Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

      Willy oli 14aastane, kui ta Hranices õppima hakkas, ning 17, kui ta sealt eksameid tegemata lahkus. See aeg on iga poisi elus ebamugav aeg: hetk, mil lapse suutmatusest kontrollida maailma saab mehe suutmatus kontrollida oma keha. Neist aastatest ei jätnud Willy mingit kirjalikku jälge. Talle mitteomane vaikimine ja enneaegne lahkumine lubavad arvata, et see periood oli probleemne.

      Kõnealust kooli on kõige meeldejäävamalt kirjeldanud tolle aja suur Austria kirjanik Robert Musil, kes nimetas seda „kuradi perseauguks”. Musil, kes ise selle kooli lõpetas, kirjutas sealsete läbielamiste alusel oma elegantselt häiriva esikromaani „Kasvandik Törlessi hingeheitlused” (Die Verwirrungen des Zöglings Törleß), mis ilmus 1906. aastal. Selles romaani tegelaste seas on ka noor „prints H”: „Kui ta kõndis, tegi ta seda pehmete, nõtkete liigutustega, sellise keha koondumisega, mis kaasneb harjumusega kõndida sirge seljaga läbi tühjade saalide rea, kus iga teine võiks näiliselt põrgata tühjas ruumis vastu nähtamatuid nurki.” Musili loos on „prints H” õnnetu ja läheb koolist ära. Loo põhiosa puudutab teismeliste poiste piiramatuid tunge korraldada homoerootilisi alandamisi ning vältimatuid seoseid seksuaalse ja intellektuaalse arengu vahel. Willy, kes astus kooli kolm aastat pärast raamatu ilmumist, oli pikka kasvu, blond, siniste silmadega ja armastusväärne. Kas ta oli graatsiline prints või poiss, kes koges seksuaalset vägivalda? Võib-olla mõlemat.

      Willy ealine küpsemine toimus Kesk-Euroopas, kus homoseksuaalsus, kuninglikkus ja militaarsus olid omavahel tihedalt seotud. 1907. aastal sattus Willy nimekaim Saksa keiser Wilhelm II homoseksuaalse skandaali keskele. Kuni 1909. aastani kestnud kohtuasjade reas selgus, et mitu keisri lähiringi liiget, nende seas tema lähim sõber ja peamine nõuandja tsiviilasjades, olid aktiivsed homoseksuaalid. Too sõber Philipp von Eulenburg nimetas oma kirjavahetuses keisrit alati „kallikeseks”. Eulenburgi afääri järgisid suure tähelepanuga toonased ajalehed Saksamaal ja kogu Euroopas. Wilhelm II – mees, kes armastas oma naisele kübaraid valida – ei pääsenud homoseksuaalsusega seostamisest enam päriselt kunagi.65

      1907. aastal lahvatas homoskandaal ka Viinis. Selle aasta aprillis asutatud rahvalikus ajalehes hakkasid ilmuma artiklid, milles anti mõista, et Habsburgide impeeriumi poliitiline ja rahanduslik eliit on ülimalt homoseksuaalne. Need artiklid lõhnasid väljapressimise järele, sest „samasooline kiimalisus” oli impeeriumis kriminaalkuritegu. Sellele vastas keegi, kes nimetas end selle homoseksuaalse eliidi liikmeks. Pseudonüümi „krahvinna Merviola” kasutades teatas ta66 ajalehelugejaile, et nende „soojade vendade” vangipanemine oleks suur viga. Tema arvates oli mõeldamatu, et „riikliku tunnustuse kõige auväärsemaid kandjaid, kõige vanematest suguvõsadest pärit aristokraate, miljonäre ja kõige tähtsamate suurfirmade juhte” võiks hakata nende homoseksuaalsete tegude pärast kohtulikule vastutusele võtma. Ehkki krahvinna kirjutas magusasti lõhnastatud paberile, aimus tema sõnades nüüd ähvardust. Mööndes, et Viini eliit on „soe”, juhtis ta tähelepanu, et „soojad vennad” hoolitsevad üksteise eest – isegi siis, kui olukord läheb palavaks.67

