Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Seppo Zetterberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vene keelt kolm tundi nädalas.

      Koolijuhataja Wehrmann õpetas kreeka keelt neli tundi nädalas ja Gedner prantsuse keelt samuti neli tundi, millele lisandus veel kaks tundi stiiliharjutusi. Kokku oli ette nähtud 33 tundi nädalas, millest suurema osa täitsid viis keelt. Joh. Ph. Palméni emakeelt, rootsi keelt, programmis ei olnud.

      Aineid õpetati viiel astmel (klassis) nii, et viies oli kõige madalam aste. Soome poisid võeti vastavalt oma oskustele erinevatele astmetele eri ainetes. Nii õppis Palmén prantsuse ja vene keelt viiendas klassis, usuõpetust ja saksa keelt neljandas, ladina keelt, geomeetriat ja aritmeetikat ning ajalugu, maateadust ja stiiliõpetust kolmandas klassis ning kreeka keelt väljaspool klasse õpetaja juhatusel.

      Magister oli rõõmus selle üle, et Janne sai nii head tulemused saksa keeles, kuigi koolis oli palju saksakeelseid. Nemad jälle tegid sageli vigu kirjutamisel. Natuke võis Palméni rõõmustada ka see, et Atte Hisinger õppis kõiki aineid peale usuõpetuse, vene ja prantsuse keele, kus nad said kõrvuti istuda, temast aste allpool.

      Kooli alguse juurde kuulus ka uute õpikute muretsemine. Täpse nimekirja järgi näeme, et Palmén ostis neid 52 rubla ja 15 kopika eest. Selle eest sai 13 raamatut alates Caesarist Joh. Galletti maailma ajalooni, lisaks Georg Adolph Blasche geomeetria õpik ja Friedrich Reinhold Gedike ladina keele krestomaatia. Õppemaks oli 11 hõberubla aastas.

      Siiralt innustunud Palmén kirjutas emale, kui väga talle meeldib koolis käia. Põhjusi oli kaks. Kõigepealt oli kord selline, et kui õpetaja küsis poissi, kes ei osanud, küsis õpetaja järgmisena kedagi temast aste allpool olevat. Kui see oskas vastata, sai ta loa liikuda teise õpilase kohale ehk „tõusis” aste kõrgemale. „Nii olen ma mitmest poisist mööda saanud,” rõõmustas õpingutes edukas Janne.

      Teine põhjus näitab meie noormehe küpsust: ta kirjutas, et käib hea meelega koolis, sest teab, et see on tema jaoks väga kasulik. Wenngren mõistis hästi seda, kui vastutusrikas roll on temal poiste õpingutes ja kinnitas kirjas isale Helsingisse, et ta innustab ja toetab poisse igal viisil, et nende õppimisind ei raugeks. Selleks olid koduõpetajal täiesti konkreetsed vahendid: iga „ülehüppamise” eest said nad viis kopikat ja iga tagasilangemise eest pidid maksma 15 kopikat „trahvi”.33

      Palmén isegi ei vajanud seesugust stimulaatorit, sest tema õpihimu oli suur, kuid ega raha kahju ka teinud. Juba septembris kirjutas ta, et tal on läinud prantsuse keeles nii hästi, et istub juba eestpoolt kuuendas pingis, „kuigi olin kolm nädalat tagasi klassis viimane! Olen jõudnud kuuest poisist mööda!” Samamoodi oli läinud ka vene keelega, kus ta oli tõusnud klassi eelviimasest pingist viis kohta ettepoole. Oktoobri alguses istus ta selles aines juba esimese pingis.34

      Nii nagu Palménile, meeldisid Ritter- und Domschule õpetamismeetodid ka seal aastatel 1807–1810 õppinud ja hiljem üle maailma tuntuks saanud embrüoloogile ja akadeemikule Karl Ernst von Baerile. Oma mälestustes ta kirjutas, et koolis ei jagatud auhindu ja seal ei olnud ka avalikke eksameid, vaid edasijõudmist peegeldas liikumine tagant pingist ettepoole, nagu ka tekstide tõlkimine ja klassi ees oma oskuste näitamine.35

      Noore Palméni ind ei raugenud ka semestri edenedes. Oktoobri alguses kirjutas ta, et koolis on sama tore ja pealegi pidid nad nüüd hakkama saama igal teisel nädalal tunnistuse, kus oli märgitud, missuguses aines keegi on usin olnud. Janne esimeses tunnistuses kiideti teda ladina keele eest, teisel korral oli ta tubli olnud maateaduses ja ajaloos ja ka käitunud hästi.

