Minu Kreeka. Ester Laansalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Kreeka - Ester Laansalu страница 7
Название: Minu Kreeka
Автор: Ester Laansalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479566
isbn:
Mul on väga põnev ja huvitav töö, mõtlen. Jah, kuulen seda reisijate suust pea ülepäeviti. Õnneks ei tea ütlejad selle töö miinuseid. Kas peakski? Las sellele tööle jäädagi põnevuse loor! Ometi jääb aasta-aastalt giiditööd teha soovijate hulk väiksemaks. Vastutus, põhjendamatu virin, purjutajad, peretülid, streigid, inimlikud apsud, kohalike omamoodi arusaam sõnapidamisest, pikad tööpäevad, valmisolek 24 tundi päevas probleeme lahendada, asjaajamine haiglas ja politseis, kadunud inimeste otsimine paneb huvitujate read kiratsema.
Võtan oma meanderornamentidega rannalina ja juba kahlangi Egeuse mere vette – selgesse ja taevalikult sinisesse. Mind on alati meanderornament paelunud – salapärane ja omapäine. Seda saab pikaks venitada ja ümmarguseks suruda, tuleb ainult lasta fantaasial lennata. Meander sümboliseerib kreeklastele elu, õnne ja armastuse käänulisi teid ning on üks lemmiksümboleid ehete disainimisel, hoonete kaunistamisel ja keraamikas.
Jah, ma armastan oma tööd, südamest armastan, mõtlen vees vedeledes. Pööran pea ranna poole. Pitsilised kaldakaljud, helehallid oliivisalud vahelduvad mürkroheliste apelsiniaedadega, arvutu hulk sinivalgeid kaluripaate vee kohal…
Ja ongi aeg jälle minna. Suman igaks juhuks jalge ette piiludes, et mitte mõnele siilikule astuda, kalda poole (muide, see torkiv mereelukas on suurepärane lisand toidulaual).
„Tere! Kust sa pärit oled? Pole sind siin enne näinud?” kõlab järsku keset vett ingliskeelne küsimus sarmikalt musklites meesolevuselt.
Mul hakkab kiire, pean peagi tööle ruttama… Pealegi pole mul vähimatki tahtmist praegu kreekalikku filosoofilist vestlust arendada. Nagu ma ei teaks, kuidas need asjad siin käivad!
„Olen maalt, mida sa nagunii ei tea!” viskan inglise keeles üleolevalt vastu. Nagu mulle hiljem õpetatakse, on selline vastamisviis kreeklaste seas väga ebaviisakas ja teiseks teavad kreeklased absoluutselt kõike ka sellest, millest nad mitte midagi ei tea.
Küsija ei lase ennast häirida: „No ja milline on siis see maa, mida keegi ei peaks teadma?”
„Vaata,” lisan juba viisakamalt, „see on nii pisike maa, et sa lihtsalt ei saagi seda teada!”
„Kui pisike, kas seal elab kümme miljonit inimest?”
„Ei.”
„No siis kolm miljonit?”
„Ei!”
„Sellist maad ei olegi olemas!” kõlab siiras vastus. Ma löön käega ja läinud olengi, jättes mehe mõistatama. Et saatus võib selle tühise kohtumisega mulle vimka visata, ei tule mul sel hetkel pähegi…
Kreeklased ei tea Eestist tõesti suurt midagi ja ausalt, ega eestlased Kreekast ka mitte. Koolis on nad õppinud Baltimaid, ent kuidas neid üksteisest eristada, jääb tavaliselt selgusetuks. Teine teadmine, mis neil Eestiga seostub, on see, et tegemist on Venemaa ühe osaga, ning kolmas, et seal kindlasti ei räägita muud kui vene keelt. Minu kogemuse kohaselt said kreeklased esimest korda Eestist aimu pärast Eesti võitu Eurovisionil. Enne seda, tundub, ei kanna Eesti tutvustamine mingit vilja, sest ükski normaalne kreeklane ei saa uskuda muud, kui ta juba tegelikult teab – see tähendab, et kuna ta tegelikult midagi ei teagi, tekitab selgitamine vaid tuuleveskitega võitlemise tunde.
Tõsiasja, et me Eestis eesti keeles räägime, ei usu paljud siiani.
Ma olen kohutavalt uudishimulik kõige suhtes, mis puudutab minu tööd. Et mingit maad tutvustada, paremini mõista ja tunnetada, selleks peab pisutki oskama kohalikku keelt ning toppima oma nina igale poole, kuhu vähegi võimalik.
Õhtusse on saamas sama päev, mis algas meeste „iludusvõistluse” ja tänaval veerevate apelsinidega. Lõpetan oma ekskursioonipäeva. Heidan viimase pilgu tühjale bussile ja olengi tänaval.
