset status quo’d selleks, et säilitada sakslaste positsiooni. Loomulikult tekitas selline erimeelsus pingeid.96

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Kõnealune näidend oli „Keisri unenägu” (Des Kaisers Traum. Festspiel in einem Aufzuge von Christiane Gräfin Thun-Salm. Musik von Anton Rückauf), Viin, 1908. Sissejuhatus Ringstraße kohta Schorske raamatust Fin-de-Siecle Vienna, lk 24–115. Pidupäeva sündmuste kirjeldust vt Vassõl Võšõvanõi (Wilhelm von Habsburg), „Мемуари”, TsDAVO 1075/4/18a/2; Wiener Abendpost, 3. detsember 1908, lk 1–6; Wiener Bilder, 9. detsember 1908, lk 21; Thun-Salm ja Hoffmansthal, Briefwechsel, lk 187, 238. Teisi selle õhtu käsitlusi vt Mayer, Persistence of the Old Regime, lk 142–143; ning Unowsky, Pomp and Politics, lk 87–89. Teiste 1908. a pidupäevade kohta vt Grossegger, Der Kaiser-Huldigungs-Festzug; ja Beller, „Kraus’s Firework”.

      2

      Printsess de Lamballe’i pea ja paljuski nende tõlgenduste kohta vt Blanning, Pursuit of Glory, lk 619–670.

      3

СКАЧАТЬ