Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

      Bussis ei ole võimalik öösiti magada – vähemalt minul. Lihtsam on juttu ajada ja järgmisel hommikul järgmisel maal reipa häälega uusi lugusid pajatada. Tühja tukkumine toob hullema väsimuse kallale. Mõnus muusika ja esiaknasse voogav teelint aitavad kilomeetreid lugeda.

      „Kuidas sa, tüdruk, selle töö peale üldse said?” küsib noorem juht.

      „See on pikk ja väga vana lugu. Mis sest rääkida…” Mõtlen oma esimesele vankrisõidule. Aga tegelikult – otsustasin täpselt kahe minutiga. Muigan endamisi seda meenutades.

      Tõepoolest polnud kauem aega mõelda, kui reisijuhi tööle jah-sõna ütlesin. Nii need asjad tookord taasiseseisvunud Eesti Vabariigi alguspäevil käisid. Pärast suure Inturisti lagunemist hakkasid tekkima väikesed reisibürood. Nii nagu kõik ärkas Eestis, ärkas ka minus midagi uut– õigemini vana, millele oli vaja õige rakendus leida. Reageerisin töökuulutusele ja endalegi ootamatult sain jutule.

      Valmistasin terve talve ette oma esimest reisi Norrasse, sest see oli ainuke välisriik (sõbralikud liiduvabariigid välja arvatud), kus olin käinud ja mis mulle tohutult sügava mulje jättis – hoolimata 48 reisijast, ühest avanevast bussiuksest, tõigast, et tuli bussipõrandale laotud pagasivirnast üle ronida, ja telgis ööbimisest. Enne seda olin jõudnud Kamtšatkale ja Baikali äärde, Usbeki kõrbesse ja Koola poolsaare lumeväljadele. Rännukirg peab pesitsema inimese südames. Seda ei saa külge pookida ega sisse juurutada; olen selle kire olemust hilisematel aastatel oma reisijate peal korduvalt näinud.

      Aga et reisimisest saab minu töö, ei osanud ma toona siiski ette kujutada.

      „Meil hüppas reisijuht alt ära, äkki sõidad meiega Pariisi? Sul on täpselt kaks minutit aega mõelda!”

      Just sellise pakkumise ma tookord sain ja nii see sõit Pariisi nädala pärast algaski. Esimest korda oli tõepoolest hirmus mikrofoni hoida, isegi jalg ei kuulanud sõna ja kippus omas rütmis värisema.

      Peagi sai Pariisist Norra ja Norrast veel samal sügisel Kreeka.

      „Kuule, Ester, sa oled juba mitu korda välismaal käinud. Me mõtlesime, et sõidaks sügisel õpilastega õige Kreekasse,” pakub ukselt edasi astumata minu Tartu peaaegu et naabrinaine ja hilisem kolleeg Karin.

      „Ja mis see minusse puutub?” imestan.

      „Järsku ajad selle pisikese asja korda? Meie räägime jutud, sina vaatad, et kohale saame.”

      Kreeka! Mida ma üldse sellest maast tean? Kui ausalt tunnistada, siis isegi mitte seda, kes oli peajumal Zeusi abikaasa; või seda, et Agamemnoni surimask ei olnudki Agamemnoni oma; et mükeenlased jõudsid oma kaubaga Saaremaa alla; et Olümpia ja Olümpos on nagu siga ja kägu; et maailma suurim vulkaanikraater asub Egeuse meres; et purjus kreeklast ei olegi olemas; et Demis Roussos ei elagi Kreekas; et kreeklased on enesetappude poolest Euroopas austusväärsel viimasel kohal; et…

      Ma ei tea sel hetkel sedagi, et Tartust Kreekasse sõiduks kulub bussiga neli ööpäeva. Ühesõnaga – ma ei tea kohe mitte midagi!

      Kuluvad kuud. Näpp ajab kaardil järge. Mäed ja teed räägivad eri keelt. Kilomeetrid ja aeg ei klapi. Internetist ei tea keegi veel peaaegu mitte midagi. Hotellid on luksus – telk kõlbab küll, ilm on oktoobris soe. Viinamarjad on valmis, merevesi mõnusalt hellitav. Kõik kulgeb kui õlitatult. Kui midagi ikka väga-väga tahta ja hoolikalt plaanida, küllap siis kõik ka õnnestub.

      Nii lihtsalt see esimene reis käiski. Ja tänu esimesele Kreeka-reisile saan uue ja väljakutset pakkuva töö alal, millest saab minu kirg ja katsumus: minust saab giid-reisijuht-reisikonsultant.

