Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

      Selgub, et proua Konstantina on mereinimene, pärit sealtsamast Tolo lähedalt Assini külast, mis asub vaid mõni kilomeeter merest eemal. Tema vanemad on elanud kasinat elu nagu ta isegi. Aga ta on olnud kreeklanna kohta pisut isepäine, nagu ma varsti teada saan. Tema vanematel oli talumajapidamine – see ei tähenda siin lehmi ja sigu, vaid apelsini- ja mandariiniaeda, mesilasi ning arbuusi-, meloni- ja artišokipõlde. Veel 50–60 aastat tagasi, kui kahmati kokku mereäärseid maid, mis ei maksnud pea midagi, sest kellele ikka seda suhteliselt viljatut maad vaja läks, soetasid ühe jahipüssi eest uue maalapi ka Konstantina vanemad. Ikka selleks, et laste tulevikku kindlustada. Enne aed ja maja siis, kui võimalus tekib.

      Praegu müüakse Assini ümbruses sellel ajajärgul rajatud aedu hingehinnaga. Paar hektarit maad korralike apelsini- ja mandariinipuudega maksab ligemale 100 000 eurot. Konks on nimelt selles, et kui tahta sinna maja ehitada, peab maatüki suurus olema neli hektarit. Kui on kas või ruutsentimeeter vähem, ei luba seadus seda teha. Hoolimata rangest seadusest on kõik ümbruskonna aiad suuremaid ja väiksemaid onnikesi täis ehitatud ja ilmselgelt kerkib neid ilma igasuguste ehituslubadeta aina juurde.

      Proua Konstantina aga võttis kätte ja läks vanemate tahte vastaselt mehele ning kolis nende meelehärmiks elama kaugesse ja suurde Ateenasse. Viiskümmend aastat tagasi oli tütre meheleminemisel või poja naisevõtul vanematel oluline sõna öelda, see kehtib mõnedes väiksemates paikades siiani. Aga Konstantinale meeldis noor, tõsise olemise ja lokkis peaga politseinik. Tema tulevane mees polnud pärit rikkast perest, nagu polnud Konstantinagi, seega ei tekitanud küsimust ka seisusevahe.

      Aga noormees oli pärit mägedest, Nemea kandist, kus iidsetel aegadel Herakles õnnetu lõviga arveid õiendas. Ta oli mägedeinimene ja pealegi polnud politseitöö sugugi prestiižne. Vanemad ei tahtnud kuidagi tütre valikuga leppida. Konstantina vanem vend läks isegi nii kaugele, et võttis jahipüssi ja marssis peigmehe koju: hoidke aga heaga, te mäeinimesed, meie meretüdrukust eemale! Kui see ei mõjunud, pakkus isegi raha. Aga miski ei aidanud, Konstantina jäi endale kindlaks ja seetõttu otsustati külatolm pärast laulatust jalgadelt pühkida.

      Saabunud Ateenasse, mis kuuekümnendate keskel polnud teab mis võrratu paik elamiseks, alustas noor pere armetust pooleteisetoalisest üürikorterist Akropoli all. Sajanditetagusest suursugusest linnast polnud nende tuleku ajaks just palju järel. Pärast omaaegset türklaste lahkumist 1835. aastal meenutas Ateena kesklinn pigem kaamelite karjamaad ja Ateena taastamisel oldi dilemma ees, kas lõhkuda kogu kesklinna lobudikerajoon maha või püüda ehitada midagi uut kogu selle kaose keskele. Õnneks läks käiku ikka viimane variant.

      Konstantina pere asus elama just sinna Akropoli alla, linna südamesse, sest seal olid elamispinnad kõige odavamad ja ka kõige viletsamad.

      Varsti sündis kaks poega ja kesklinnakorter vaatega kuulsale Akropolile jäi kitsaks. Aga raha polnud. Kuna tütar läks mehele oma vanemate tahte vastaselt, siis ei toetanud need noort peret. Ja et poeg oli võtnud endale naise kuraasikast jahipüssiga vehkivast perest, polnud noortel elujärje parandamiseks abi loota ka mehe vanematelt, mis on Kreekas suhteliselt ebatavaline. Tuli ise hakkama saada.

      Vähe tasuva politseinikuameti viskas noor abielumees peagi nurka ja pani aluse oma ärile. Perekond hakkas rentima poodi põllusaadustega kaupleval suurturul Agrotiko agoraal, kus nad põllusaadusi kokku ostsid ja väikestele poodnikele edasi müüsid.

      See oli meeste maailm. Turg ja kauplemine on Kreekas alati ainult meeste ala olnud. Aga Konstantina otsustas, et tema saab hakkama ka paigas, kuhu naistel asja pole. Pikalt ei vaieldud – Konstantina otsustas turul esimeseks naiseks hakata. Ta osutus nupukaks ja ettevõtlikuks. Mehe saatis kell kolm öösel kaupa vastu võtma, tegi ise kodus lastele hommikusöögi, saatis nad kooli, võttis hommikueine kaasa ja läks turutööle. Raamatupidamine ja arved olid tema käes.

      Peagi oligi tema see, kes kaubale hinna määras. Nii hakkas kogunema sent sendi järel. Mees sai aru, et võib majandamise muretult naise õlgadele jätta. Ja nii oli temal pealegi ka mugavam…

      Varsti leiti sobiv krunt kesklinna lähedal. Algas majaehitus. Kõik tuli maksimaalselt ära kasutada. Ühele krundile kerkis kaks ühekorruselist maja, pisi-pisikest, aga siiski marmorpõranda ja duširuumiga. (Milleks teine maja? Kreekas on nimelt kombeks laste tulevikku kindlustada. Seega ühele pojale üks ja teisele pojale teine maja – tulevikuks. Sinnamaani aga saab ühe maja välja rentida. Nii tuleb veel rohkem raha.)

      Kui Konstantina vanemad surid, sai ta päranduseks apelsiniaia. Aga lõpuni talle andeks ei antudki.

      Meri meelitas noort peret ehitama randa suvemaja, mis sai lõpuks mitu korda suurem kui linnamaja, lausa kahekorruseline. Ikka üks korrus ühele ja teine teisele pojale. Kõik peab võrdne olema, nagu Kreekas kombeks.

      Siis otsustas Konstantina, et on aeg autosõit selgeks õppida. Naisautojuhte kuuekümnendate Kreekas õieti polnudki. Juhiload taskus, soetas ettevõtlik naine ka esimese päevinäinud Toyota. Nüüd võeti sõbrannad kaasa ja käidi isegi väljasõite tegemas, kui mehed asju ajasid.

СКАЧАТЬ