      Kõik see oli eelmäng 1913. aasta Redli afäärile, mis sidus homoseksuaalse armastuse kogu ülejäänud sajandiks spionaažihirmudega. Ühe raudteeametniku üheksas poeg ooberst Alfred Redl oli tõusnud Habsburgide sõjaväe vastuluure juhi suure võimuga ametikohale. Toretseva meestearmastajana kandis ta kleite ja toetas rahaliselt kümneid armukesi. Nagu paljud ohvitserid elas ta elu, mida ta ei suutnud endale lubada, aga ehk isegi ekstravagantsemalt kui enamik. Tema vennasohvitserid pidasid võlga elu ettearvatavaks osaks ning meestevahelist armastust täiskasvanutevaheliseks eraasjaks. Redl maksis oma elustiili eest saladuste müümisega Vene impeeriumile. 1913. aasta mais ta paljastati ja ta tegi enesetapu. Habsburgide armee ja õukond summutasid selle afääri üksikasjad. Väga tõenäoliselt oli Stefan kui ertshertsog ja selleks ajaks ka admiral kogu looga tuttav. Tema, Maria Theresia ja Willy viibisid skandaali puhkemise ajal Viinis. Nad olid Willy Hranicest ära toonud, et ta võiks lõpetada oma õpingud rahulikumas keskkonnas eraõpetajate käe all. Redli enesetapp – ta laskis endale kuuli pähe just siis, kui Willy eksamiteks valmistus – oli viimane õppetund.68

      Neil noorukiaastatel, kui Poola kroon taandus Willy jaoks kaugesse tulevikku, mida veelgi varjutasid oleviku hariduse omandamise vaevad, lohutas ta end sellega, et unistas päris oma kuningriigist. Ta leidis, et oskusi, mis pidid valmistama teda ette eluks Poolas, saab ära kasutada ka teiste eesmärkide saavutamiseks. Lošinji saarel olid poola keele tunnid olnud tema jaoks sõna otseses mõttes jalutuskäigud pargis – õpetus, mida Poola tegelikkusest lahutas tuhat kilomeetrit. Poola keel, ehkki üsna raske, pidi tunduma puhas ja abstraktne. Galiitsias kuulis Willy poola keelt igal pool, kuhu ta läks: provintsi haldamine oli poolakate käes ning poola keelt räägiti koolides, kohtutes ja enamikus linnades ka tänaval.

      Ent Galiitsia oli koduks ka teistele rahvastele, nagu Willy kindlasti aimama hakkas. Tegelikult ei olnud ukrainlased kusagil kaugel. Tema isa lossi ümbritsevates mägedes elasid mägilased: karjused ja – kütid, kes olid jagunenud klannideks. Mõned neist rääkisid murdeid, mis kuulusid äratuntavalt poola keele hulka; teised rääkisid midagi muud, midagi pehmemat. Näib, et Willy õppis mõned selle teise keele sõnad kohalikelt lastelt, võib-olla algul teadmata, millega oli tegemist. Tema emale Maria Theresiale meeldis selle keele pehme kõla; ta teadis, et see on ukraina keel. See meenutas talle tema sünnimaa itaalia keelt, mida ta rääkis iga päev, kui nende pere Aadria mere ääres elas, ja millest ta nüüd neis mägedes puudust tundis.69

      Poola kirjandusest sai Willy teada, et poolakad ja ukrainlased konkureerivad juba iidsest ajast maadele, mida mõlemad kodumaaks peavad. Henryk Sienkiewiczi romaanist „Tule ja mõõgaga” luges ta ukraina kasakate suurest ülestõusust Poola aristokraatide vastu 17. sajandi Ukrainas. Ehkki kõigi aegade kõige populaarsem Poola kirjanik Sienkiewicz kirjutas selgesti Poolat pooldavas võtmes, ei eitanud ta ka kasakate teatavat metsikut väärikust. Willy polnud esimene ega viimane lugeja, kes tundis selles loos omamoodi õõnestavat poolehoidu ukrainlaste vastu. See tsiviliseeritud Poola aadlike ja barbaarsete Ukraina kasakate vastasseis, millega ta kirjanduse kaudu tutvus, elustus Willy jaoks vestlustes oma õemeestega. Need Poola aristokraadid olid selliste perekondade võsukesed, kellele oli kunagi kuulunud kümneid tuhandeid ukraina pärisorje. Nad ütlesid Willyle, et ukrainlased on metsikute bandiitide sugu. Säärased märkused СКАЧАТЬ