Gorbatšov. William Taubman

Чтение книги онлайн.

      Kool – see paiknes endises tsaariaegses gümnaasiumis, mida kümneid aastaid hiljem ikka veel kasutatakse ja mille seinal on nüüd tahvel kirjaga „Siin õppis esimene NSV Liidu president” – on suur kahekordne maja, kus klassiruumid on kahel pool pikka koridori, mis viib keeruliste ornamentidega kaunistatud raudtrepi juurde. 2005. aastal näitasid õpetajad külalistele klassi, kus suunaga tahvli poole seisid reas puidust koolipingid, ja osutasid üht, kus oli istunud Miša Gorbatšov. (Nii palju kui oli võimalik kindlaks teha, ei lõiganud ta sinna oma nimetähti.) Nagu on öelnud üks klassikaaslane: „Me kõik saime siit hariduse, aga Gorbatšov oli eriti innukas ja tohutult teadmishimuline õpilane. Pärast kooli läksime kõik koju õppima. Siis saime uuesti kokku ja läksime tagasi kooli juurde, mis oli meile omamoodi teine kodu. Või läksime kinno. Kui kohtasime mõnd õpetajat, peeti ebaviisakaks neid tülitada, aga – ja ma ei unusta seda kunagi – tema julges minna matemaatikaõpetaja juurde ja rääkida, et on midagi, millest ta tunnis aru ei saanud. Siis ta istuski õpetaja kõrval kümme või viisteist minutit, enne kui film algas, ja õpetaja seletas asja.”103

      Teised õpilased pöördusid Gorbatšovi poole, et ta lahendaks vaidlusi või oleks tüli puhul vahekohtunik. Talle endale ei meeldinud kakelda, meenutatakse: mitte põhjusel, et ta olnuks arg, vaid see oli vastuolus tema loomusega, aga ta suutis enda eest seista. Üks eakaaslane mäletab, et lõi Gorbatšovi ja veel üht poissi „lihtsalt koerusest. Olin natuke vanem kui Mihhail, kes oli sama vana kui mu vend. Kolkisin mõlemaid, aga kui nad said vanemaks, rabasid nad mind kinni ja murdsid maha.”104

      Gorbatšov näis olevat sündinud juht. „Ta oli hea organisaator,” on meenutanud klassikaaslane. „Ta meeldis teistele ja teda usaldati. Ta oli aus ja õiglane, tegi palju tööd ja oskas võita sõpru.” Viiskümmend aastat hiljem kommenteeris Gorbatšov ise: „Olin lapsest saadik harjunud olema eestvedaja. See oli ambitsioon, mida püüdsin alati teoks teha.”105 Ta korraldas spordivõistlusi ja seltskonnaüritusi. Tema juhtis hommikvõimlemist, kamandades suure megafoni kaudu: „Valmis olla! Üks, kaks, kolm, neli! Üks, kaks, kolm, neli!”106 „Mihhailile meeldis sangpommi tõsta,” meenutas klassivend. „Ta võis tõsta 32-kilogrammist sangpommi 60 või 70 korda, algul rebides, siis tõugates ja lõpuks surudes.” Aga kõige rohkem meeldis talle näitemängu teha.

      Kooli näitering oli nii populaarne, et igaüks ei saanudki seal osaleda, vaid liikmeid valiti. Ringi juhendaja oli armastatud kirjandusõpetaja Julia Sumtsova ja näitering tuli sageli kokku tema kodus (kus mõned kaugel elavad õpilased said peavarju), nii harjutama kui ka õppima. Kostüümid tehti ise enamasti emade käest saadud materjalist (mis oli peamiselt marli, nagu meenutab üks klassikaaslane, sest „midagi muud polnud saada”) või nuiati kodust midagi rekvisiitideks, nagu näiteks vaip, mille kellegi isa oli toonud Saksamaalt sõjasaagiks. Gorbatšovist sai näiteringi juhtiv meesnäitleja. Nagu ta ise märgib, ahvatles teda näitlema „soov suhelda eakaaslastega, aga samuti eneseväljenduse vajadus, tahe saada teada midagi, mida ma veel ei tea.” Takistuseks polnud seegi, et Julia Karagodina, kelle vastu Gorbatšov tundis enam kui mööduvat huvi, oli juhtiv naisnäitleja. Mõlemad olid peaosalised Ostrovski „Lumivalgekeses” ja Lermontovi „Maskeraadis”.

