Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hetkel, tõenäoliselt 1912. aastal, kui ta oli 17aastane, otsustas Willy otsida üles selle bandiitliku ukraina rahva kantsi. Tema kujutlusvõime süttis, kui ta uuris oma perekonna Galiitsia kaarti ja mõtles, kust võiks ta need barbarid üles leida. Sel suvel suundus Willy omal käel itta. Oma isa pojana sõitis ta inkognito teise klassi vagunis Karpaadi mägedesse Vorohtasse. Täiesti üksi marssis ta läbi roheliste männimetsade. Ta leidis hutsuuli klanni kuuluvad ukrainlased – vaba rahva, kes elas küttimisest ja põllupidamisest, ehkki nad polnud loomanahkades metslased, nagu ta oli oodanud. Willy nautis nende külalislahkust ja laule. Ta rääkis nendega poola keeles, mis on ukraina keelele väga lähedane, ning kasutas võimalust selleks, et õppida juurde ukraina sõnu. Willy oli keelte peale andekas ning poola keelt emakeelena kõnelev inimene saab ukraina keelest päris palju aru. Żywiecisse naasis Willy teise inimesena. Ta oli leidnud rahva, kellel polnud kuningriiki. Ta oli vaadanud „Keisri unenägu” – nägemust sellest, kuidas rahvad austavad hardalt oma valitsejat. Ta oli võtnud osa oma isa rahvusunistusest, et Poolal oleks Habsburgide impeeriumis oma Habsburgi valitseja. Miks ei võiks olla ukrainlastel oma Habsburgi valitseja?70

      Ukrainlaste omaksvõtmine, nagu Willy sel suvel tegi, tähendas Galiitsia vaatamist uue pilguga. Rahvusluse optika toob alati fookusesse ühe grupi, hägustades teisi. Willy isa ja õemeeste silmis oli Galiitsia Poola maa. Tegelikult aga oli see koduks ka ukrainlastele, juutidele ja paljudele teistele. Väikese liigutusega, objektiivi keeramisega sattusid nad fookusesse. Żywiec ise oli barokse katoliku kirikuga poola kaubalinn, kus juute ja ukrainlasi elas vähe, kuid mõnes naaberkülas toretsesid ilusad ukraina puitkirikud, mille sibulkupleid ehtisid uhked metallristid. Sedamööda, kuidas Willy eemaldus oma isa plaanidest ja poola õemeestest, kelle need plaanid olid tema perekonda toonud, leidis ta oma ukrainaliku nägemuse Galiitsiast. Nähes seda, mida tema isa ei näinud, samastudes rahvastega, keda poola vürstid põlgasid, tõstis ta end kõrgemale oma perekonnas ja ka dünastias. Ta oli Habsburgide suguvõsa kõrvalharu noorim laps. Kuid ukraina Habsburge veel ei olnud. Tema võiks olla esimene.71

      Willy alateadlikud tungid liituda kogukonnaga, olla „rahvale lähemal”, tundusid mässuna. Galiitsiat valitses Poola aadel ning valdavalt ukrainlastest talupoegkond kannatas selle tõttu. Poola rahvuslased eitasid omaette ukraina rahvuse olemasolu, uskudes, et ukrainlased on kõigest tooraine, mida võib hiljem assimileerida kasvava Poola rahvuse hulka. Sellegipoolest ei olnud Willy ukraina identiteet Habsburgide dünastiale ebalojaalne. Vastupidi, ukraina Habsburg võis monarhia keerukas rahvuspoliitikas osutuda kasulikuks varaks.72

      Sedamööda, kuidas impeeriumi poliitika muutus üha demokraatlikumaks, hakkasid ukrainlaste ja teiste samasuguste rahvaste hääled ühe enam maksma. 1910. aasta rahvaloenduse andmetel oli ukraina keele kõnelejaid impeeriumi Austria osas umbes 13 protsenti; Ukraina poliitikutel oli kuus protsenti parlamendimandaatidest, mis jagati välja pärast 1907. aasta valimisi – esimesed valimised, mis toimusid põhimõttel üks mees, üks hääl. Poolakad olid olnud valitsuskoalitsioonide tähtsaim tugi 19. sajandil, kuid ukrainlaste osakaal valijaskonnas suurenes. Tulevastel vabadel valimistel oleksid ukrainlaste parteid kindlasti saanud parlamendis veelgi rohkem kohti. Sellises olukorras võis Willyl olla päris õige arvamus, et ta enda dünastia ei jätaks ukrainalikku liiget tähelepanuta.73

      Habsburgide dünastia pidi Ukrainale mõtlema nii välis- kui ka sisepoliitilistel põhjustel. Sarnaselt Poola ja Jugoslaavia küsimustega, mida Stefan oli püüdnud kontrolli alla saada, ei puudutanud Ukraina küsimus mitte üksnes Habsburgide impeeriumi, vaid ka selle keiserlikke naabreid. Wilhelm kuulis Karpaatides ukraina keelt, aga sama keelt, ehkki erinevates murretes, räägiti ka kaks tuhat kilomeetrit ida pool Vene impeeriumi südames. See oli Ida-Euroopa etnograafia, hiljem ka antropoloogiana tuntud teaduse tippaeg. Etnograafid sõitsid maha pikki maid, et demonstreerida ühise keele ja kultuuri olemasolu üle poliitiliste piiride. Neile sekundeerisid demograafid, kes lugesid Habsburgide impeeriumis kokku miljoneid ukrainlasi, aga Venemaal kümneid miljoneid.74

