Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vein, muidugi vein. Kala kõrvale passib teadupärast ikka valge vein. Suvisel ajal lisatakse veini jääkuubikuid. Paar tuhat aastat tagasi lahjendati veini samuti veega. Lahjendamata veini joomist peeti barbaarseks ja selle joojaid joodikuteks ehk nagu nüüd juba teada – mefistakas’teks.

      „Kas võtame bekri meze’t ka?” kõlab salakaval küsimus.

      „Issand, mis see veel on?”

      „Joodiku suupiste!”

      Olen täiesti veendunud, et minu kulul tehakse praegu ülekohtust nalja. Võttes appi oma kangekaelsuse, asun siiski uuesti menüüd uurima. Naeratus Harise näol läheb aina laiemaks. Menüüs seisab eelroogade reas tõepoolest bekri meze ehk joodiku suupiste! Üks tarkus jälle juures. Toit on tegelikult väga lihtne – auravale riisikuhilale on valatud eelmise päeva lihajääkidest valmistatud kaste.

      Esimene poolekilone veinikarahvin saab tühjaks ja küsimata ilmub lauale teine, jäätükid mõnusasti sees kõlksumas. Kreekas, muide, käib veini tellimine kilode, mitte liitrite kaupa. Ma arvan, et enamik turiste ei märkagi seda, menüüd loetakse nii automaatselt, et ei panda tähelegi, või arvatakse, et tekstis on tõlkeviga. Loomulikult saab veini tellida ka pudeliga, aga kreeklane teeb seda väga harva.

      „Ma ei ole oma elus veel näinud purupurjus kreeklast,” tunnistan.

      „Ja loodetavasti ei näegi,” ütleb minu vastas istuv tumedat verd kreeklane Haris naerdes. „Purju joomine kuulub teie maailmakorraldusse nagu suhkur kohvisse. Ja joodikuks olemine teie maailmanägemusse!”

      „Sooh? Julge arvamus!”

      „Aga kas ei ole siis nii või?”

      Vean näpuga paberist laudlinale jooni ja püüan tõsielupilte järjestada. Kuulub või ei kuulu? Kreekas on teadupärast levinud arvamus, olgu ta vale või õige, et Põhjamaades kummutatakse hommikust õhtuni valget viina. Oma tõepõhi on sel ilmselt all… Äkki on tegemist lihtsalt põhjamaa rahvaste suhtumisega – purjusolek ei ole häbiasi? Meil viimasel ajal ilmuvates elulooraamatutes oleks justkui kohustuslik peatükk „Kuidas ma viinakuradiga maadlesin”. Ja seda kirjeldatakse väga pikalt ja põhjalikult.

      „Jah, meie rahva hulgas ei ole joomarile ükski uks suletud,” tunnistan järele mõelnult. Viinakuradiga maadlevad kõrged riigitegelased, kirjanikud, arstid, sportlased… Järjekordne Eurostati aruanne annab teada, et eestlased on esimesel ja kreeklased viimasel kohal oma sissetulekute alkoholile kulutamise poolest.

      „Meil ei tuleks see kõne allagi!” hüüatab kreeklane. „Joodikuks tituleerimine on suurem mis tahes häbistamisest. Sa ju kaotad niimoodi oma eneseväärikuse, filotimo!”

      Filotimo kätkeb endas lugupidamist iseenda ja teiste vastu, kohuse- ja autunnet. Mees võib juua kas või terve amforatäie, aga purju jääda ei tohi. No mis mees ta pärast seda veel oleks?

      Kui tundub, et mõnele sõbrale on saanud küll, saadavad kreeklased ta väikese nöökamisega vaikselt koju. Laialt oma purjusolekust lobisedes teeksid nad häbi tervele suguvõsale.

      Samas, kuna väljas söömine on kreeklaste üks peamisi ajaveetmise vorme, siis käib pokaal veini sageli ka lõunasöögi juurde. Õhtusöögil tellitakse kahe peale kuni üks kilo veini ja kui see on otsas, siis juurde ei tellita, sest kilo veini kahele on just täpselt kreeklase mõõt. See lihtsalt käib nii. Õhtusöök on rikkalik: ikka kõigepealt eelroad ja salat, siis kala või liha, seejärel magustoit ning pits brändit. Edasi liigutakse tavaliselt mõnda baari, kus võetakse naps või kaks. Täis kõhule ei tee see suurt midagi. Toitu tuleb nautida ja selle kõrvale hoolega hambaid teritada, õpetussõnu jagada või kui veedetakse õhtut kena kaaslasega, siis ka ennast põnevaks rääkida. Ilma filosofeerimiseta – õigem oleks küll öelda targutamiseta – ei lähe ükski endast lugupidav mees voodisse armurõõme nautima.

