Minu Kreeka. Ester Laansalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Kreeka - Ester Laansalu страница 10
Название: Minu Kreeka
Автор: Ester Laansalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479566
isbn:
Oleme tõesti kui parnassil: ümber vaid rohelisest makjatihnikust kaetud mäed, alt paistmas tibatillukesed valged majakobarad ja ääretu avarus. Sinna avaruse äärele on end sättinud kohmakas plekist ja puidust majamoodustis koos tibatillukese valge kirikuga. Juba longibki sealt meie poole rõõmsameelne pruunikirju kohalik Pontu, keda saadavad neli veel kirjumat ja väiksemat koera. Uksele ilmub kollase põlle ja mustade liibuvate pükstega perenaine, kes meile kutsuvalt lehvitab.
Majalobudik osutub pisikeseks poeks, kus leidub peaaegu kõike. Osa kaupa on nõndanimetatud käsitöö – isetehtud makaronid ehk hilopites, paksus siirupis hulpivad puuviljad, mida kreeklased lusikamagustoiduks kutsuvad, sest üle ühe lusikatäie seda magusat süüa oleks paras kangelastegu. Siirupist võib leida meile päris harjumatuid komponente, näiteks noori koorega Kreeka pähkleid või aurutatud kastaneid. Poes on ka terve laar hallituskorraga kaetud rõngasvorste, pisut käsitööd, nagu leivaküpsetamisel vajalik ristimärgi vajutamise vorm, õlipuu okstest voolitud karjusekeppe, ikoone, sest oleme Meteora kloostritest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, ja muidugi arvukalt erineva sisuga komme, mida nimetatakse lukumi’ks.
Lukumi ehk viinamarjamahlast valmistatud ja looduslike maitseainetega maitsestatud marmelaadi moodi vorstitaolised kommid on täidetud pähklite, musta ploomi või rosinatega ja külvatud üle seesamiseemnete, mandlilaastude või tuhksuhkruga. Vahel on nad väikeste tükikestena uputatud rohkesse tuhksuhkrusse. Gurmaanidele pakub pikantsemaid maitseelamusi roosiõli- või mastiha-vaigumaitseline lukumi.
See maius jõudis Kreekasse Türgi okupatsiooni ajal juba 15. sajandil. Maailmas tuntaksegi seda rohkem Türgi maiuse nime all. Euroopasse jõudis see 19. sajandil, kui keegi bretooni härrasmees kaubakoormaga Istanbulist Londonisse jõudis ja seda just Türgi naudingu pähe pakkus. Sealt hakkas see kiiresti levima üle maailma ja jõudis lõpuks isegi popstaar Madonna laulu9 sisse. Kreekas ei maksa küll kuskilt otsida kommi nimega Türgi maius, siin kannab see nime lukumi ehk Kreeka maius. See pole Kreeka ja Türgi ajaloolisi ja praeguseid suhteid arvestades kuigi imekspandav. Kõik, mille nimes on sõna türgi, on Kreekas asendatud sõnaga kreeka – näiteks Türgi kohvigi puhul.
… Aga nüüd istume majalobudikus Parnassose mägedes, juhuslikult peatunud ja kreekapäraselt end nautides. Juba ulatatabki perenaine meie poole ääreni täis lukumi-taldriku. Laseme selle ringi käia, tuhksuhkrupilv tõuseb pea kohale. Vaatame poekeses ringi joodava järele. Suurtes plastpudelites on eelmise aasta koduvein, mida nüüd müügiks pakutakse, aga seal paistab olevat ka midagi muud? Küsime maitsta. Me küll ei oska kreeka keelt ja keskeas perenaine ei räägi sõnagi inglise keelt, aga hakkama saame.
„Appi! See on ju kõige ehtsam puskar!” hõikab esimene julge proovija, silmad peast välja kargamas. Kodupuskar, nagu hiljem teada saan, kannab nime tsίpuro. Viinavabrikus toodetud samanimelist puskarit müüakse isegi supermarketites.
Lasen silmadel ringi käia. Perenaine on kuidagi vaikseks jäänud, kortsutab põllesiilu, heidab pilke üle meie tegemiste. Siis nagu ärkab jälle, püüab midagi surmtõsiselt seletada, aga meie suhtlemisest ei tule keelebarjääri tõttu midagi välja.
Aga suhkur ja puskar on inimeste meeled ja keele lahti muukinud. Kellele meie rühmast on üks, kellele teine pakutust meeldima hakanud. Kõlistame raskeid sajadrahmiseid münte ja laseme üksteise järel endale tükikese üht ja teist värvi magusat sisse pakkida. Kõik käib Kreeka kombe järgi väärikalt ja aeglaselt. Oma soovide selgekstegemine võtab terve igaviku.
Lõpuks oleme nii meie kui buss valmis uuesti teele asuma. Perenaine lehvitab, meie lehvitame vastu ja ma näen, et ta on rõõmus, kiigates oma tunduvalt tühjenenud lettide poole.