      Viisteist aastat tagasi bussiga Kreekasse saabudes avanes mu ees sootuks teistsugune pilt kui praegusajal lennukiga tulles. Mäletan täpselt oma esimest muljet: mäed ja prügi. Kuidas suudab keegi nii maalilistele mäenõlvadele üldse mingit sodi kallata? Prügi olid täis enneolematult paljud lummavat vaadet pakkuvad paigad. Nüüd tean, et ka tänapäeval pole Kreekas prügimajandusega veel kaugeltki kõik korras – võiks öelda, et prügimajandus on olematul, aga areneval tasemel. Kui Eestis pean ma kõik pakendid jagama eri konteineritesse, siis Kreekas viin endiselt oma pudelid, purgid ja kogu muu olmeprügi ühte prügikasti. Sest teist süsteemi ei eksisteerigi. Kreeta saarele, Egeuse mere ilule ja uhkusele, teeb Euroopa Liit isegi mere reostamise eest trahvi.

      Maksta sai tookord drahmides, millest nüüdseks on jäänud südamesse maetud mälestus. Aga mitte ainult. Vanad kreeklased sõlmivad endiselt, aastaid pärast eurole üleminekut, omavahelisi suuremaid kokkuleppeid drahmides ja arvutavad need seejärel ümber eurodeks. Veel praegugi võib kreeklastega juttu puhudes ja maailmaasju arutades kuulda, et see maatükk maksab nii- ja niimitu drahmi, ning püüa siis arvutada. Drahm oli kasutusel üle 2500 aasta ja kindlasti polnud kreeklastel kerge sellest loobuda.

      Tass kohvi maksis mu giidikarjääri algusajal 70 drahmi ehk 3,5 Eesti krooni, mis oli isegi meie jaoks odav (nüüd on kohvitassi hind 3–5 eurot). Teed olid suhteliselt viletsad, lainetasid ja olid äärtest mõnel pool vajunud. Suunda juhatavaid silte nappis. Arusaamist tegi veel keerulisemaks võõras tähestik, mis küll osaliselt sarnaneb vene tähestikuga, aga võib samas hoopis valele teele viia.

      Nüüdseks on Kreeka Euroopa Liidu abirahaga ehitanud endale suurepärased kiirteed ja mägedest üle looklevad magistraalid. Sildid on kõikjal ka inglise keeles. Süda tilgub verd neid hästi ehitatud kuuerealisi teid mööda sõites… ja Eestile mõeldes.

      Tunnid kulgevad omasoodu. Öisel ajal ikka aeglasemalt kui võiks. Kell hakkab neljale lähenema.

      „Minge ära magama, muidu olete homme mõlemad kui zombi’d!” urahtab roolis olev bussijuht. „Võib-olla tõesti,” vastab teine ja kobib oma bussijuhiurgu.

      Mõtlen, et niikuinii und ei tule, aga ega pikaliviskamine ka halba tee. Heidan pilgu bussi tagaossa – kõik magavad. Veidi vastumeelselt sätin end samuti bussipõrandale, püüan leida mugava asendi ning jään mõtisklema. Kreeka, see kauge lõunamaa, mille poole me nii püüdlikult läbi öö rühime. Vaid kolm korda suurem kui Eesti, aga inimesi elab seal kaheksa korda rohkem; rannajoone pikkuselt maailmas kümnendal kohal; viiendiku tööst teevad seal ära immigrandid; neli viiendikku maast on mägine; välismaal elab kuus miljonit kreeklast; usklikkuse poolest on sealsed inimesed Euroopas kolmandal kohal; Kreeka rahvushümn oma 157 salmiga on maailma pikim…

      … Korraga on kõik paigast ära! See, mis peaks olema üleval, on all, ja see, mis peaks olema all, on üleval. Kõik on viltu – väga viltu. Katsun jalge all mingitki pinda leida. Kuidagimoodi see ka õnnestub. Kellegi jalad toetuvad minu jalgadele, silmade kõrgusel ripub kurjakuulutavalt kellegi botas, ühele istmele on prantsatanud kolmas reisija, tema paariline püüab meeleheitlikult vabalangemist vältida…

      Me oleme kraavis! Bussiuksed vaatavad härmatanud rohukamarat – bussi tavapärane väljapääs on suletud.

      „Rahu! Ma palun – ainult rahu!” Ma ei tea, kas paistan sel hetkel korraldusi jagades Mussolini või Hitlerina, aga mu hääl mõjub neile. Kõigepealt tuleb üles leida jalanõud, sest külmavõetud maakamarale paljajalu minna oleks enesetapp. Siis peab lahti kangutama bussi õhutusluugid ja ükshaaval tasahilju maapinnale laskuma. Olen viimane. Bussijuhid annavad väljast märku – kiiremini! Heidan murelikke pilke bussi tagaosa suunas. Keegi ju ei tea, mis toimub kütusepaagi СКАЧАТЬ