.
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу - страница 10
Otsustades kirjavahetuse järgi, näib, et kuigi kontaktid Tallinna-aegsete koolikaaslastega katkesid siis, kui Palmén oli tagasi Soome läinud, mäletas ta tänumeeles oma õpinguid Ritter- und Domschules. Kui 1892. aastal koostati kooli ajalugu, saatis ta teose koostajale Paul Kügelgenile teateid nende õpilaste kohta, kes olid pärit Soomest. Ta kirjutas, et teeb seda meelsasti, sest õpetus, mida ta ise oli koolis saanud, on tal ikka veel selgelt meeles. Tema meelest oli eriti tore saada niisugune nimekiri, et selle abil võiks meenutada vanu häid kaaslasi.62
Üsna samamoodi meenutas oma kooliaastaid sealsamas ka akadeemik K. E. von Baer: „Mälestused minu kooliajast Tallinna Ritter- und Domschules on ühed meeldivamad minu elus.”63
Mis juhtus pärast Tallinnast naasmist? 1824. aasta sügissemestrit alustas Johan Philip Palmén Soome juhtivas koolis, Turu katedraalikoolis koos Atte Hisingeriga ja A. J. Wenngren oli jälle poisse valvamas. Vanemas eas rääkis Palmén, et üleminek Tallinna moodsast Toomkoolist Turu katedraalikooli oli tema meelest kui hüpe keskaega. Tallinnas olid Euroopa tippõpikud ja kasutati psühholoogiliselt tarku ja humaanseid õpetamismeetodeid. Veel premeeriti õpilasi nende oskuste eest kohe ja sellel erilisel viisil, et nad võisid olla eri ainetes erinevates klassides.64
Kui Palmén oli 1827. aastal Turu katedraalikooli lõpetanud, oli tal ees peadpööritav karjäär, mis tõstis ta Soome suurvürstiriigi tingimatu eliidi sekka.
Vana vabahärra ja senaator suri 1896. aasta juuni lõpus oma suvituskohas Lilla Bodö saarel Espoos – see oli vaid kiviviske kaugusel paigast, kus ta 73 aastat varem juunis 1823 ootas sääskede käes õngitsedes seda väikest jahti, mis pidi ta viima üle Soome lahe jätkama suvevaheaja järel õpinguid Tallinna Ritter- und Domschules.
JOHAN JAKOB NORDSTRÖM – REISIJUHT TALLINNAS AASTAL 1834
Tallinn kui Napoli
Kui Johan Philip Palmén uuris Tallinna ja selle vaatamisväärsusi lapse silmadega ja kirjutas sellest oma kirjades vanematele, siis Johan Jakob Nordström kirjeldas kümme aastat hiljem linna kui professor. Tema pikk mitmeosaline reisikiri ilmus ajalehes Helsingfors Morgonblad 1834. aastal ja see avaldati kolm aastat hiljem väikese raamatuna.65
Helsingi Aleksandri ülikooli rahvusvahelise ja riigiõiguse ning rahvamajanduse professor J. J. Nordström läks 1834. aasta suvel lõbureisile Eestimaa kubermangu pealinna. Helsingist tubli 70 kilomeetrit lõunas asuv Tallinn ei olnud sel ajal soomlastele tuttav: väga vähesed olid seal käinud. Reisimine muutus vilkamaks alles kolm aastat hiljem, kui avati korrapärnae aurulaevaühendus Tallinna ja Helsingi vahel. Nördström sõitis Tallinna kellegi kipperi purjelaevaga.
Tallinna vaatamisväärsustest oli sobiv kirjutada Helsingi rootsikeelsele lugejaskonnale üksikasjalik ülevaade ja nii sündiski huvitav reisikiri, võiks isegi öelda, et kaasaegseste reisijuhtide esiisa.
Tasus teha reis Tallinna ka ilma kindla põhjuseta, sest linna pikk ajalugu, paljud muinsusväärtused ning soomlasele võõrad kombed ja keel äratasid uudishimu. Juba sõit üle Soome lahe Põhjala valgel suveööl, kui tuultejumal leebelt ja mänguliselt lehvis üle vete, oli meeldiv kogemus, meeliskles professor. Soome laiud kadusid, Kustaanmiekka vallid ja Ullanlinna tähetorn vajusid horisondi taha, sinna, kus meri ja taevas kokku saavad.
Turus treiali pojana sündinud ja filosoofia ning juriidika doktoriks väidelnud J. J. Nordström oli 1820. aastatel Helsingi Keiserlikus Aleksandri ülikoolis rahvusvahelise ja riigiõiguse ning rahvamajanduse professor. 1834. aastal kinnitati ta korraliseks professoriks. Kuid läinud tülli ametnikega, lahkus ta 1846 ülikoolist ja kolis Stockholmi Rootsi riigiarhiivi juhatajaks.