      Veel paremaks läks. „Kolmandat tunnistust ei ole veel saanud, see peaks andma mulle hea tulemuse prantsuse keeles, sest olen just selles aines priimus.” Ja ei läinud palju aega, kui ta kirjutas, et on oma klassis (neljandas astmes) ka saksa keele priimus ning kolmandas klassis kuuendal kohal maateaduses. Ka ladina keeles oli ta liikumas esimese pingi poole.36

      Isale tegi poja edu muidugi rõõmu. „Kui on tõsi, mida kirjutad, siis õnnitlen nii sind kui meid.” Oma usinuse ja püüdlikkusega peaks poeg pärast vanemate surma saama siis ise endaga toime. Ja kogu edu juures ei tohiks Janne unustada Jumalat, sest tema on kõikide hüvede algpunkt.

      Isa pooldas kõigiti magistri kannustamismeetodeid. Ta rõhutas, et kui poisid on usinad, õpivad nad rääkima prantsuse ja vene keelt. Neid keeli õppides võivad nad leida uusi teadmiste allikaid, millest neil ei oleks keeleoskamatutena üldse aimu.

      Uhke isa innustas poega jätkama samamoodi, kuid hoiduma enesekiitusest. Helsingist tuli veelgi õpetusi: „Ütled, et oled parim prantsuse keeles. Ei oska sellest järeldada muud kui seda, et oled seal päris üksi või peab paika vanasõna, et pimedate hulgas on ühesilmaline kuningas. Sest kuidas on võimalik, et oled niipalju edenenud prantsuse keeles, kui sa alles sel semestril alustasid.”

      Igal juhul oli isa rõõmus selle üle, et eesmärk, miks poiss oli Tallinna saadetud, oli täitumas. Ja kõige tähtsam nõuanne oli: „Looda vaid Tema peale, ja võid näha, et kõik läheb hästi. [-] Tee oma võimete järgi head kõigile, siis on kõik head ka sinu vastu.”37

      Mitte ainult kool

      Muidugi oli elus muudki peale kooliskäimise. Üsna pastoraadi lähedal aadressil Lai 1 (praeguses Nukuteatri majas) oli Tallinna esimene professionaalne teater, Revaler Theater, mille hoone oli rajatud aastatel 1807–1809. Uhke teatrisaali oli ehitanuud soomlastele hiljem väga tuttavaks saanud Carl Ludvig Engel. Enne Soome siirdumist oli Engel aastatel 1808–1814 Tallinna linna ehitusmeister ehk linnaarhitekt.

      Ühel päeval käis Janne Palmén teatris vaatamas Jakob Haibeli koomilist ooperit Der Tyroler Wastel. Teatrisaal oli päris suur ja seal oli kaks rida rõdusid, pani poiss tähele. Tema tähelepanu äratas see, et Tallinnas istusid ka „paremad inimesed” põrandal, kus pilet maksis üks rubla. Talle jäi eriti meelde härra Möllhauseni joodeldamine ja tema tore vilistamine. Samal päeval sõideti voorimehega Koplisse vaatama Oleviste ja Niguliste koguduste ühist surnuaeda, kuhu oli poisi teada maetud peamiselt Eesti aadlikke.38

      Isa kirjutas oma varaküpsele pojale ka Soome asjadest. Näiteks 1823. aastal kirjutas ta, et Soome oli saanud uue kindralkuberneri, Arseni Zakrevski, kes oli abielus vürstitar Tolstajaga. Ka tema isa, vana vürst, oli kolimas Soome. Kuuldavasti olid Zakrevskid väga rikkad ja sellepärast uskus isa, et nendega koos tuleks ka raha vaesesse Soome, mis oleks maale kasulik.39

      Üle Soome lahe sõitvate laevadega saadeti poisile ka mõnikord riideid. Laevamees Langström tõi Jannele vanemate poolt kirju ja riideid ning tema laevaga läksid ka Janne, Atte ja koduõpetaja kirjad Soome. Näiteks saatis ema oktoobris Jannele paari saapaid, uusi villaseid sokke ja kindaid ning lubas veel saata õngekonksu, et poiss võiks suvel haugi püüda. Ema oli saanud selle nii, et üks tuttav oli andnud neile suuri hauge ja neist ühe lõuas oli veel olnud konks.

      1823. aasta oktoobri lõpus sai Janne 12-aastaseks. Selle auks telliti talle rätsepalt uued pühapäevariided, sest vanad, pruunid, olid juba kulunud. Uued olid hästi õmmeldud, kirjutas poiss koju. Muretseti ka niisugune sametmüts, milliseid kanti Pariisis. Samet maksis 2 rubla 80 kopikat küünar, nii et müts kogu oma toreduses läks maksma umbes 4 rubla ja 50 kopikat. Janne sünnipäeva peeti koos naabrilastega. Pakuti õunu, kooke, rosinaid ja mandleid, nagu poiss koos hindadega täpselt üles luges. Kuna maiustamas oli kuus poissi, ei jäänud kübetki järele. Janne kirjutas, et tema sõi kõige rohkem, muuseas ka 14 suurt õuna. Isa imestas, et poja kõhtu nii palju mahtus ja märkis, et külalislahkuse reegel on, et peoperemees ei tohi teistest rohkem süüa. „Kõige parem СКАЧАТЬ