Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

      Sõidan kaks korda nädalas Tartust Tallinnasse ja õhtul tagasi. Esimene kokkupuude kreeka keelega, nagu juba mainitud, oli mul kauges lapsepõlves kreeka ε (e) näol. Hiljem lisavad sinna oma nüansse matemaatika- ja füüsikaõpetaja mitmete sümbolitega: p (roo), π (pii), Ω (oomega). Ja nüüd järsku vaatab see matemaatika ja füüsika mulle tähestikust ja õppetükkidest vastu. Esialgu tundub võimatu, et selles keeles saab lugeda ja isegi rääkida.

      See ongi vist esimene šokk, mille kreeka keele õppimisel saan. Lisaks tõsiasi, et mõningaid tähekombinatsioone tuleb hääldada hoopis teistmoodi kui kirjas on ning pealegi on osa tähti, mis meie omade moodi välja näevad, hoopis teise sisuga. No näiteks kreeka v on hoopis eesti n, ja u on hoopis i, ja p on hoopis r… Tagatipuks, kuigi kreeka tähestikus on vaid 24 tähte, priiskavad nad seitsme erineva i-ga, kirjutavad igale sõnale rõhumärgi, jagavad sõnad sugude kaupa ning tekitavad puuduvaid tähti teiste tähtede abil, mis muudab välismaised nimepildid eriti naljakaks. Näiteks näitleja Brad Bitt kirjutatakse Μπραντ Πιτ ja kuulus keskaja skulptor Michelangelo näeb välja nii: Μιχαήλ Άγγελος…

      Nagu kiuste pistab meie õppetundide vahepeal uksest pea sisse õpetaja Edithi tütar, kes emaga kreeka keeles oma asjad kiiresti selgeks teeb!

      Lapski võib selle keele ära õppida! Mina ei kujuta seda endale tollel hetkel kõige roosilisemateski unenägudes ette. Aastaid hiljem võib selle üle muidugi rõõmsalt muiata… aga tollel hetkel on asi rohkem kui ärevakstegev. Kogu sest värgist aru saada ja ükskord selles keeles ka suhelda tundub võimatu. Selle eest, et võimatust sai võimalik, pean ma tänama just oma esimest õpetajat Edithit.