Minu Kreeka. Ester Laansalu

Чтение книги онлайн.

      Pisut enne südaööd sean end minekule. Inglanna Fran sikutab mind tasakesi varrukast ja lisab: „Võid alati selle reisivärgi koha pealt nõu küsida, kui soovid. Aga tead…” muutub ta ebalevaks, „ma vist ei peaks ütlema, aga mu mehevend Haris on üks elupõline kamaki8…”

      Muigan. Olen selle diagnoosi juba õhtusöögilauas pannud. Ja minu pärast võib ta selleks jäädagi.

      KES ON MEFISTAKAS?

      Merelt puhub mõnus kerge tuuleõhk. Nagu lõunamaa sumedas õhtus ikka, kostab tsikaadide sirinast läbi hõikeid, hääli, kahinaid ja – möire! Lõvid või mõned muud möiraelukad on palmi alt välja roomanud?

      Kontsakõrgus võtab jänesepreili jalad nõrgaks – no oma kümme sentimeetrit tuleb ära. Jalg ei kuula sõna ja neiu potsatab sirge seljaga minu ette pikali. „Piiks! Piiks! Piiks!”

      No on sürr. See pole siin mingi karneval, see sürr lihtsalt kordub siin aastast aastasse.

      Kummardun. Neiu piiksuvast suust paiskub pahvakas läppunud alkoholilõhna. Minu kõrval seisev kreeklane Haris on juba fikseerinud säärejooksu ja rinnapartii suuruse.

      „Mefistakas!” kõlab Harise suust halvamaiguline võõras sõna.

      „Mefistakas? Mis see veel on?” Kuigi olen kreeka keele õpingutega algust teinud, on see sõna täiesti võõras.

      „Joodik! Täiesti tavaline joodik! Vastik, lihtsalt vastik! Lähme ära!”

      Jänesepreili proovib end külili keerata. Võrkkleidi rebenenud august paistab vasak rind. Nagu neidudele peetud olümpiamängude staadionijooksus, leian mõttes paralleeli. Ka seal oli tingimuseks üks paljas rind, et ikka kindel olla, et tegemist on naisjooksjaga. Siin on asi jooksust väga kaugel.

      „Ilus tiss! Tahad katsuda?” kõlab ingliskeelne lalin. Ma ei ole kindel, kas kutse kõlab mulle või kreeka mehele.

      Õige pea saabub lähikonnast jänkupreili sõpru – rebasereinusid ja karuotte. Üks eriti rõõmsas tujus identifitseerimatu olend pistab pea jänkupreili sabatuti alla ja kiljub rõõmust. „Viskit! Andke veel viskit!”

      Eemaldume vaikides. Isegi kreeklane on vait. Tõstan pea ja heidan pilgu piki tänavat merele. Kahel pool peatänavat kulgeb alkoholipoodide rida. Tuledesäras keerlevad helkivatel plakatitel ülimadalad hinnad. Asi on mõtlematagi selge. Inglismaaga ei ole siin midagi võrrelda, hinnavahe on pea kümnekordne. Odav alkohol, soe kliima ja armastusest tiine Kreeka mõjub kui ürtide kogum, mille uimast Inglise turistid ikka ja jälle joobuvad.

      Kreeka on Euroopas tšarterreiside üks lemmiksihtpaiku. Soodne, mitte ülipalav kliima, eriti suvisel ajal saartel, ning vihmavaba periood maist septembrini. Et 19. sajandi keskel aitasid inglased Kreekat türklaste ikke alt vabastada, anti neile tänutäheks appituleku eest ka kingitusi. Mõneks ajaks jäid inglaste valdusesse sellised saared nagu Zakinthos, Lefkada ja Kreeta. Aja möödudes ja uue turismiajastu saabudes tulidki britid tagasi saartele, mis olid juba tuttavad ning mis mõtetes ikka Suurbritannia kodanikele kuulusid. Tuldi eemale Londoni suurlinnakärast ja tööstuslinnade tossust. Tavernis pea kohal rippuvad viinamarjad, laua all sibliv kana, tooli kõrval vahti pidav koeranässakas – see kõik oli eksootika. Ka pärismaalased kreeklased muutusid kõrkide inglaste jaoks peale esimest veinikarahvini sõbralikeks olenditeks, kes end inglise aristokraatiast ja nooblist ninakirtsutamisest häirida ei lasknud.

