Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Jah.”

      „Hakkame siis minema!”

      „Ma ei oska lipsu valida!” kostab vastuseks ja mind vaatavad reisija nõutud silmad…

      Kui kõik reisijad on kindlale maale toimetatud, tuleb kuskilt abi leida. Mobiiltelefon on anno 1996 muidugi kättesaamatu luksus. Sean sammud eemalt pimedusest paistva nõrga valgusekuma suunas. Minna on paar kilomeetrit. Härmatis krõbiseb öisel Poola maanteepervel mu jalge all. Kas ma üldse leian varasel pühapäevahommikul keset pilkast pimedust mõne telefoni? Mida ma edasi pean tegema? Kuidas inimestega käituma? Seda pole mulle keegi õpetanud!

      Lõpuks olen tanklas ja seal on ka telefon. Raha on bussi jäänud ja poola keelt ei oska ma sugugi, aga hakkama saan.

      Ligikaudu tunni pärast on maanteest saanud lahinguväli. Hoolimata varasest ajast ja pimedusest on kohale jõudnud politsei ja külarahvas. Imepärase kiirusega korraldatakse reisijatele soe olemine, puljong ja pirukad. Suure punnitamise ja trikitamise peale õnnestub lõpuks 17 tonni kaaluv buss ratastele sikutada. Tagasi tee peale saada on seda veelgi raskem. Esimene uks on nii palju kannatada saanud, et seda pole võimalik avada. Mis veel katki on? Kuidas see meile kõigile mõjub? Kas oleme valmis sama juhi ja sama bussiga teed jätkama?

      Poolakad avavad puhkepäeval töökoja ja kutsuvad inimesed tööle. Kogu agregaat vaadatakse piinliku täpsusega üle ja kontrollitakse selle töökindlust. „Enne juhataja lõplikku sõna ei liigu see buss siit sentimeetritki,” kuulen garaažinurgas kükitades.

      „Sõidame!” kõlab pärast mitut tundi ootamist vanema bussijuhi suust. Tal on nina tahmane ja valge särk õliplekke täis.

      Paarikümne minuti pärast seisan ootavate reisijate ees. Ma pean tegema otsuse, mis on siiani üks raskemaid mu elus. Ma pean andma oma sõna.

      Kui ma oleks toona teisiti otsustanud, võib-olla siis polekski minu elus Kreekat?

      „Sõidame!” ütlen inimeste küsivatesse silmadesse vaadates.

      Ja me sõidamegi. Kreekasse.

      ELLUJÄÄMISKURSUS HAIGLAS

      Mis on kreekapärane haiglalehk, seda teab igaüks, kes on elus kas või korra Kreeka riiklikku haiglasse sattunud. Sigaretisuits, kära nagu turul ja igasugust rahvast keset päeva sisse ja välja voorimas. Ahastus tuleb peale. Isegi silte ei mõista me siin lugeda, hullem kui hiina keel! „Ei ole hiina keel,” turtsub Raimond naerda. „Siin on Kreeka, ikka Kreeka!”

      Hädaline haarab maostki, ütleb kreeka vanasõna.

      Seda teeme meiegi!

      Suur roosa kahekorruseline buss veereb mägisel teel Ateena suunas. Päev on parajalt palav olnud. Teel saavad ülekuumenenud kehad korraks Egeuse mere vette kastetud. Kuigi meeleolu on reibas, hakkab pika päeva järel väsimus võimust võtma. Pealinna sissesõit on Põhjamaa poegadest bussijuhtidele paras katsumus. Kitsukestele vanalinna tänavatele pühapäeva õhtul suure bussi äramahutamine teeks au isegi kõige osavamale kreeklasele.

      Kogu suur reisiseltskond – koolidirektor Raimond ja teised Lõuna-Eestist pärit õpetajad – ootab kannatlikult. Viimased kotid kitsast pagasiruumist kätte jagatud, suundun hotelli vastuvõtulauda. Administraator silmitseb nimekirja, asetab selle lauale, pöörab selja ja hakkab askeldama. Kulub minut, siis teine.

      Otsustan initsiatiivi ilmutada ja pöördun tema poole inglise keeles: „Võib-olla saan aidata? Me oleme pikast reisist väga väsinud.”

      Mees pöördub aeglaselt, vaatab mulle silma ja vastab: „Noor daam, ärge tekitage mulle stressi!”

