Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

      Ongi aeg teele asuda. Mu püksid on küll valge tuhksuhkruga tolmutatud ja näpud magusalt kleepuvad, aga nähes rõõmsaid inimesi, rõõmustan minagi: nii nende inimeste üle, kes siia maha jäävad, kui ka nende üle, kelle rõõmsaid nägusid bussi sisenedes vaatan. Perenaine pistab mulle pihku ühe pisikese ikooni, millelt vaatab vastu tumedas mantlis, karjusekeppi käes hoidev ja lambaid karjatav pühamees.

      Õhtuks oleme juba Meteoras – pühas paigas, mis jääb taeva ja maa vahele.

      Peaaegu terve tee on giid Maria vait olnud. Tunnen õhus äikest. Ja õhtul see lõpuks tulebki.

      Selgest uudishimust, aga kindlasti ka kreeklaste suurest õpetamissoovist tulenevalt olen saanud giidilt ja bussijuhilt kutse õhtustama minna. Kohalikus külatavernis tellitakse selle piirkonna erirooga, hautatud lehmamagu patza’t, ja bussijuht Nikose vaieldamatut lemmikut, grillitud lambaribi. Olen mõlema suhtes rohkem kui skeptiline. Lammast pole ma kunagi suutnud suu sisse võtta ja see teine asi, mis kuulub veise siseelundite hulka, tundub ka rohkem kui kahtlane. Aga ma suudan end sundida roogi proovima – kohaliku kodurahu nimel.

      Töökeskkonna kodurahusse ei lisa see muud kui pipart…

      „Ester, ma pean sulle ütlema, et meil siin Kreekas ei ole sellised programmivälised peatused, nagu seal mäeveerul, üldse kombeks,” alustab giid Maria. „Vaata, seal on need koerad ja haleda väljanägemisega hurtsik ja tagasihoidliku riietusega perenaine… Mis mulje teie inimesed meie maast niimoodi saavad? Ja pealegi on nad siia tulnud ju antiikaega vaatama, meie ajalugu tundma õppima. Milleks mingi jutt tavalistest inimestest, kui meil on piisavalt filosoofe ja kuulsaid kirjanikke; milleks tänapäeva kombed ja puud-põõsad? Ja üleüldse teed sa liiga palju tööd! Kas sulle makstakse selle eest rohkem või? Mis inimesed niimoodi minust arvavad? Meil ei ole kombeks bussis rääkida ja üldse on üle kolme tunni juttu päevas liig mis liig!”

      Hakkan vaikselt keema minema, aga vastan siiski väga rahulikult: „Inimesed seal mäeveerul on samuti teie kultuuri osa, elagu nad hurtsikus või kandku dressipükse. Neil on süda õige koha peal. Selle tunneb õige giid juba kaugelt ära. Peame Kreekat ikka ühtse tervikuna tundma õppima, mitte ainult seda Kreekat, mille najal praegune oma loorbereid lõikab.”

      „Vaata, Ester, sa oled ikka üks väga omapärase arusaamisega giid! Ma olen palju aastaid töötanud ja mitte keegi pole varem hakanud siin meie süsteemi lammutama! Kas sa tõesti arvad, et saad sellega hakkama?”

      „Saan!” torkan. Mis giid ma muidu üldse oleksin? Ei saa ju kohe alla anda! Aiman juba, et võitlus, mida hakkan siin aastate jooksul pidama, kujuneb põnevaks, õpetlikuks ja kogemusterohkeks…

      „Noh, aidaku sind siis sinu kaitsepühak sealt mäe otsast!” kuulen Marialt nappi sarkastilist vastust.

      „Mis pühak?” olen mina segaduses.

      „Eks küsi perenaiselt järele!” vastab Maria ja jätkab mulle rohkem tähelepanu pööramata vestlust kohaliku tavernipidajaga.

      See küsimus jääbki minu jaoks aastateks õhku. Peatun ikka sellel armsal parnassil lihtsate inimeste juures, aga millegipärast ma ei üritagi neilt küsida, mida see Maria märkus võis tähendada.

      Nad ootavad alati ja nad on alati rõõmsameelsed. Juba uksel ulatatakse mulle nuga ja kindad. Me ei pea Helenaga teineteisele midagi seletama.

      Teadasaamine tuleb koos kreeklaste euroaasta saabumisega 2002. aasta veebruaris. Kreeklased on just oma armsad, mitu tuhat aastat vanad drahmid vahetanud eurode vastu. Reisin koos Konstantina perega, kes on kahepäevasel külaskäigul oma Tessaalia sugulaste juurde. Tagasitee kulgeb üle mulle nii tuttavate mägede, minu parnassilt mööda. Näen lukumi-poe perenaist Helenat väljas toimetavat ja peaaegu karjun: „Pidage kinni! Pidage auto kinni!”