      Koht, kus näidendid – sealhulgas Puškini „Näkineid” ja mitu Tšehhovi näidendit – ette kanti, oli kooli koridoris raudtrepi ees. Vaatama tulid ka täiskasvanud ja trupp käis koguni ringreisidel, esinedes rajooni külades, kusjuures piletite müügist saadud tulu eest osteti jalatsid nendele koolikaaslastele, kellel polnud koolis midagi jalga panna. Gorbatšov ütleb, et nii tema kui ka teised ringi liikmed ei küsinud endalt kunagi, kas etendus, mida nad tahavad lavastada, on ka teostatav. „Esitasime kõikvõimalike näitekirjanike töid. Pole raske ette kujutada, kuidas nii mõnigi neist välja kukkus, aga meie ei lasknud end häirida …” Neid tuli vaatama isegi ringreisil olev teatritrupp Stavropolist. Kui Gorbatšov ja tema kaaslased olid „Maskeraadi” ette kandnud, „kiitsid professionaalsed näitlejad meid ja tegid vähemalt ühe märkuse, mis on mul praegugi meeles: nad soovitasid Arbenini ja Zvezditši kokkupõrke ajal mitte üksteisel käisest haarata. Selgitati, et kõrgemas seltskonnas esitatakse teravaidki väiteid mõnevõrra teisiti.”107

      Gorbatšov (keskel) Lermontovi „Maskeraadi” lavastuses keskkoolipäevil, 1948–1949

      Siin avaldub Gorbatšovi vallatu huumorimeel, aga ka uhkustunne ja nauding, kui ta näiteringiaega meenutab. „Tõepoolest, ta oli väga hea näitleja,” meenutab Karagodina, „oli aeg, kui ta rääkis mulle koguni … teatriinstituuti õppima minekust.”108

      Alates 1946. aastast veetis Gorbatšov viis suve järjest kombainerist isal vilja koristada aidates. Juuni lõpust kuni augusti lõpuni töö juurest koju ei tuldudki. Isegi siis, kui vihm viljakoristuse katkestas, jäädi põllule, et masinaid hooldada. „Meil oli isaga neil „jõudehetkedel” paljustki rääkida. Arutlesime väga mitmesugustel teemadel nii tööst kui ka elust. Meie lihtne isa-poja suhe arenes kaht ühist asja ajavat ja ühist tööd tegevat inimest ühendavaks tugevaks sidemeks. Isa kohtles mind lugupidavalt ja me saime tõelisteks sõpradeks.”109

      Isa-poega töötasid kakskümmend tundi päevas kuni kella kahe-kolmeni hommikul. Kiirustati, et jõuaks vilja kuivade ilmadega ära koristada, töötati vaheaegadeta, vahetades teineteist suure masina roolis välja lausa selle liikumise ajal. „Oli palav nagu põrgus,” mäletab Gorbatšov. „Tolm tungis kõikjale, masin mürises lakkamatult. Meid vaadates oleks te näinud ainult silmi ja hambaid: ülejäänud osa näost oli kaetud tolmu ja õliga. Pärast viisteist kuni kakskümmend tundi kestnud tööd oli juhuseid, kus jäin roolis magama. Esimesel aastal jooksis sageli ninast verd …”110

      Töö eest tasuti suhteliselt hästi nii rahas kui ka natuuras, aga isegi kombainerite pered pidid enese äraelatamiseks lootma individuaalaiamaa peale. Pealegi olid igal majapidamisel kaelas maksud ja muud kohustused. Ükskõik, kas kariloomi peeti või ei peetud, igaüks pidi andma riigile 120 liitrit piima, lisaks veel võid ja liha. Maksu tuli maksta ka viljapuude pealt, ükskõik, kas need andsid midagi või mitte, meenutab Gorbatšov: „Nii raiutigi puuviljaaiad maha. Pääsu aga polnud: maainimestele passe ei antud … Kuivõrd see siis erines pärisorjusest?”

      Sedalaadi СКАЧАТЬ