      Jahmatusest jääb mul suu lahti. Järgmine reaktsioon on naer. Ja minuga koos naerab 54 inimest. Olen saanud õppetunni, mida hiljem sageli meelde tuletan ja oma reisidel edasi annan: ärgem tekitagem stressi! Ehk teisisõnu, iga asi omal ajal.

      Keerdtrepid meie hotellis läigivad kaunilt. Koolidirektor Raimond astub härrasmehena, daam käevangus, muretult vesteldes ülevalt alla – siis juhtub midagi, ta libiseb ja kukub… kukub… kukub…

      Õnneks on mind õnnistatud tavainimesele mitteomase reaktsiooniga – kui juhtub õnnetus, saabub minusse rahu. Pea hakkab tööle, tahan aidata.

      „Tooge tool!” annan käskluse. Lühikese usutluse järel on asi selge. Suundun kurjakuulutava näoga administraatori juurde.

      „See ei saanud juhtuda meie hotellis!” kuulen.

      „Mis ei saanud juhtuda!? Kas arvate, et käisin tänavalt rebadel pükstega meest otsimas?” põrutan vastu. „Haigla? Kus on lähim haigla?”

      Laotan lauale linnaplaani ja näpp juhatab mulle teed Ateena kõige kõrgema mäemügara suunas. Just seal peaks asuma lähim haigla. Viitan meie kahekorruselisele bussile. Administraator pistab pea aknast välja ja noogutab. Sätime end juba minekule, kui ta mul käest haarab: „Mitte mingil juhul! Te ei mahu selle bussiga sinna ära!” Nüüd meenub mulle, et Kreekas tähendab peanoogutus eitust ja – raputus hoopis jaatust.

      Tellime takso, mis on viie minutiga platsis. Sikutame Raimondi põiki tagumisele istmele, sõber Peeter kükitab kuidagi vahekäiku, mina potsatan juhi kõrvale.

      Seda, mis nüüd järgneb, ei ole ma enne ega pärast kogenud. Taksojuht lülitab sisse ohutuled ja signaali ning algab sõit vastassuunavööndis, haljasaladel, punase fooritule alt läbi… Taksos valitseb vaikus. Isegi Raimond ei tee häält. Nagu imeväel hakkab meile autodest ummistunud pühapäevasel tänavarägastikul tekkima sõidukoridor. Ristmikule lähenedes on eessõitvad taksod meile juba raja lahti sõitnud.

      Alles hiljem saan teada, et ohutuledega ja pidevat signaali andvas taksos veetakse abivajajat. Taksojuhti aitavad ametivennad küsimusi esitamata.

      Taksosid, muide, on Ateenas palju – ligi viie miljoni elaniku kohta 14 000 autot. Näiteks Londonis on neid kümne miljoni elaniku kohta vaid seitse tuhat. Taksot kasutatakse ka ühistranspordi asemel. Hõikad takso avatud kõrvalakna kaudu, kuhupoole soovid siirduda. Kui juhile suund sobib, saad kaasreisijaks. Kui ei, tuleb järgmist taksot püüda. Puudust neist ei tule. Ärge unustage, et igaüks maksab ise, arvet reisijate vahel ei jagata. Selline koosreisimine kergendab Ateena liiklusummikuid ja kreeklastele, kes üldiselt individualismi ei kaldu, sobib selline ühissõitmine küll.

      Taksosõit Kreekas on üsna odav ja olnud kogu aeg odavam kui Eestis. Aastal 2011 maksab taksosse istumine umbes ühe euro, kilomeetri eest tuleb tasuda 30 eurosenti. On ka fikseeritud otsi, mida kasutatakse rohkem Kreeka arvukatel saartel, näiteks sadama ja hotelli vahel. Kreekas ei pea kartma, et sind suvalisse paika sõidutatakse ja lisaraha nõudma hakatakse. Igas taksos on taksomeeter. Skandaale Eesti moodi, et taksomeetri alla lugeja kiirendi kinnitatakse, pole siinmail veel nähtud. Taksolitsents pärandatakse või müüakse ja selle eest tuleb välja käia väga palju raha. Kui halva teenindamisega vahele jääd, oled oma kallihinnalisest taksolitsentsist ilma. Nii lihtne see ongi.

      Kõigepealt hakkab paistma Ateena kõrgeim, 277meetrine tipp Likavitόs ehk Hundimägi. Seejärel üheksakorruseline haigla ise. Tegus taksojuht on nõus meid aitama. Hiljem selgub, et abi kulub tõesti marjaks ära ja tuleb ka vastavalt СКАЧАТЬ