Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui 1906. aasta suvel jõudis kätte aeg järgmiseks ekspeditsiooniks, oli Willy juba küllalt vana, et tekil käed külge panna. Tema isa kavandas suurejoonelist reisi Istanbuli. Stefan soovis taas reisida inkognito, andes kõigile teada, et ta saabub suurde sadamasse koos perekonna ja teenijate kaaskonnaga, ning säilitades samal ajal näilist salajasust. Selleks reisiks oli tema pseudonüüm krahv Żywiec. See oli kõnekas identiteedivalik. Żywiec oli selle paiga poolakeelne nimi, kus asusid Stefani päranduseks saadud Galiitsia maavaldused. Seda pseudonüümi kasutas ta kirjavahetuses Habsburgide välisministriga, kirjutades ainult poola keeles. Välisministriks oligi tol korral tõepoolest poolakas, aga nagu kõik Habsburgide ametnikud kasutas ta töö juures saksa keelt. Kiri tuli enne tõlkida, et õnnetud ministeeriumitöötajad saaksid sellele vastata. 1906. aastal, kui Stefani lastest olid saamas noored mehed ja naised, eelistas ta saksa keelele demonstratiivselt poola keelt.44

      1906. aastal sai Willy üheteistkümneaastaseks. Ta oli õnnelik merelaps: päevitunud, õlekarva blond, siniste silmadega ja kõigi arvates ilus poiss. Aadria meres võis ta ujuda vees, mis oli nii selge, et sügavgi põhi oli näha; nii soolane, et see kandis ka temataolise kõhna poisikese liikmeid. Palju oli delfiine. Kalurid ootasid vaikselt sardiine, keda nad kutsusid sinikalaks. Aega piiritles ilm – Willy ema keeles, itaalia keeles, on mõlema kohta üks ja sama sõna – ja eriti tuuled, millel olid oma nimed: tramontane, sirocco ning kiiresti tõusev kirdetuul bora. Willyt kasvatati veidi kohatult – teda valmistati põhjapoolse Galiitsia tarvis, elades lõunamaise mere ääres, ta sündis Pulas ja oli määratud minema Poolasse. Isa oli pannud Willyle poola nime 1895. aastal, aga Galiitsiast sai perekonna peamine residents alles 1907. aastal.

      Sel aastal kuulutas Stefan oma pere poolalikkust ning alustas oma kampaaniat Poola trooni võitmiseks. Galiitsiasse kolimine pidi olema poisile pärast Istrias veedetud lapsepõlve parajaks väljakutseks, võib-olla isegi vapustuseks – see oli lapsepõlve ajatuse katkemine. Ent Willy oli kasvatatud muutusi ootama; suurema osa oma noorest elust oli ta rääkinud viies keeles ning kandnud iga päev kolme kostüümi. Kodus ja võõrsil õppis ta tundma nii protokolli kui ka paindlikkust, mis mõlemad pidid teenima perekonna ambitsiooni kõrgemat eesmärki. Igavese valitsemisõiguse veendumus andis enesekindluse olla paindlik; paindlik olemise enesekindlus kasvatas igavese valitsemisõiguse veendumust. Habsburgid näisid olevat selles võimuringis otsekui ajatud.45

      Ent Stefani poola rahvuse omaksvõtmine oli midagi enamat kui tüüpiline Habsburgide manööver võimu saamiseks. See kätkes endas loobumist tüünest ajatuse tundest, merest kui piirideta võimu allikast, saarest kui inimloomuse täiustamise paigast. Nende perel tuli kogeda aega kui konarlikku edasiliikumist rahvusliku vabanemise suunas. Stefan leidis Galiitsiast eest poola rahvuse, millega ta võis ühineda, aga mitte sellise, mida ta oleks võinud korrastada nagu aeda või tüürida nagu jahti. Selles uues kodus libises isegi perekond tema kontrolli alt välja. Willy põlgas ära oma Poola päranduse, eelistades enda valitud alternatiivset natsiooni, Ukrainat.

      Stefan ja Willy hüppasid rahvuskuningriikide otsingul kaldale. Nagu meremeestega juhtub, leidsid nad, et maa nende jalge all kõigub. Willy suundus koos isaga rahvuste ebakindlasse tulevikku, aga mitte ilma jäädvustamata oma randmetele keiserliku lapsepõlve ajatust: leebelt sadamas õõtsuva paadi allalastud ankur, läbi pimeduse viiva kaardistamata teekonna põhjatäht. Sinine värv jäi tema naha alla, kust seda Pariisi restorani varjudes silmas närvilise daami tähelepanelik pilk ja ülekuulamiskambri kalgis valgussäras Stalini hoolimatu ametnik.