      Rahvuslus ei lasknud impeeriumidel olla konservatiivsed. Kui juba oli näha, et rahvad ulatuvad üle impeeriumi piiride, pidi keiserlik poliitika vaagima võimalikku kasu ja kahju. Stabiilsus näis olevat võimatu. Ukraina rahvusküsimus võis Habsburgide impeeriumi kas nõrgestada või tugevdada; see ei saanud olla neutraalne. Kui tekkima peaks mingisugune Ukraina riiklik moodustis, siis peaks see võtma territooriumi kas Habsburgide impeeriumilt, Vene impeeriumilt või mõlemalt. Seepärast tegutsesid nii Viin kui ka Peterburi selle nimel, et igasugune muutus oleks nende kasuks, et lubada mingisugust rahvuslikku ühinemist nende valitsuse all, nende toetusega. Vene impeerium püüdis veenda Habsburgide riigi ukrainlasi, et nad kuuluvad õigeusklike rahvaste perre, kellel on kohustused tsaari vastu. Habsburgid toetasid ukrainlaste eraldi kreekakatoliku (uniaadi) kirikut. Selle ukrainlasest juht, hiilgav metropoliit Andrei Šeptõtskõi, soovis kogu Vene impeeriumi usku vahetada. Ei Venemaa ega Habsburgid ei tahtnud arvestada oma ukraina alade kaotamisega, aga nad mõlemad kujutlesid, et ukraina rahvusküsimuse võiks lahendada teise territooriumide oma impeeriumi koosseisu hõlmamisega.75

      Ka palju tähtsamad Habsburgide soost printsid kui Willy tegelesid ukraina rahvusküsimuse uurimisega. Kroonprints Franz Ferdinandil oli ukrainlasest poliitiline nõuandja. Keiser Franz Josephit sundis eelseisva sõja kartus Ukrainale tähelepanu pöörama. 1912. aastal, kui Willy oli reisil, käis Balkani poolsaarel sõda. Osmanite impeerium oli kokku kukkumas ning Habsburgid pidid võistlema Venemaaga Balkani poolsaare kontrollimise nimel. Ehkki Balkan oli Viini ja Peterburi vahelise oodatava jõukatsumise tegevuspaik, ei olnud Habsburgide ja Vene impeeriumil seal ühist piiri. Nende ühispiiriks oli Galiitsia idapiir. Niisiis pidi ükskõik millist sõda Venemaaga peetama Ukraina rindel ja Ukraina territoorium oleks tõenäoliselt läinud ühe käest teise kätte.76

      Sõda Ukraina pärast oli Habsburgidele ebamugav väljavaade. Nende armee oli muljetavaldavalt paljurahvuseline ja paljukeelne, ent vanemate oma aadliga rahvuste esindatus ohvitserkonnas oli liiga suur. Ainult umbes iga viiesajas ohvitser rääkis emakeelena ukraina keelt. Ukraina idarinde ootuses oli mõttekas koolitada välja Ukraina ohvitser, kes esindaks ka Habsburgide dünastiat. Keiser Franz Joseph pöördus ainsa usutava kandidaadi poole. 1912. aasta sügisel palus ta Willyl Ukraina küsimust tundma õppida. Järgmisel aastal alustas Willy ohvitseriväljaõpet Wiener-Neustadti keiserlikus sõjaväeakadeemias.77

      Willy näiline mäss tõi talle otsejoones keiserliku ülesande. Akadeemia kadetina jätkas ta ukraina keele ja kultuuri õpinguid. Kursuse lisatööst hoolimata oli Willy enamasti kadett nagu kõik teisedki, nagu oli olnud ka tema isa kavatsus. Ta elas sama päevakava järgi nagu teisedki tema kursuse noored mehed: äratus igal hommikul kell viis, tunnid kella kuuest kella üheni päeval ning taas kella kolmest pärastlõunal kuni kella kuueni õhtul. Willyle meeldisid geograafia ja õigusteadus. Ta sai häid hindeid ja ta kuulus oma klassi paremikku, ehkki pole selge, mida see tähendas. Mõnikord said Habsburgi ertshertsogid hindeid, kuigi nad ei õppinud. Ertshertsogeid eksamineerima sunnitud õpetajate kimbatus andis võimaluse Habsburgide üle nalja heita; ühe kabareesketši kohaselt kõlas ertshertsogitele esitatav lihtne eksamiküsimus näiteks nii: „Kui pikk oli seitsmeaastane sõda?”78

      Näib, et Willy tundis õpingutest Wiener-Neustadti akadeemias rohkem rõõmu kui Hranice ettevalmistuskoolist. Willy ja mõned tema kaaslased laenasid koolijuhataja autot üheksa õhtut järjest. Ta armastas ratsutamist, vehklemist ja ujumist. Nii nagu tema eelminegi kool oli Wiener-Neustadt homoerootiline, kuigi ehk mitte nii agressiivselt. Vanematel poistel oli õigus valida nooremate seast endale lemmikuid; valvurile anti pistist, et ta lubaks kahel poisil kartseris koos aega veeta. Kui Willyle miski tema uues koolis ka ei meeldinud, siis noore 18aastase mehena leidis ta praktilisi СКАЧАТЬ