Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veetsid Stefan ja Maria Theresia suure osa oma aastast Viinis Stefani palees Wiedner Hauptstraße 61. See residents asus lühikese fiakrisõidu kaugusel keiser Franz Josephi Hofburgi paleest. Willy sai taas kokku ka oma lemmikõe Eleanoraga. Kui Eleanora Istriast külla tuli, võttis ta Viinis Willyga ette pikki jalutuskäike.79

      Need jalutuskäigud olid oluline osa Willy haridusest. Nüüd oli ta noor mees, kes oskas tähele panna sotsiaalseid erinevusi; ta veetis aega armastatud õega, kes oli abiellunud palju madalamast seisusest mehega. Linn, mida Willy ja Eleanora koos vaatlesid, oli päratu suur metropol, kus elas kaks miljonit inimest. Kui vend ja õde oma isa paleest lõunasse jalutasid, eemaldudes Hofburgist ja Ringstraßest, jõudsid nad peagi Margaretenisse ja Favoritenisse, linnaosadesse, mis kihasid üha kasvava töölisklassi esindajatest. Willy hakkas oma vabal ajal lugema austromarksistide teoseid. See oli sotsialistliku liikumise iseäralik rühmitus, kelle lähenemine rahvusküsimusele sobis ka Willyle. Austromarksistid lootsid, et Habsburgide impeerium muutub demokraatliku parlamendi vastuvõetavate seaduste teel rahvuslikult sallivaks heaoluriigiks. Willy rakendas sotsialistide programmi oma meelisrahvale, ukrainlastele, kes olid kogu impeeriumi üks kõige vaesemaid ja põllumajanduslikumaid rahvaid.80

      Selliseid väikesi üleastumisi toime pannes suundus Willy energia suuremasse süsteemi. Just need pisikesed mässud andsid talle energiat saada nooreks meheks, kelle oskused võivad ühel päeval teenida tema impeeriumi. Teda jälgiti ja arendati. Ta ei olnud enam üks mitmest võimalikust Poola ertshertsogist, vaid ainus võimalik Ukraina prints Habsburgide seas. Ta ei olnud enam Poola missiooni järjekorras viimane, vaid Ukraina järjekorras esimene. Ertshertsog astus ühte sammu talurahvaga, vana dünastia uue rahvusega. Õigel hetkel võisid Willy ja tema valitud rahvus tuua iidsesse impeeriumi nooruslikku tarmu.

      Robert Musil kirjeldab oma romaanis „Omadusteta mees” komiteed, mis peab planeerima Franz Josephi 70 aasta troonijuubelit. Pärast keerukaid afääre veresugulaste keskel, isakujude mõju pikki vaagimisi ning laialivalguvaid kõrvalepõikeid poliitilisse filosoofiasse ei jõua komitee ühele praktilise tulemusele – aga see annab meile maailmakirjanduse ainsa näite komitee istungitest, mida esitatakse veenvalt reaalsuse mõistmise paigana. Elukutseline diplomaat püüab lahti seletada diplomaatia olemust: ära tee seda, mida sa tahad. Romaani peategelane defineerib tegevuse: mitte see, mida sa hetkel teed, vaid see, mida sa järgmisena teed. Musil püüab anda edasi Habsburgide ajatunnetust: lakkamatu olevik, mida ei saa kõigist tema detailides kontrollida, aga mille kui terviku peremees võidakse olla, niivõrd kuivõrd ollakse taktitundelised ja nobedad ega lasta maailmal endale korda minna muidu kui ainult perekondliku võimu kujutusena.

      Ajatust annab Musili romaanis edasi Franz Josephi valitsuse kestus, mis oli nii ebaharilikult pikk, et see andis tema dünastiale igavikulise ilme. 20. sajandi alguses ei mäletanud enamik Habsburgide alamaid enam ühtki teist keisrit. Ent see ajatus tulenes individuaalsest visadusest, mitte sellest, et dünastia sai olla kindel tulevaste põlvede tublidusele. Franz Joseph oli keeldunud seni suremast, kuid troonipärija Franz Ferdinand oli läbematu ja ebapopulaarne. Keiser ise oli globaalselt areenilt tõrjutud Kesk- ja Ida-Euroopasse, kus valitsejad tundsid end järjest rohkem nurka surutuna jõudude poolt, mis aja jooksul kasvasid, mitte ei kahanenud.

      See igavikutunnetus konkureeris katastroofitunnetusega. 20. sajandi algusaastatel mässiti Habsburgide monarhia Euroopa liitlassüsteemi, kahe sõjaks relvastuva riikide rühmituse võistlusse. Habsburgide diplomaatia, mis oli tavaliselt olnud nõtke, ehkki harva hiilgav, oli kaotanud igasuguse manööverdamisruumi. Pärast Saksamaa ühendamist otsis Prantsusmaa liitlast idast ning leidis Venemaa. 19. sajandi lõpul olid Habsburgide monarhia ja Saksamaa liidus Venemaa ja Prantsusmaa vastu. 1904. aastal sõlmis Suurbritannia Prantsusmaaga nn entente cordiale’i,81 mis pidi vältima tülisid koloniaalvalduste pärast ning soodustas tihedamat poliitilist koostööd. 1907. aastal kirjutas Suurbritannia alla samasugusele kokkuleppele Venemaaga. Need lepingud lõid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa mitteametliku, kuid nähtava ühtekoondumise. Saksamaa oli võimas, aga mitte piisavalt võimas, et sellisele koalitsioonile vastu seista. Saksamaa oli alustanud laevastikuvõidurelvastumist Suurbritannia vastu, selle kaotanud ning läinud siis, 1911. aastal, üle tavapärasele võidurelvastumisele, mis haaras kaasa ka Habsburgidest liitlase.