      ROHELINE

      Idamaine Euroopa

      1906. aasta sügisel viis ertshertsog Stefan perekonna merereisile Lošinjilt Istanbuli, et kohtuda Osmanite impeeriumi sultaniga. Õnnelik Willy pardal, navigeeris ta jahtlaeva lõunasse läbi Aadria mere suudme. Teel pidi tema ja ta meeskond tõrjuma piraatide rünnakuid püssitulega. Willyle ja tema vendadele see vaatemäng ja põnevus kindlasti meeldis. Kui püssilasud vaibusid, leidsid nad end juba Vahemerelt, purjetamas ümber Kreeka ja läbi müütide maailma. Stefan jäi ankrusse Korfu saarel Kreekas, et külastada keisrinna Elisabethi jaoks püstitatud paleed. Ta oli lasknud panna sellele Trooja sõja legendaarse kangelase Achilleuse järgi nimeks Achilleion. Trooja sõda sai alguse seepärast, et kreeka jumalannad ei suutnud jõuda üksmeelele, kes nende seast on kõige kaunim; see oli igati kohane lugu Elisabethi jaoks, kes samuti kogu elu muretses, kas ta ikka on kuningannadest kõige armastusväärsem. Achilleus nagu Elisabethki oli isekas ja pirtsakas. Troojas otsustas ta võidelda või oma telgis mossitada kõige isekamal põhjusel. Need olid legendid, mille Elisabeth Korfule palee ehitamisega kaasaega tõi. Ta oli olnud üks paljudest eurooplastest, kes veenis tänapäeva kreeklasi, et nad on antiikaja kreeklaste järeltulijad, ning et antiikaja pärand ei kuulu mitte üksnes Euroopale, vaid ka eriliselt kreeka rahvusele.46

      Korful kiitis Stefan Elisabethi palee kõiki detaile. Mõlema Habsburgi jaoks tähendasid kreeklased Euroopa tsivilisatsiooni algust, mida nende perekond – nii nagu nemad sellest aru said – jätkas. Stefan oli muidugi ka Kuldvillaku ordu rüütel ning seegi Habsburgide juhitav rüütliordu oli nime saanud Kreeka müüdist – Iasoni ja argonautide loost. Selles oli Iason kogunud kokku maailma kõige väljapaistvamad vägilased ja viinud nad oma laeval Argo itta, et otsida imelist kuldvillakut. 1430. aastal asutatud rüütliordu liikmed olid näinud Iasoni reisis kristliku ristiretke mudelit. Nad andsid vande, et vallutavad Osmanite pealinna Istanbuli (Konstantinoopoli) ja võtavad selle kristlastele tagasi. Kui Habsburgide soost Hispaania kuningas Felipe II 1570. aastatel sõjalaevastiku ehitas, et lüüa Vahemerel Osmaneid, kuulus sellesse ka suurejooneline laev Argo. Merel sai Osmanite impeerium küll sellise veidra sümboolika saatel lüüa, ent maismaal ohustas ta Habsburge endiselt. 1683. aastal piirasid nende armeed Viini. Stefan, kes oli Poola ajalugu uurinud, teadis, et vaid Poola ratsaväe rünnak oli päästnud Viini. Poola kuninga teismeline poeg, kes sel päeval Viini päästmise lahingus osales, kuulus Kuldvillaku ordusse. Sama orduga ühinesid Stefani pojad.47

      Müüdikangelased Achilleus ja Iason olid mõlemad itta purjetanud vallutusmõtetega. Achilleus oli alistanud Trooja turtsaka raevuga, tappes selle suurima sõjamehe ning lohistades tema alasti surnukeha ümber linnamüüride. Iason võrgutas Medeia, kes seejärel reetis oma perekonna, et aidata Iasonil saada kuldvillakut. Habsburgide visioon ristisõda pidavast tsivilisatsioonist, mis tungis edasi mõnikord kangelase mõõga, aga sagedamini Cupido noolte varal, pöördus islami ja idamaade, Osmanite impeeriumi näiliselt igavese ohu vastu. Osmanid olid Lähis-Idas kanda kinnitanud umbes samal ajal, kui Habsburgidest oli saanud Euroopa keskne võim. Pool aastatuhandet võitlesid need kaks dünastiat maal ja merel ja nende vaen sõnastas kogu Kagu-Euroopa ajaloo.

      Aga nüüd, 20. sajandil, rahvusluse ajastul, oli see kõik muutunud. Islam, mis kord oli oma vägevusega olnud nii kardetav, ähvardas nüüd Habsburge oma nõrkusega. Osmanite impeerium ei olnud Habsburgidele murettekitav naaber mitte seetõttu, et ta oleks kristlikelt impeeriumidelt maid ära võtnud, vaid sellepärast, et ta loovutas maid uutele kristlikele kuningriikidele. Esimene neist, Kreeka, asus Habsburgide impeeriumist piisavalt kaugel, et olla meeldivaks lisandiks Euroopa kaardil. Üks loojaid, keda Elisabeth kõige rohkem imetles, Inglise romantismiajastu poeet lord Byron, oli langenud Kreeka iseseisvussõdades. Ent järgmine iseseisev kuningriik, Serbia, oli hoopis midagi muud. Sel oli piir Habsburgide impeeriumiga ning selle elanikud rääkisid väga sarnaseid dialekte Habsburgide riigi lõunaosa elanike keelega. Pärast 1903. aastat valitses Serbiat vaenulik dünastia, mis oli ilmselt huvitatud oma territooriumi laiendamisest ümbritsevate impeeriumide arvel. Serbia – ja rahvuslus üldiselt – oli Habsburgidele sama suureks ohuks kui Osmanitele.

      Ehkki merereis itta meenutas vaimult Achilleust ja Iasonit, oli Stefani teekond hoopis teist laadi. Ta tõi oma perekonna Osmanite impeeriumi rahu- ja turismimissioonile. Willy, toona üheteistkümneaastane poiss, СКАЧАТЬ