Selline ootamatu, aga samas tavaline, oli minu esimene kohtumine selle koha perenaisega – ühe lihtsa kreeka naisega. Vaeva ja muret, mida ta tol ajal läbi elas, ei osanud keegi meist aimata.
Aasta hiljem.
„Kalos irfate!”10 hõikab rõõmsameelne perenaine meie bussi peatudes. Olen nõuks võtnud, et kui mulle eelmisel korral sel marsruudil juba selline saatuse märk teele pandi, siis peatun siin ka edaspidi.
„Miks?” küsib kohalik kreeka giid Maria imestunult, kui palun bussil keset peaaegu tühja mägiteed peatuse teha.
Juhin esimest korda elus reisigruppi koostöös kreeka bussijuhi ja giidiga. Ilma giidita ei ole Kreeka turismibussidel õigust väljasõidule minnagi. Ühelt poolt põnev, teiselt poolt väsitav ja ruineeriv kogemus, pean reisi lõpus endale ausalt tunnistama. See esimene kord jääb ka viimaseks. Mitte minu isekuse või jonni pärast, vaid ühe väga lihtsa tõsiasja tõttu, mida kutsutakse eestlaste ja kreeklaste kultuuri erinevuseks tööst arusaamise alal.
Aga praegu ma seda veel ei tea. Lehvitan rõõmsalt ja lippan perenaisele vastu. Musitame vasakule ja paremale põsele. Ma ei ole endiselt kreeka keeles kuigi osav, aga suudan ennast perenaise Helena asemel müügileti taha suruda. Nüüd käivad asjad palju kiiremini – mina pakun kaupa maitsta ja kui see kellelegi meeldima hakkab, lõikan lukumi parajaks ja pakin sisse. Perenaisel pole vaja midagi muud teha kui kaaluda ja raha kasseerida. Kõik on õnnelikud: mina sellepärast, et raiskame peatusele vähem väärtuslikku aega; reisijad sellepärast, et saavad suhu magusa maitse ja osa kohalikest kommetest; perenaine sellepärast, et tema rahakotti koguneb mõni drahm juurde.
Meie kreeka giid Maria vaatab bussiaknast meie tegemisi kahtlustava pilguga. On tunda, et temas on kreeka giidide kildkondlikku iseteadvust. Lõpuks saab vist temaski uudishimu võitu ja üliaeglaselt ronib ta bussist välja. Ta astub kõige ükskõiksemat nägu tehes üle pisut armetu lävepaku, tervitab tagasihoidlikus riietuses perenaist Helenat ja ütleb mokaotsast traditsioonilise tervituse. Perenaine ei lase ennast sellest häirida – Ateena nipsakus pole siin kandis esmakordne.
Vaatan selle lihtsa külanaise ja kõrgeltharitud pealinna daami järjest hoogsamaks kerivat vestlust. Helena on keskealine pontsakas kreeka pereema, tumedad lokkis juuksed poisipeaks pügatud, säravad kastanpruunid silmad välkumas. Perenaine rehmab minu suunas käega ja naerab oma kärisevat naeru.
Mida nad seal seletavad, mõtlen endamisi järjekordset lukumi-rulli lahti lõigates ja sisse pakkides. Meie kreeklasest bussijuht on samuti uudishimulik, kiikab perenaise üsna segamini kööki, napsab ka ise mõne magusa pala letilt ja mekutab teadjalt.
Täna on perenaisel midagi uut pakkuda. Nimelt ahjusoe keedetud halvaa, mis meenutab kõrvetatud suhkru värvi paksu želeed, millesse on sokutatud peotäis mandleid. Aga maitse on vaimustav ja kalorid, mida iga suutäis sisaldab, annavad endast jõuliselt märku juba enne puusadele jõudmist.
Kui oleme maitsmise ja ostmisega ühele poole saanud, palun reisijatel astuda kõrvalolevasse kabelisse ja kirikusse. Üle terve Kreeka, nii kõrgeimatel mäetippudel kui ka üksildastel külateedel, nii kiirteede kui ka vana lagunenud külavärava juures on pisikesed välikabelid. Iga kabel on pühendatud mõnele pühakule, kes külal või piirkonnal silma peal hoiab. Kabelis on pühaku ikoon, pudel vett ja õli, et õhtuti teeklaasi uputatud korgist ristil tuld süüdata; vahel ka tükike kuivatatud leiba.
Siin, ahtakesel mäeveerul, kust inimeste maailm paistab tikutopsisuurune, saame miniatuursesse kabelisse ka sisse astuda, sest see on tavapärasest suurem. Selle kabeli peapühak Sosoni ikoon on pea meeter kõrge ja ümbritsetud lugematute palveplaatidega ehk tama’dega. Kõrge jalaga manuáli ootab vasekarva vahast valmistatud sooviküünlaid, mida saab torgata nisuteradega täidetud alusesse. Siin on palju pühakute СКАЧАТЬ
Laul „Candy Shop”.
Tere tulemast! (kreeka k)