      Sel ajal kui need viis riiki oma liite moodustasid, oli kuues traditsiooniline suurriik maailmajao kaardilt kustumas. Osmanite impeerium kaotas oma territooriume Euroopas. Kui Osmanite sõjaväe ohvitserid 1908. aasta juulis reformide nimel riigipöörde korraldasid, vastas Habsburgide impeerium sama aasta oktoobris Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimisega. Kolmkümmend aastat varem oli Habsburgidele antud lepinguga õigus okupeerida need provintsid, mis seaduslikult kuulusid Osmanite impeeriumile. Nüüd panid Habsburgid ühepoolselt maksma oma õiguse need alad annekteerida. Osmanite allakäik oli kestnud juba paar sajandit, kuid teised suurriigid olid omavahel kokku leppinud, kuidas territooriumid ümber jagatakse. Niisiis oli üks suurriik, Osmanite impeerium, kadumas ning teine, Habsburgide oma, rikkus reegleid, minnes üle okupeerimiselt otse annekteerimisele. Venemaa, kes tundis huvi Osmanite Euroopas elavate õigeusklike rahvaste vastu, tajus seda solvanguna ning lähenes Serbiale. Serbia nägi Bosniat omaenda huvisfääri ja isegi tulevase laiendatud Serbia riigi osana.82

      Seejärel libises Balkani poliitika ja seega ka Euroopa poliitika initsiatiiv suurriikide käest ära. 1912. aastal ründas Balkani poolsaare nelja rahvusmonarhia, Serbia, Montenegro, Kreeka ja Bulgaaria allianss Osmanite impeeriumi ja vallutas suure osa Osmanitele Euroopas allesjäänud territooriumist. See kokkupõrge, Esimene Balkani sõda, näitas, et ka väikesed rahvad võivad Euroopa kaarti ümber kujundada ning rahvuslus võib impeeriume hävitada. Seejärel tungisid Balkani riigid 1913. aasta Teises Balkani sõjas üksteisele kallale. Kui tolm jälle maha vajus, tõusis peamise võidumehena esile Serbia, kes kahekordistas oma territooriumi ja suurendas oma elanike arvu 50 protsendi võrra. Habsburgide armee kindralstaap nõudis ennetavat sõda Serbia vastu. Kui impeerium ei tegutse piisavalt kiiresti ega vabasta end rahvuslikest nuhtlustest nagu Serbia, siis tabab Habsburge samasugune saatus nagu Osmaneid, oli nende arutluskäik. Kindralstaap oli väsinud sellest, et impeerium on Euroopa kannatlik telg. Kui võimu tuleb tasakaalustada, siis eelistasid nad taktikalise sõja nööril käimist. Nööril kõndija vähemasti tunnetab edasiliikumist. Ja tal on käes kepp. 1913. ja 1914. aastal soovitas kindralstaap sõja alustamist Serbia vastu lausa kakskümmend viis korda.83

      Juba 1890. aastatel, leebematel aegadel, olid Franz Ferdinand ja Stefan koos Aadria merel purjetades arutanud Balkani-poliitikat. Bosnia annekteerimise kriisi ajal olid nad samuti kirjavahetuses, kartes sõja puhkemist. Franz Ferdinand ei uskunud, et sõda võiks Balkani küsimuse lahendada. Serbia lisamine Habsburgide valdustele võiks vaid probleeme juurde tekitada, oli tema arvamus. Serbiast oleks saada vaid „mõrtsukaid, lurjuseid ja mõned ploomipuud”. Stefan oli elanud Aadria mere ääres kaks aastakümmet ning tundis Balkani rahvastega suuremat lähedust kui Franz Ferdinand. Ta oli pannud ühele oma pojale nime Kyrillose ja Methodiose järgi, kes olid neil õigeusumaadel kõige lugupeetumad pühakud. Ent temagi mõtted käisid sarnaseid radu. 1907. aastal, enne anneksioonikriisi algust, oli ta lahkunud Balkanilt ja oma kujuteldavast Jugoslaaviast, eelistades neile Galiitsiat ja oma kujuteldavat Poolat.84

      Willy mõistis oma isa kava ega olnud temast vähem kujutlus- ja muutumisvõimeline. Tema isa põlvkond ehk ei näe ukrainlasi rahvusena, kuid ka rahvuse definitsioon muutus. Oli demokraatia-ajastu, mil rahva arvukus sai niisama tähtsaks kui jõukus; ja teaduse ajastu, mil demograafia suutis rahvaarvu näilise täpsusega välja arvutada. Willy võis pidada ukrainlasi sama staatuse ja õigustega rahvuseks nagu poolakaidki. Nende poliitika populistlik loomus võis olla vaid ligitõmbav noorele mehele, kes ka ise pidas end lihtinimeste sõbraks. See, et ukrainlased olid „mitteajalooline rahvus”, nagu tol ajal öeldi, mõjus tema nooruslikule vaimule kütkestavalt. Ukrainlased on loomulik rahvas, arvas Willy, СКАЧАТЬ