Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

      Hommik on õhtust targem. Enamasti ja eriti esmaspäeval. Oleme viksilt kella üheksaks tagasi. Ikka taksoga, nagu Ateenas kombeks.

      Asjalood on arenenud hoogsalt. Hommikul kell kuus äratus ja kraadimine. Mitut võõrkeelt kõnelev arst on jõudnud teha juba palativisiidi. Skalpellidki on operatsioonitoas valmis. Ent Raimond pole lõikusega nõus, tema tahab ikka Tartusse doktor Teini juurde. Kohalik kirurg paneb patsiendile südamele, et ta ei pruugi hiljem enam kõndima hakatagi. Raimond on kõigutamatu.

      Mis seal ikka, omal vastutusel võib ka Kreekas arstiabist keelduda. Meil tuleb hankida mingi paber ja see paber asub lennujaamas, sest just sedakaudu peab patsiendi kiiremas korras Eestisse toimetama.

      Egas midagi, tuleb ette võtta taksosõit lennujaama. Sellesse, kus koerad pakilindi ääres rõõmsalt tervitavad, mitte suurde ja uhkesse, mis 2004. aasta olümpiamängudeks valmis. Kas on vaja öelda, et mitte keegi, kellelt küsime, pole nimetatud paberist kunagi midagi kuulnud?

      Kui oleme juba lootust kaotamas, otsustame tungida ruumi, millel ilutseb silt „Mitte siseneda”. Saabub politsei ja lõpuks leitakse ka paber. Oleme rahul.

      Lennujaama ees seisab pikk rodu taksosid. Oleme poole tunniga haiglas tagasi. Arst täidab ilmselget vastumeelsust üles näidates tähtsa paberi. Paber on tõesti oluline – ilma selleta ei võta ükski lennukompanii pardale haige moega isikut, otsast lõpuni kipsis jalaga mehest rääkimata. Nüüdisajal on lennujaamades üleval ka temperatuurimõõtjad. Kui teie kehatemperatuur on lubatust tunduvalt kõrgem, on ka teie reis katkenud.

      Allkirjad all, teatab arst: „Täna meil autot ei ole.”

      „Polegi vaja!” hüüame kolmekesi rõõmsalt. „Me võtame takso!”

      „Taksod ei sõida lõuna ajal lennujaama,” ütleb arst rahulikult.

      „Mis jutt?”

      Oleme kindlad, et tegemist on järjekordse Kreeka haigla trikiga. Selline asi ei saa lihtsalt tõsi olla! Heliseb telefon. Arst vabandab ja suundub kõrvalruumi. Oodata veel üks päev haiglas? Ei! Vaatame üksteisele otsa ja paber laualt rändab minu taskusse. Raimond saab selga sinise kitli ja algab sõit üheksandalt korruselt esimesele. Pääsenud!

      Kas oleme tõesti pääsenud?

      Märts. Nagu Eestimaalgi, vahel soe ja päikesepaisteline, vahel külm ja vihmane. Nii ka sellel korral Ateenas. Hakkab vihma tibutama. Haigla ees peatub takso takso järel, aga ükski neist ei ole nõus lennujaama sõitma. Aga me ju oleme eelneva 24 tunni jooksul aina taksoga sõitnud! Paneme Raimondi müüri najale seisma. Kioskist ostame talle toeks kepi. Siin on kõige peale mõeldud. Suundume teine teise tänava otsa. Pakume sõidu eest topelthinda. Mitte miski ei mõju!

      Kolmanda tunni saabudes hakkab Raimondi kips varba otsast juba vaikselt lagunema. Ründame haigla ees pidama jäänud vana vene Žigulid. Suudan öelda vaid ühe sõna: „Omonia” See on Ateena kesklinnas asuv väljak.

      Tänane lennuk on ammu läinud, aga haiglasse tagasipöördumine ei tule kõne allagi. Seega suundume hotelli ja jätan mehed järgmist lennukit ootama.

