Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaarikud ja tõllad tegid oma sõiduringe, sõbrad vahetasid kuulujutte. Kroonprintsi surm ei pidanud tähendama veel maailmalõppu. Franz Ferdinand oli püsimatu loomuga, emotsionaalne ja ebapopulaarne. Ertshertsogid olid ennegi vaatamisväärselt vägivaldsel moel surma saanud, aga dünastia ja riik oli jäänud püsima. Keiser Franz Joseph oli hea tervise juures, vähemalt niipalju kui Viinis teati. Kroonprintsiks sai nüüd tema venna pojapoeg, ertshertsog Karl. Karli isa oli kurikuulus Otto Franz, kes üsna sobivalt oli juba surnud süüfilise tüsistustesse. Kuid Karl oli nägus ja sümpaatne mees, kellele tema energiline ja kaunis naine Zita oli juba sünnitanud terve pesakonna kõlblikke lapsi.87

      Avalik arvamus jäi rahulikuks ja dünastia edasikestmine näis olevat selge, kuid Principi kuulid olid tabanud kümnesse. Principi ja tema terroristidest kaaslaste eesmärk oli olnud provotseerida Habsburgid üle reageerima. Nagu kõigi aegade ja paikade terroristid soovisid nad nõrkust ära kasutades meelitada suurriiki tegema midagi, mis poleks tema huvides. Nad lootsid kutsuda esile Habsburgide repressioonid Bosnias, mis nende ootuste kohaselt oleks pidanud looma sealse serbia elanikkonna seas tugeva toetuse natsionalistide üritusele. Provokatsioon õnnestus paremini, kui nad oleksid osanud uneski näha. Franz Ferdinandi, kes tegelikult oli olnud Balkanil peetava sõja vastu, ei olnud enam ees. Habsburgide kindralstaabil, mis oli juba aastaid kavandanud ennetavat sõda Serbia vastu, oli nüüd otsustav argument käes. Habsburgide liitlane Saksamaa oli samal ajal ihunud hammast koloniaalvõimude Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu ning oodanud üldist Euroopa sõda, mis võimaldaks Saksamaal võita endale koha päikese all. Nüüdne kriis andis selleks sobiva juhuse. Habsburgide monarhia saatis Serbiale 23. juulil ultimaatumi. Serbia vastus oli üheseltmõistetav ning viis päeva hiljem kuulutas Viin Serbiale sõja. Järgmisel hommikul pommitas Habsburgide Doonau laevastik Serbia pealinna Belgradi.

      Nii see algas. Prantsusmaa õhutusel mobiliseeris Venemaa oma armee Serbia kaitseks. Saksamaa nõudis, et Venemaa lõpetaks sõjaks valmistumise. Kui Venemaa seda ei teinud, kuulutas Saksamaa 1. augustil Venemaale sõja. See muutis vältimatuks Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise sõja. Prantsusmaa ja Venemaa olid liitlased, kes piirasid Saksamaad kahelt poolt. Saksamaa sõjaplaan nõudis Prantsusmaa kiiret alistamist, et vältida sõda kahel rindel. Invasioonitee Prantsusmaale läks läbi neutraalse Belgia. Belgia neutraliteedi rikkumine Saksamaa poolt tõi 4. augustil sõtta Suurbritannia. Mõne nädala jooksul oli atentaat saanud ajendiks piirkondlikule sõjale Balkani poolsaarel; mõne päeva jooksul sai sellest piirkondlikust sõjast Euroopa sõda ülemvõimu pärast maailmajaos.

      Esimene maailmasõda ei olnud konflikt, mida Habsburgide kindralid oleksid kavandanud. Nad kujutlesid, et annavad kiire löögi ja suudavad selle poliitilisi tagajärgi ohjes hoida. Nad nägid ette, et alandavad Serbiat mõne päeva jooksul. Ent Habsburgide pealetung nurjus. Serbia väed, mis olid kahes Balkani sõjas karastunud ja mille eesotsas olid arukad kindralid, kaitsesid end visalt, lüües Habsburgide armeed 19. augustil Ceri lahingus. Rünnanud Serbiat, väikest riiki oma lõunapiiril, leidis Habsburgide monarhia end nüüd sõjast Venemaa, tohutu suure kirdes asuva impeeriumi vastu. Habsburgide armeed möödusid üksteisest raudteedel: ühed läksid Serbia rindelt Vene rindele, teised Vene rindelt Serbia rindele. Abi polnud ka sellest, et tänu kolonel Redlile, kes vajas raha oma meeshaaremi ülalpidamiseks, oli Venemaa saanud oma valdusse Habsburgide mobilisatsioonikavad ja sõjaplaanid. Impeeriumi väljakuulutatud sõjaline eesmärk, Serbia alistamine, libises käeulatusest.