      Sumedad ööd ja inglaste vaba, ehkki esialgu ennast täis käitumine õpetasid kiiresti ka kreeklasi. Olukord tuli ära kasutada, seda taipasid nad oma hea ärivaistuga hästi, hakates pakkuma seda, mida vajati. Meeliülendava looduse, sooja ja imepuhta mere ning vaatamisväärsuste nautimise kõrvale vajasid inglased veel midagi, millega kodus harjunud oldi – alkoholi! Nii võttis inglaste saabumise ja vajadused kokku pea kümme aastat giidiametit pidanud londonlanna, kellega kohalikku karget veini mekutasime.

      Peagi selgus, et noortel ja vanadel inglastel on siiski pisut erinevad vajadused. Asi lahendati sellega, et vanad maandusid ühtedel ja noored teistel saartel. Ei mingit tüli ega pahandust. Ja niinimetatud noorte saartest said teada-tuntud läbusaared, mis õhtusel ajal muutusid metsikult kriiskavate jänesepreilide ja karuottide olümpiamängudeks joomise alal. Õnneks on selliseid läbusaari siiski vähe ning ülejäänud seitsmel tuhandel saarel on endiselt võimalik paari tuhande aastasesse minevikku sukelduda.

      Sügise saabudes lahkuvad tšarterid. Kreeklased sulgevad tavernide ja alkoholipoodide uksed ning kolivad küladesse tagasi. Lihtsatesse ühekorruselistesse valgetesse majadesse. Korjavad ära oma arvukad oliivid ning jäävad kevadet ja uusi jänkupreilisid ootama.

      Mõnus meretuul sasib juukseid.

      „9 °C!”

      „Kuidas palun?” küsin ja jään hämmastusest seisma.

      „Rinnapartii number!”

      Pahvatan naerma. „No olete te, kreeklased, ikka küll ühed…”

      Minu vastulause lõigatakse poolelt sõnalt: „See on meile Jumalalt antud anne ja isade täiendatud oskus!” Tõepoolest oskavad kreeklased pea ilmeksimatult määrata inimese vanuse, kaalu ja muud „elutähtsad mõõdud”. Kõike seda lihvitakse külatänavate ääres kafenío’des istudes ja kohvi, ouzo’t või veini mekkides.

      See on Konstantina kamaki-ametit pidav poeg Haris. Kohtun temaga taas pooljuhuslikult Zakinfose saare peatänaval. Mina olen siin oma järjekordse reisigrupiga Joonia mere saari vallutamas, tema oma järjekordse silmarõõmuga elu nautimas. Aga proua Konstantina olla oma pojale südamele pannud, et kui juba ühel saarel juhtume olema, siis tuleb ometi sellel „Kreeka ohtudest mitte midagi pidaval” peresõbral silm peal hoida.

      „Sööma?”

      Katsun sellest kohustusest kõrvale hiilida, aga ema sõna maksab poegadele Kreekas rohkem, kui ma arvata oskan. Niisiis sööma. Valime mereäärse taverni ja laua vaatega Kilpkonnasaarele. Meie tähelepanu haarab kalarohke menüü ja kohalik veinikaart, kus on valida punase, roosa või valge vaadiveini vahel. Lõpuks jõuab kohale ka Harise uus vallutus Prahast. Neiu on enda ilusaks sättimisega vaeva näinud ja ilmselgelt häirib teda minu kohalolu. Mind omakorda häirib nende loo pealtvaatamine. Tahaks ju öelda, et kahjuks olen juba liiga hästi kursis sarnaste muinaslugude kurbade lõppudega…

      Tellime oliiviõlis küpsetatud barbounaki’sid, punakaid keskmise suurusega ahvena sugulasi. Kalu on Vahemere köögis sadu ja mis kõige rohkem kadedust tekitab, kõik nad on väga maitsvad. Alustuseks loomulikult Kreeka salat ehtsa feta juustuga, mis Zakinthose saarel on СКАЧАТЬ