      Kogu see lugu juhtus enam kui kümme aastat tagasi. Neid ridu kirjutades kohtusin ma ootamatult Raimondiga taas. Just eile kõneles teleris koolidirektor Raimond, tõsise moe, sirge selja ja hästi istuva ülikonnaga. Ka tema kõnnakul ei olnud midagi viga. Tänu Kreeka ja Eesti arstidele!

      PROUA KONSTANTINA – VÕTI KREEKLASTE SÜDAMESSE

      Kõige keerulisem on Kreekas läbi saada naistega. Seda kummastavam on minu kogemus proua Konstantinaga, kelle kaudu avanes mulle uks tõeliste hellenite hingeellu ja tõekspidamistesse.

      Esimesed reisijuhiaastad toovad mind Kreekasse vaid korral paaril aastas. Mõni aeg hiljem hakatakse siia korraldama puhkusereise ja mul avaneb võimalus jääda Kreekasse kuni pooleks aastaks korraga. Minu esimeseks ajutiseks Kreeka-koduks saab väikene kuurortlinn Tolo Peloponnesose poolsaarel Egeuse mere kaldal, Náfplio linna külje all, Ateenast paaritunnise autosõidu kaugusel lõunas. Lisaks tuleb mul käia Mandri-Kreekat ja Kreeka saari tutvustavatel ringreisidel.

      Just sellel esimesel pikal komandeeringuaastal Tolos pea kümme aastat tagasi osutab saatuse sõrm Kreeka perele, kellest saab minu võõrustaja, toetaja ja nõuandja.

      Tolo oli 30 aastat tagasi väike kaluriküla, nüüd aga on see paari tuhande elanikuga suvituslinn, mis veel mõni aasta tagasi võõrustas tuhandeid tšarterreisijaid. Küla oma kreekalikus eheduses – just see mind paelus. Suurepärane asukoht, Ateenast mööda kiirteed vaid paari tunni kaugusel, meri ja rannad. Ning mis kõige olulisem – ajalooline kultuuritaust! Just siit kandist sai alguse kogu Mandri-Kreeka hilisem kultuurilugu: Mükeene linnriik ja Epidaurose asklepion, Náfplio linn ja Palamidese kindlus, Olümpia ja Sparta, Konstantinoopoli järel tähtsuselt teine linn Mistras ja Monemvasía saar, Kórinthos ja Akrokorintose kindlus ning mägi, mille all Aleksander Suur generalissimuseks kuulutati, Didyma meteoriidikraater ja Ateena. Kõik on tutvumiseks käepärast. Paremat kohta Kreekaga tutvumiseks ja puhkuseks oleks raske leida. Lihtsalt super ehk iperoha, nagu kreeklased ütlevad.

      Kõnnin mööda Tolo peatänavat. Päike on endiselt tegus. Ma armastan päikest! Ei tule pähegi viriseda palavuse, villide või kortsus naha üle. Päike annab jõudu ja rõõmsa meele kogu järgnevaks talveks. Täna hommikupoolikul on peaaegu kaks tundi vaba aega, kui välja arvata hädapärane paberitöö nimekirjade, arvete ja muu sarnase kallal, millel pole otsa ega äärt. Aga seda võib teha ka rannatoolil! Plätud jalga ja giidimarsil inimeste sekka.

      Oma poolekilomeetrisel retkel kohtun kahe kena, olematute musklite, kuid see-eest õllekõhuga eestlasega. Need on minu reisijad. Mehed peaaegu rabavad mind õlapaeltest, et mu arvamust küsida: kummal on ilusam kõht?

      No mida, jõuan mõelda. Aga mulle meenub, et giid peab olema valmis 24 tundi päevas kõikidele küsimustele vastama. Silmitsen improviseeritud iludusvõistlusel osalejaid ja leian, et mul tuleb raske kohtumõistmine kellelegi teisele sokutada. Umbes nii, nagu tegi peajumal Zeus, kelle ette olid astunud maailma kõige kaunimad naised Hera, Athena ja Afrodite ja pärinud aru, kes on neist kõige ilusam.

      Kuna see vana ja tuntud lugu lõppes Trooja sõjaga, otsustan kibekähku, et seekord peavad asjad teisiti kulgema. Üle tee asuvast poekesest СКАЧАТЬ