„Tere, Ester!” kuulen nurgapealsest kohvikust ingliskeelset, juba pisut tuttavlikult kõlavat hõiget. Jah, muidugi – päevane kõnetaja meres, ka mu nimi on talle teada. Muigan omaette ega lase end eksitada. Selles pisikeses külas teavad mind niikuinii kõik, kellel seda vaja peaks minema – giidi hea sõna kohaliku teenusepakkuja kohta maksab palju.
Noogutan vaid ja astun edasi. Ma ei vaja tühje tutvusi ega niisama ajaviitmist. Olen väsinud puhkepäevadeta töögraafikust ja iseenda seltskonnast…
„Oota nüüd hetk! Kas sa ei sooviks täna meie poole kitse sööma tulla?”
Hetkeks on mul tunne, nagu oleksin sattunud kui Alice imedemaale. Igal teisel juhul oleksin naeratanud kätteõpitud, väheke sarkastilist naeratust ja lihtsalt edasi jalutanud, aga mida paremat sellest kutsest annaks töövabaks laupäevaõhtuks soovida?
Tunni aja pärast astun sisse päevinäinud valgest väravast, kus esimesena tervitab mind hoopis hommikune tutvus Tolo peatänavalt, proua Konstantina, kellel minu nina ees sisseostudega kott ümber läks. Selgub, et mu päevane mereäärne kõnetaja on sellesama proua Konstantina poeg! Milline kummaliste kokkusattumustega päev…
Kogu Konstantina pere on kogunenud apelsinipuu alla paigutatud laua ümber. Tema abikaasa on juba kaheksa aastat ratastooli aheldatud. Noorem poeg Panos, umbes neljakümnene tumedate tihedate kulmude ja väga sõbraliku naeratusega mees, on kosinud naiseks varem reisiesindajana töötanud ja nüüd prestiižset juhiabi ametit pidava inglanna Frani ning neil on sündinud just teine laps. Tema mõni aastat vanem vend Haris, õhtusöögile kutsuja, on tüüpiliste kreeka näojoontega – pisut kaardus nina, tumedate silmade, ninajuurel pea kokkupuutuvate kulmude ja kreekapäraste huultega – ja tegelenud isa firmas töötamise ja Itaalias kõrghariduse omandamise kõrval peamiselt elupõletamisega. Abielu, lapsed ja perekohustused selle mehe ellu ei kuulu. Mis ei tähenda, et need ükskord sinna ei võiks ilmuda. Iga endast lugupidav mees peab vähemalt ühe lapse sigitama – nii manitseti juba antiikajal. Tänapäeval maksustab Kreeka riik lastetuid mehi kõrgema maksukoormusega. Aga elupõletajalikku joont harrastavad Kreekas paljud vanematega koos elavad keskealised mehepojad.
Kogu pere on väga sõbralik ja kreekalikult külalislahke. Nende perekond on rahvusvaheline – tänu minia Franile. Nad on Tolos ka ühed esimesed, kes aastate eest kodumajutust pakkuma hakkasid. Samas on Kreeka maapiirkondades küllalt tavaline, et võõras seikleja õuele (just õuele, mitte tuppa!) külla kutsutakse, söögi-joogiga kostitatakse ja juttu aetakse. Olen seda korduvalt kogenud, eriti saartel liikudes. Ka pulma võib nii sattuda.
Meist saavad head tuttavad, hiljem suured sõbrad. Nad annavad mulle riukalikult naeratades nõu kreeklastega suhtlemiseks ja jagavad nippe paremaks asjaajamiseks, ma saan osa nende kommetest ja õpin valmistama Kreeka toite. Nad kutsuvad mind kaasa oma väikestele sõitudele. Haaran sellest pakkumisest võimaluse korral alati kinni, nii satun salapärastesse kloostritesse ja imelistele saartele, külla kreeklaste kodudesse.
Edaspidi teeb proua Konstantina mind tuttavaks kreeka naiste maailmaga – sinna aga juba niisama lihtsalt ei satu. Olen tööalaselt pidanud suhtlema paljude ärinaistega, aga suudan meenutada vaid kahte korda, mil mind on õhtusöögile kutsutud. Sageli vaatab kreeklanna võõramaa naist kui rivaali.
Konstantina on aga väga otsekohene ja ääretult diskreetne. Pean austusega meenutama, et kogu meie tutvuse jooksul ei kuule ma tema suust enda aadressil ühtki halba sõna. „Kreeka naisel on kaks nägu: üks enda ja teine teiste jaoks,” õpetab ta. „Sa ei näe iial, mis selle naeratava maski taga tegelikult toimub. Kreeka naisi on maast madalast õpetatud oma tegelikke tundeid varjama.”
СКАЧАТЬ