      Proua Konstantinal jääb suu lahti. Ta ei oska sõnagi inglise keelt ja peab minu karjatust mingiks appikarjeks. Autorool teeb kraapsaka paremale ja me pidurdame kummide vilinal savivärvi parklas. Kogu seltskond vaatab mind kahtlustavalt.

      „Lähme külla,” taipan ütelda ja kiirustan autost välja.

      Tervitame perenaisega kui vanad tuttavad ja see paneb Konstantina pere veel rohkem suud maigutama. Aga õnneks pole kreeklastel mingeid probleeme suhtlemise alustamisega. Peagi saab jutuvada hoo sisse, perenaine Helena tormab juba Kreeka kohvi valmistama ning kaminas põleb mõnusalt praksudes õlipuujuurikas. Laual on päevinäinud kaanteta raamat pühakutest, mis on lahti püha Sosoni kohalt.

      Perenaine asetab lauale auravad Kreeka kohvi tassid.

      „Ma pean teile midagi rääkima,” ütleb ta surmtõsiseks muutudes ja lööb risti ette. „Mitu aastat tagasi peatus ühel suvepäeval siin üks suur kahekorruseline turismibuss. Need ei peatu siin muidu kunagi. Meil oli vähe tööd ja peres olid rasked ajad. Minu abikaasal oli avastatud vähk ja meil polnud piisavalt raha, et Ateenasse arsti juurde sõita. Istusime siis siin oma muremõtetes, kui ootamatult saabus bussitäis rahvast eesotsas heledapäise naisega. Siis nägimegi Estrit esimest korda. See oli meie jaoks väga õnnelik päev. Lugesime pärast bussi lahkumist kassa kokku ja seal oli 130 000 drahmi – täpselt nii palju, kui meil arsti juurde sõitmiseks puudu oli.”

      „Ei või olla!” ahhetab meespere.

      Perenaine lööb uuesti risti ette: „Püha Sosoni nimel, kuidas ma saaksin praegu valetada? Aga see ei ole veel kõik. Umbes poole aasta pärast oli meil uus arstilesõit ees ja meil ei olnud jälle raha. Ma loen ikka raskel hetkel pühakute raamatut, nii ka seekord. Kui jõudsin Püha Sosoni juurde, peatus siin turismibuss. Te ei pea küsima, kellega. Ausalt, esimene kord, kui Ester sinna leti taha kippus, ma kohe väga kartsin, et varastavad meid veel selles hädas paljaks. Aga jälle saime vajaliku summa kokku! Nii on need head inimesed sealt kaugelt juba kaks korda meid aidanud. Muide, kust Ester üldse pärit on?”

      See kummaline lugu on nüüd kogu seltskonna meeled elevile ajanud. Igaüks proovib oma tarkust ja kogemusi jagada. Aga pühakute imetegudes ei kahtle keegi, sest religioon on Kreekas suure au sees. Samuti pühakute säilmed, mis on tõelised reliikviad, usk nende imettegevasse jõusse on endiselt võimas.

      Ainuke, kes selle jutu peale sõnagi kosta ei oska, olen mina. Aga ma tean nüüd, et minu tegemistel siin maal hoiab silma peal püha Soson. Luban endale, et uurin selle pühaku kohta rohkem välja.

      Mõni aasta hiljem külastab sama lukumi-kioskit Kreeka turismiorganisatsiooni esindus, kes korraldab ülekreekalist küsitlust selle kohta, millise maa turistid on kõige sõbralikumad ja meeldivamad. Eestlased tulevad siin konkurentsitult esikohale ja hõivavad selle koha ka Kreeka turismi aastaraamatus. Põhjuseks enese teadmata tehtud heateod.

      „KÕVER NAGU KREEKA ε!”

      Nii tavatses öelda minu ema, kui istusin koolilaua taga, jalad toolile tõstetud. Mis kreeka e? See jäigi mulle tollal arusaamatuks. Palju aastaid hiljem saan kõne Siljalt, ühelt mu vahvalt reisijalt, kes teatab: „Tule ka! Tallinnas avatakse Eesti esimene uuskreeka keele kursus!” See on hea uudis. Minu kodulinnas Tartus õpetatakse ülikooli juures küll vanakreeka keelt, aga sinna tavaline inimene niisama lihtsalt õppima ei pääse.

      Kas see ei oleks ikka vastupidi pidanud olema – et mina kutsun oma reisija kreeka keele kursustele? Aga eks mina olen tekitanud СКАЧАТЬ