      Mõnele kujutlusvõimelisele vaimule Habsburgide monarhias olid nii lõuna- kui ka idarindel pakkuda tõotatud lahendused rahvusküsimustele. Serbia alistamine lubaks impeeriumil laieneda lõuna suunas, haarata endasse Balkani slaavlased ja lubada neil teostada oma rahvuslikku elu üheskoos, kuid Habsburgide ülemvõimu all. Võit Venemaa üle oleks impeeriumil lubanud laieneda kirdesse ning lahendada seega Poola- ja Ukraina-küsimused. Kui Habsburgid suudaksid Venemaalt piisavalt palju territooriume ära võtta, oleks võimalik luua uued Poola ja Ukraina kroonimaad, et rahuldada poolakate ja ukrainlaste rahvuslikud püüdlused. Venemaa lüüasaamine lahendaks poolakate ja ukrainlaste konfliktid Habsburgide impeeriumis: nõnda kinnitas Austria peaminister nii poolakatele kui ka ukrainlastele.88

      Ukraina ja Poola poliitikud, kes olid harjunud kitsarinnalise jagelemisega Galiitsia provintsi pärast, kuulsid, et peagi võivad nad jagada tohutu suuri Venemaalt võetud alasid. See oli ahvatlev väljavaade ja seda toetati poliitiliste sammudega. Habsburgide monarhia olid lubanud poola poolsõjaväeliste üksuste loomist ja väljaõpetamist, ja nüüd, 1914. aasta augustis nimetati see ümber Poola Leegioniks ja seati lahinguvarustusse. Samal kuul moodustunud Ukraina Rahvusnõukogu algatusel hakati mehi värbama ka Ukraina Leegioni. Nagu Poola leegionid teenis ka Ukraina Leegion poliitilist eesmärki. Need üksused pidid Habsburgide alamatele demonstreerima, et keiser hoolib oma rahvastest, ning Venemaa alamatele, et neil on oodata rahvuslikku vabastamist Habsburgide relvajõudude käe läbi.

      Ent see rahvuspoliitika nõudis sõjalist võitu, mida sõja esimestel nädalatel kusagilt ei paistnud. Samal ajal kui Habsburgide väed Serbias peatuma sunniti, tungis Venemaa Galiitsiasse. Paanikasse sattunud Habsburgide sõdurid võtsid kasutusele ebalojaalsuses kahtlustatavate ukraina tsiviilisikute hukkamise välikohtute otsusel. Selles olukorras unustasid Habsburgid rahvusküsimuste lahendamise. Korraga oli pakiliseks ülesandeks saanud Venemaa edasitungi peatamine. Et suurem osa Saksa armeest tungis Prantsusmaale, pidi Habsburgide impeerium võitlema idarindel arvuliselt ülekaalukate Vene vägede vastu. Habsburgide kindralid olid Saksamaa tajutava toetuse puudumisest nördinud. Ometi olid sakslased, mitte Habsburgid need, kes said kirja esimese suurema võidu. Kindralid Erich Ludendorff ja Paul von Hindenburg, kelle kätte oli antud Saksamaa 8. armee juhtimine, pälvisid au, kui nende väed purustasid Tannenbergi lahingus Venemaa 2. armee. Ehkki neil polnud eriti palju või üldse mitte midagi pistmist lahinguplaanidega, mis tehti enne nende saabumist, said Ludendorffist ja Hindenburgist Saksa rahvuskangelased ning Habsburgide impeeriumi verised kaitselahingud sõja esimestel nädalatel unustati.89

      Ent läänes ei suutnud Saksamaa sellist otsustavat võitu saavutada. Nagu Habsburgide impeerium oli arvestanud Serbia kiire kõrvaldamisega sõjast, oli Saksamaa arvestanud Prantsusmaa purustamisega. Kuid Marne’i lahingus 1914. aasta septembris said Saksa väed korralikult lüüa. Ennetavate kiirlöökide plaanid olid läbi kukkunud.

      Saksamaal ja Habsburgide impeeriumil seisis ees pikk sõda ja võitlemine vaenlastega igast küljest ning isoleerituna Briti mereblokaadist. Habsburgide moodne laevastik oli Aadria merre suletud. Briti kuninglik merevägi oli ülekaalukalt tugev ning Londoni liitlasel Prantsusmaal oli Vahemerel oma laevastik. Sama kehtis ka Itaalia kohta, mis ütles aasta hiljem lahti liitlaskohustusest Habsburgide suhtes ja kuulutas Austria-Ungarile sõja. Samal ajal olid venelased ja serblased juba sõja esimestel kuudel hävitanud impeeriumi rahuaja armee. 1914. aasta jõuludeks oli ligikaudu 82 % Habsburgide relvajõudude esialgsest jalaväe isikkoosseisust haavatud või langenud. Umbes miljon meest oli surnud, haavatud või haiged. Ülejäänud sõda tuli võidelda reservväelaste, tsiviilisikute ja ohvitseridega, kes said alles väljaõpet.90

      Üks neist ohvitseridest oli noor ertshertsog Wilhelm. 1914. aasta sügisel alustas Wilhelm oma teist ja viimast õppeaastat sõjaväeakadeemias. Ta meenutas hiljem, et tema klassikaaslased väljendasid sõja puhkemise tõttu entusiasmi; tema polnud nende seas. Tema parim sõber akadeemiast langes lahingus. Sellegipoolest oli arusaamine, et Wilhelm läheb lahinguväljale niipea, kui tema õpingud kevadel läbi saavad. Wilhelmi viimase semestri salajases ettekandes kirjeldatakse teda kui meest, kes „igal võimalusel demonstreerib oma kavatsust olla sõduri ja ohvitserina algatusvõimeline”. Midagi vähemat ta perekond temalt ei oodanudki. Kui ta 1915. aasta veebruaris Habsburgide täisikka jõudis – 20aastaseks sai –, pühitseti ta Kuldvillaku ordu ja parlamendi ülemkoja liikmeks. Nüüd oli ta mees ja sõja ajal oodati temalt ka sellekohast käitumist.91

      Sõjas võitlemine oli Habsburgide СКАЧАТЬ