Nordström uuris ja käsitles oma loengutel muuseas ka Soome riigiõigust. Tema loengud aastal 1842 olid sensatsioonilised, neid ei kuulanud vaid üliõpilased, vaid suur hulk teisigi kaasaegseid. Need mõjutasid oluliselt kuulajaid ja ka hilisemaid juriste. Nordströmi käsitluse tuum oli selles, et Soome oli alguses liidetud ehk inkorporeeritud Venemaa koosseisu kui provints, kuid Porvoo „riigipäevadel” 1809 oli Soomest saanud Venemaaga reaaluniooni moodustanud riik.
Aastatel 1839–1840 ilmunud kaheosalise suurteose Bidrag till den svenska Samhälls-författningens historia jaoks korjas Nordström materjali ka Rootsi, Taani ja Saksamaale suundunud õppereisidel. Tema tegi ka alusteksti Soome kirikuseadusele (1845). Veel oli ta Soome Kirjanduse Seltsi asutajaliige ja kui Tallinnas asutati 1842. aastal Estländische Literärische Gesellschaft, kutsuti Nordström selle kirjavahetajaliikmeks 1845.
Rootsis tegi Nordström riigiarhivaari ameti kõrvalt ilusa juristikarjääri ja oli muuseas ka Riigipäeva liige. Igatahes oli ta mõjuvõimsaim Rootsi asunud soomlastest.
Kuigi Nordström iseloomustas oma reisi Tallinna 1834 kui lõbureisi, näib see olevat „teadusmehe lõbureis”. Oma reisikirjas pööras ta palju tähelepanu sellele, mis huvitas teda kui teadlast: vana hansalinna valitsemisele ja selle ametkondadele.66
Johan Jakob Nordström (1801–1874).Foto: SKS
Piiritu taevavõlv ümbritses reisijat, kes võis kujutleda end niisama pisikeseks kui ahven ookeanis meremeeste naljades. Kuid siis hakkas lõunas silmapiir tumenema ja kallas vähehaaval paistma. Kõrgele kõigist üle paistis püramiidina Oleviste kirik, mis oli juba aastasadu olnud purjetajate maamärk, kirjutas Nordström. Kiriku torn oli kui esimene tervitus vanasse hansalinna saabujatele. Paar penikoormat edasi ja siis tõusid reisija silme ette panoraamina laia lahe kaldal olev Tallinn ja selle eeslinnad ning kaunis ümbrus.
Inimesed, kes olid käinud nii Napolis kui Tallinnas, võrdlesid neid linnu just imelise asukoha põhjal. „Pole meie otsustada, kumb on kaunim, kuid on kindel, et vaade, mis suveajal avaneb mere poolt Tallinnale läheneja silme ees, mõjub võluvalt ja mitmekülgselt,” kirjutas Nordström. Kaunis maal piirnes idas Viimsi mõisa ja selle parkidega, Pirita (Püha Birgitta) kloostri varemetega ja Katarinenthali pargi ja keiserliku suvelossiga. Läänes kerkis Toompea ja laius suur sadam. Vaadet ei seganud nautimast saared ja laiud, nii nagu Soome rannikul, märkis professor.
Pärast kiirpilku maastikule tuli lugejatele valgustada Tallinna ajalugu. Nordström kirjutas, kuidas Taani kuningas Valdemar II tuli maale 13. sajandi alguses. Lindanise vana ja tähtsa linnuse kohale rajas ta 1219 linna, mida sel ajal kutsuti üldiselt Revaliks. Selle nime taustana esitab Nordström kaks teooriat.
Ühe järgi oli Valdemar ajanud taga kaljukitse, kes oli Toompeale joostes vigastanud oma jalga ja jäänud valitsejale saagiks. Pärimuse järgi oli see siis mäe jalamil oleva linna nimeks andnud kitse kukkumist märkiva nime Rehfall, Reval. Teise legendi järgi tuli linna nimi taani sõnast Refwel (ref), mis märkis meres kaugemal olevaid leetseljakuid ja karisid. Eesti keeles oli linna nimi Tallinn ehk Dani-linn, see tähendab taanlaste linn või loss, seletas Nordström.
Linn oli tähtis nii kaubanduslikult kui ka sõjaliselt ja 14. sajandi alguses hakati selle ümber ehitama Vene ja Saksa naabrite rünnakute kaitseks suurt müüri ja vallikraave, mis nüüdseks ümbritsevad linna maa poolt igast küljest. Ehitustöid rahastasid linna kodanlased ja teisedki elanikud, kuid ka Taani kuningas andis selleks kaks kolmandikku trahvidest, СКАЧАТЬ
Palmén 1915, lk 16–17.
Baer 1865, lk 66.
Palmén 1915, lk 16–18.
Osmo Jussila,