      „Ja purjus naine – seda lihtsalt ei saa olemas olla! See oleks terve perekonna häbi, vaarvanaemad kaasa arvatud,” ajab Haris oma suured pruunid silmad veel suuremaks ja kallab järgmised teeklaasid veini täis.

      Kuuldu paneb mind mõtlema ja meenutama… Paitav augustikuine tuul. Lauad otse rannaliivale kaetud. Eestlaste sünnipäev. Mis saaks veel mõnusam olla kui oma sünnipäeval varbaga soojas liivas sorkida ja vette kahlata? Rõõmus sünnipäevaemand tuletab aga iga natukese aja järel meelde: „Võtame!”

      Pisut hiljem nügib väike tüdruk oma tukkuma kippuvat sünnipäevakangelasest ema ja ütleb: „Ma viin su koju, emme. Homme on parem.”

      Pidu pole veel pooles vinnaski. Kreeklastest ettekandjad noogutavad kaasatundvalt, aga mitte kahjurõõmuga. Mis rõõmu saakski sellisest vaatepildist tunda? Kelner pöördub minu poole kreeka keeles ja küsib väga tõsiselt: „Kas teil Eestis tõesti käivadki asjad nii?”

      „Käivad – ja ei käi ka…”

      Näen uskmatut nägu mulle otsa vaatamas ja ma ei tea, mida peaksin tundma. Kas häbi? Või siiski mitte? Selline vaatepilt pole siinses tavernis kaugeltki esmakordne.

      Kreeklastest seltskond kõrvallauas vangutab imestades pead ning tellib uue karahvini veini.

      Kaks suurimat erinevust, mis ma aastate jooksul olen eestlasi ja kreeklasi kõrvutades leidnud, ongi ümberkäimine alkoholiga ja suhtumine sauna. Saun tekitab tõelises kreeklases vaid hirmujudinaid. Kreeka vallutajatest saunahullud roomlased ja türklased ei suutnud sundida või meelitada kreeklasi saunaskäimise kommet omaks võtma.

      Alkohol aga pole kreeklasele probleem, vaid naudingu üks komponent. Öised alkoholimüügi piirangud või kampaania „Jaanipäeval kaine autojuht” jäävad kreeklasele selgusetuks. Rahvas, kes on Euroopale kinkinud viinaväädi, on suutnud jääda tuhandete aastate jooksul selle viljadest valmistatud joogi kultuurseteks tarbijateks.

      KUIDAS MA ENDALE ISIKLIKU KAITSEPÜHAKU SAIN

      Igal kreeklasel on oma kaitsepühak. Kõik kreeklased saavad endale nime pühaku järgi ja mitte mingi suvalise pühaku, vaid selle järgi, kes on juba nende vaarisade järele valvanud. Minul, uskmatul, ei oleks pidanud sellele aule isegi mitte lootust olema, aga läks teisiti…

      Pisut üle kümne aasta tagasi sõideti Kreekasse ekskursioonile ikka bussiga. Ma pole arvet pidanud, aga vähemalt tosin korda olen pidanud seda pikka teed küll bussiga läbima.

      On suvi 1999. Sel korral oleme Kesk-Kreekas, teel Del-fist üle Parnassose mäe, kuulsate Meteora kloostrite poole. Umbes 600 aastat tagasi rajati püstloodis ja eriskummalise kujuga kaljusammastele kaks tosinat kloostrit, millest tänapäeval on püsima jäänud vaid kuus. Neist kuuest kloostrist on saanud nii palverändurite kui ka uudishimulike reisijate meeliskülastuspaiku.

      Parnasosse mägi on peaaegu 2500 meetrit kõrge ja talvel on seal mõnus suusatada. Enne suusatajaid aga veetis sellel mäel aega päikese- ja valgusejumal Apollon oma üheksa muusaga. Parnassose mägismaa on niisiis kinkinud meie keelde sõna parnass, mis tähendab muusade ja luulekunsti asupaika.

      Kui oleme mööda maona looklevaid teid bussiga umbes pooleteise kilomeetri kõrgusele jõudnud, hakkab selle tagaosas midagi sisisema.

      „Olemegi parnassil! Lähme hingame värsket õhku ja laseme meie auruveduril kah hingata,” annan mikrofoni kaudu teada. Bussist väljudes tunneme saunaleili meenutavat kuumust. Veel viiv, ja mõnusalt paitav lõunatuul pühib kuumuse minema.

      Peaaegu СКАЧАТЬ